Landeswehr. Balti Landeswehr Vabadussõjad

Asub Carnikava pargi edelanurgas Jūrase ja Nākotnese tänava ristmikul kahe tamme vahel.

Graniitmonument 12 Carnica elanikule, kes tapeti Saksa Landeswehri üksuste poolt 1919. aasta kevadel väidetava "punase rühmituse" külastamise eest.

Lielstraupe loss asub keset Straupet. Loss on külastajatele avatud ja pakub ajarännakut läbi sajandite koos orienteerumisülesandega lossi labürintides. Võnnu lahingu ajal asus Lielstraupe lossis Rauddiviisi (saksa keeles Eiserne Division) Paul Ludwig Ewald von Kleisti lahingugrupi komandopunkt. Lahingu ajal külastasid lossi major Josef Bischoff, kapten Heinz Guderian ja teised. Lossist juhiti Stalbe-suunalist rünnakut 21.–22. juunil 1919. Rauddiviis oli Läti Vabadussõja ajal Saksa palgasõdurite väeosa, mis moodustati demobiliseeritud Saksa Keisririigi 8. armee sõduritest ja vabatahtlikest palgasõduritest. See oli Saksa vabakorpuse tuntuim üksus ning 1919. aastal üks kõige paremini väljaõpetatud ja võitlusvõimelisemaid sõjaväeosasid Lätis. Nõukogude võimu perioodil tegutses aastatel 1949–1959 mõisalossis Lielstraupe masina- ja traktorijaama juhatus. Sel ajal seati lossi sisse õpperuumid ja traktoristide ühiselamu; töökojad asusid kunagises mõisatallis. Aastatel 1963–2018 tegutsesid lossis meditsiiniasutused ning Straupe narkoloogilise haigla kohta tavatseti Lätis rääkida, et siin ravitakse isegi seinu. 

Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.

Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.

1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.

Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.

Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.

Asub Drabeši vallas Cēsise piirkonnas puhkeala "Meža koujas" läheduses.

Amata jõe kohal on näha raudteesild.

Amata jõel asuv raudteesild mängib Vabadussõja vältel väga olulist rolli, kuna esimene lahing Eesti armee soomusrongide ja Balti Landeswehri üksuste vahel toimus siin 5. juunil 1919. Landeswehr, teades soomusrongi lähenemist, mineeris raudteesilla ja asus positsioonidele jõekaldal asuvates "Amata" majades, valmis võimalikuks vaenutegevuseks. Amata jõel asuv sild oli piiriks Eesti vägede ja sakslaste vahel.
Amata silla sündmuste kohta pole säilinud ajaloolisi tõendeid. Kuna lätlased nendes sündmustes ei osalenud, pole nende kohta ka mälestusi, on mälestusi Eesti sõduritelt, muudest allikatest. Võib öelda, et see oli Eesti-Ameerika ühine lahing Landeswehri vastu, sest Eesti soomusrongis oli Ameerika ohvitser, kes hiljem võitles ka Teises maailmasõjas. Üldiselt osalesid Cēsise lahingutes paljud tulevased ohvitserid ja Teise maailmasõja ülemad, eriti Saksa poolel.

Eesti soomusrong saabus Cēsisesse 2. juunil 1919 ja suundus päev hiljem Ieriķisse, kus peeti läbirääkimisi Landeswehriga, mis olid viljatud, ning 5. juunil, kui soomusrong taas Amata sillale lähenes, algas kokkupõrge sakslastega. Soomusrong osales päev hiljem ka Cēsise lähedal toimunud lahingutes, kus see aitas Koolilaste kompanii sõdureid, keda ähvardas piiramine. Kuigi sakslased üritasid rongi taganemistee katkestamiseks rööpaid lammutada, õnnestus sel üle Rauna silla taanduda.

23. juuni öösel 1919 Cēsise lahingu käigus hülgas Landeswehr Cēsise ja taandus Amata jõe äärde. Taganemise ajal põletasid sakslased maha Cēsise Läti Seltsi hoone ja õhkisid Amata jõe kohal asuva silla.

Atrodas Valmieras pilsētas Centra kapos, netālu no kapličas (Miera iela 1/3, Valmiera)

Cēsu pulka 8. (Skolnieku) rotas karavīrs, LKOK Edgars Krieviņš (1899-1919), miris 7. jūnijā no ievainojumiem, kas tika gūti Cēsu kaujās 1919. 6. VI., kad, landasvēram uzbrūkot, viņš sedza pārējo daļu atiešanu.

Atrodas Vecrīgā netālu no Brīvības pieminekļa un izvietots senā aizsardzības būvē.

Latvijas Kara muzejs ir viens no vecākajiem Latvijas muzejiem. Tā pirmsākumi meklējami 1. pasaules kara laikā. Muzeja krājums tika veidots galvenokārt no kaujas laukā iegūtām un karavīru personīgajām lietām. Kopš 1919. gada muzeja telpas atrodas Pulvertornī. Pēc Latvijas valsts izveides par muzeja galveno mērķi kļuva ekspozīcijas izveide par Latvijas militāro vēsturi un iedzīvotāju aktīvo lomu savas zemes aizsardzībā. 1937.gadā muzejs tika paplašināts ar piebūvi. Ēka tika celta speciāli tā vajadzībām — tehniski viens no modernākajiem tā laika muzejiem Eiropā.

Pulvertornis ir viens no bijušajiem Rīgas nocietinājumu torņiem. Tas pieminēts 1330. gadā kā Smilšu tornis. 1621.gadā, kad Rīgu aplenca Zviedrijas karaspēks, torni sagrāva. 1650. gadā tika uzbūvēts jauns tornis, šaujampulvera un ieroču glabāšanai. Pēc pilsētas nocietinājumu nojaukšanas Pulvertornis ir viena no vērtīgākajām liecībām par Rīgas aizsardzības sistēmu.

Muzejā var aplūkot 11 ekspozīcijas. Izstādīti dažādi ieroči, dokumenti, formas tērpi, apbalvojumi un citi ar karu vai karavīru ikdienu saistīti priekšmeti.