Polkovnik Oskars Kalpaks
I maailmasõda, Vabadussõjad

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

O.Kalpaka väljak asub Salduse kesklinnas, Lielā ja Striķu tänavate ristumiskohas. 

Endine turuplats on tänapäeval Salduse elanike ja külastajate lemmikpaik, kus toimuvad kontserdid, mälestusüritused ja pidustused. 10. märtsil 1919 sai Saldus esimeseks Läti linnaks, mille vabastas kolonel Oskars Kalpaksi pataljon.

14. märtsil 1919 toimus platsil Läti Separatiivpataljoni esimene paraad. 1992. aastal nimetati plats kolonel Kalpaksi auks tema järgi. 

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.

3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.

1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.

Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.

Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.

Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.

Asub Kandavast 17 km kaugusel Matkule vallas Pūcesdzirnavases.

Läti armee kindral Ludvigs Bolšteinsi mälestustuba on loodud Pūcese veski territooriumile, puhkemajja. Kinnistut rentis kunagi Bolšteinide perekond. 19. sajandi lõpust alates tegutsesid siin saeveski, viljaveski ja lambavilla töötlemine.

Ludvigs Bolšteins oli üks kogenumaid Läti sõdureid, kes osales aktiivselt Läti laskurüksuste loomisel. Ta osales Vabadussõjas ja Läti riigi loomisel. Teise maailmasõja alguses oli Ludvigs Bolšteins eeskujuks täielikust koostööst keeldumisest Nõukogude okupatsioonivõimudega. Üks kahest Läti armee kõrgemast ohvitserist, kes sooritas enesetapu, kuna ei soovinud Nõukogude okupatsioonivõimudega koostööd teha. Elav ajalooallikas on kindrali surmakirjad, mis võimaldavad meil paremini mõista isiksust ja olukorda, milles Läti riik Teise maailmasõja alguses oli. Kirjades seisis: "Meie ülemustele. Meie, lätlased, ehitasime uue, väärika hoone – oma riigi. Võõrvõim tahab meid sundida seda ise lammutama. Ma ei saa osaleda." Omakorda oli teise kirja tekst adresseeritud tema emale: "Ema, anna mulle andeks, ma ei saanud teisiti."

Eelnevalt registreerudes saab külastada mälestustuba ja vaadata kindralile pühendatud näitust.

Asub Lubānas, Baznīcase tänav 1, luteri kirikus.

Lubāna kirikus on näha sõdadevahelisel perioodil paigaldatud valgest marmorist mälestustahvel kolonel Oskars Kalpaksile. 22. juunil 1924 avati kirikus mälestustahvel Lubāna keskkooli langenud õpilastele. 1926. aastal avati Lubāna koguduse paigaldatud mälestustahvel koguduse langenud elanikele, samuti mälestustahvel peaminister Hugo Celmiņšile, kes sündis Lubāna kihelkonnas "Nagliņas".

Oskars Kalpaksi ja Hugo Celmiņši igapäevaelu käsitlevaid materjale saab vaadata Lubāna kultuuri- ja ajaloopärandi ning turismiinfokeskuse näitusel.

Polkovniku Oskars Kalpaksi perekonna mälestuspaik Liepsalas asub Madona linna ja Lubānsi järve vahel. Liepsalas asub Kalpaksi lapsepõlvekodu. Mälestuspaik rajati siia 1997. aastal polkovniku vennatütre Ārija Kalpaks-Grundmane (1922–2006) ideede põhjal ja toetusel. Mälestuspaik koosneb erinevatest sümboolse tähendusega keskkonnaobjektidest ja kiviskulptuuridest, mis kujutavad läti eetilisi ja patriootilisi väärtusi. Suurimas hoones on välja pandud näitus, mis on pühendatud Läti Vabadussõja ajaloole ja Läti riigi kahekümne kahele vabadusaastale (1918–1940). Oskars Kalpaksi mälestusmärki asub Visagalsi kalmistul; selle autorid on Kārlis Zāle ja Arnolds Dzirkals ning see avati 1927. aastal. Mälestusmärk koosneb kolme figuuriga kompositsioonist, mille keskel on läti sõdalane kilbi ja mõõgaga, ning temast kahel pool on längu vajunud sõdurid. Skulptuurirühma jalamil asub graniidist alusel pronksplaat, millel on Kalpaksile pühendatud Edvards Virza luuletus. Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Airītese talu lähedal, mis asub Skrundast Saldusesse viiva tee ääres.

Asub Visagala kalmistul Madona maakonnas

Väljapanekul on Oskars Kalpaksi monument, mis avati 10. juulil 1927 Kārlis Zāle ja Arnoldis Dzirkalise poolt – kolmefiguuriline kompositsioon, mille keskel on kujutatud iidse läti sõdalast, kellel on käes kilp ja mõõk, ning tema mõlemal küljel seisavad kaks sõdalast. Skulptuurigrupi jalamil on graniidist alusele kaldu asetatud pronksist tahvel, millele on graveeritud tekst, mis sisaldab ka Edvards Virza Kalpaksile pühendatud luuletust.

Oskars Kalpaks langes 6. märtsil 1919 Skrunda-Salduse maantee ääres asuva „Airītē“ lähedal ja tema säilmed viidi 18. septembril Liepāja Põhjakalmistult Visagalas asuvale perekonnakalmistule.

Monumendi avas kolonel O. Kalpaksi monumendikomitee esimees kindral J. Balodis toonase Vabariigi presidendi G. Zemgalase, peaminister M. Skujenieksi, Saeima spiikri P. Kalniņši, sõjaminister R. Bangerskise ja K. Ulmanise juuresolekul. Monumendi nurgakivi pandi 19. juunil 1925. Monumendi kivi toodi koloneli sünnikodust Siena soost, sellel kivil armastas O. Kalpaks lapsepõlves viiulit mängida.

Lubāna Turismi- ja Kultuuripärandikeskus asub Lubāna kesklinnas. Siin võib tutvuda mitmete näituste ja püsiekspositsioonidega, mis tutvustada piirkonna ajalugu, kultuuri, traditsioone ja sündmusi. Püsiekspositsioonid on pühendatud inimestele, kelle üle Lubānas eriti uhked ollakse. Need tutvustavad luuletajat, rahvusliku vastupanuliikumise liiget ja poliitvangi Broņislava Martuževat; Vabadussõjas osalenud poliitikut Hugo Celmiņšit; Läti sõjaväe esimest ülemjuhatajat Oskars Kalpaksit; fotograafi Alfreds Grāversit; ooperilauljat Jānis Zābersit; luuletajat Jānis Gavarsit; kunstnikku Rūdolfs Pinnist ning folkloristi ja pastorit Mārtiņš Celmiņšit. Giid tutvustab Karutapja ordeni kavaleride ja vabadusvõitlejate elu Lubānas ja selle ümbruskonnas ning nende puhkepaiku Lubāna vanal kalmistul. Keeled: läti, vene. Ette tellides pakutakse ekskursioonidele tõlget saksa ja inglise keelde.

Umbes poolel teel Rudbārži ja Kalvė vahel, A9 maanteega paralleelselt kulgeva vana tee ääres, asub Aizpore kalmistu. 

Seal on monument ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele, kes elasid ümbritsevates majades.

Kalvene valla Aizpore poolmõis oli kõige kaugem koht, kuhu Läti Erakondlik (Kalpaka) pataljon 22. jaanuaril 1919. aastal taganes. Siin sai pataljon Liepājast oma esimese tugevduse - 35 meest - ja alustas vastupealetungi, jõudes 24. jaanuaril Rudbārži.

Mälestusmärgi püstitamise idee tekkis 1920. aastatel, kui 1. Läti Separatiivpataljoni ehk Kalpaka pataljoni endised sõdurid püstitasid ajutise mälestustahvli - tammeploki koos mälestustahvliga. Toona sündis mõte luua suurem mälestusmärkide ansambel, kuid see sai teoks alles 15. mail 1993, kui avati mälestusmärk - Valguskiir -, mis on hallist graniidist obelisk. 

2,3 m kõrgune mälestusmärk on valmistatud skulptorite Harijs SPRINCIS ja Imants LUKAŽIS (1930 - 2007, maetud Aizpuri kalmistule) poolt, kelle isa oli samuti O. Kalpaka pataljoni sõdur. Mälestustahvlile on graveeritud luuletaja E.VIRZA nimed:

KALPAKAM

AND HIS

SÕDURITELE

1919

25. JAANUARI HOMMIKUL

SIIT PÄEVASTI

KA ALATES

TULI

ÜLE LATVIA

Samal ajal tähistati kalmistule maetud 12 Kalpaku hauad tammepuust mälestustahvlitega, mis 2019. aastal asendati graniidist mälestustahvlitega.

1990. aastate alguses püstitati kalmistule kahe meetri kõrgune mälestusmärk, mille kõrval kasvab tamm, mille istutas 1990. aastate keskel legendaarne näitleja Ēvalds Valters.

Loss asub Rudbāržis, Riia-Liepāja maantee A9 ääres. Hoone ees on Oskars Kalpaka pataljoni tegude mälestuseks mälestustahvel.

Loss ehitati 1835. aastal parun von Firksi perekonna valdusena paruness Thea von Firksi käsul. 15. detsembril 1905 põletasid revolutsionäärid mõisa maha. Kolm aastat hiljem algasid restaureerimistööd arhitekt L. Reiniersi juhtimisel.

Läti Vabadussõja ajal oli Rudbārži loss baasiks ja peakorteriks lahinguoperatsioonidel Venta jõe kaldal, mida juhtis kolonel Oskars Kalpaksi 1. eraldi Läti pataljon.

Hiljem kasutati lossi Läti sõjaväe sõdurite puhkebaasina. 1938. aastal ehitati loss ümber.

Teise maailmasõja ajal asus hoones Saksa sõjaväe sõdurite haigla ja sõjajärgsetel aastatel - metsatööliste kool. 1962. aastal sai lossist Rudbārži kool, mis 1991. aastal sai Oskars Kalpaksi nime. Rudbārži mõisa kangelaste saal restaureeriti 2016. aastal. Praegu on kool suletud, kuid lähiaastatel on kavas hoonesse rajada Oskars Kalpaksi nimeline sõjaväe kutsekeskkool.

Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.

Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.

Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
 

Loodusrada on loodud muuseumiga piirneval territooriumil ja põhineb O. Kalpaksi muuseumi ja selle ümbruse kujundamise ideel 1936. aastal.Loodusrada on muuseumi külastajatele tasuta.

Loodusrajal on puust skulptuurid, mis on loodud Kuldīga Tehnoloogia- ja Turismitehnikumi poolt korraldatud puidutööliste plein air töötoas ühtsel teemal - "Vabaduse armastuse nimel". Näitusel on ka ümbruskonna kooliõpilaste meeskondade maalitud plein air-tööde "Kaitse oma isamaad!" suures formaadis maalid.

Muuseumi kõige noorematele külastajatele on loodusrada loodud ka mini-air-track.

Tänapäeval on Jaunmuiža, varem Jaunāmuiža, asustatud koht Kuldīga vallas ja asub 7 kilomeetri kaugusel Skrunda - Ezere maantee ääres. Asula on rajatud Jaunā mõisa (Neuhof) endise poolmõisa asemele.

3. märtsil 1919 toimus selle koha eest äge lahing kolonel Oskars Kalpaksi juhitud 1. Läti Eraldipataljoni üksuste ja 2. Nõukogude Läti Laskurirügemendi üksuste vahel.

3. märtsil 1919 algas operatsioon "Tauwetter", Kuramaa vabastamine, mille käigus Saksa armee VI reservkorpus koos Landeswehri ja selle 1. Läti pataljoniga alustas rünnakut kogu rindel, eesmärgiga suruda enamlaste üksused tagasi Lielupe'ile. 3. märtsi varahommikul ületasid 1. Läti Eraldipataljoni üksused - Cēsise kompanii, üliõpilaskompanii ja ratsaväediviis, mida tugevdas Saksa Hauptmann Mülleri suurtükipatarei, Lėnai juures Venta ja ründasid Jaunai mõisa, mida kaitses 2. Nõukogude Läti Laskurirügemendi 2. pataljon. Mitu tundi kestnud lahingu käigus, hõivates järk-järgult Jaunā muiza ümbruses asuvaid maju, jõudsid Kalpaka juhitud üksused Jaunā muizasse ja katkestasid Skrunda-Pampali maantee, katkestades vaenlase liikumise ja surudes vaenlase ida poole. Jaunāmuižas sai pataljon trofeedena pataljoni staabi ja laskemoona. Pataljon võttis positsioonid lähedal asuvate majade juures sisse ja kindlustas end. 5. märtsil algas enamlaste vasturünnak, mis õhtuks peatati. 6. märtsil jätkas pataljon rünnakut, võttes Skrunda kooli ja tungides edasi Airite - Aizupji piirkonna suunas.

Mõisalinnus asub Lēnu külas, Venta jõe ääres. Praegu on loss eraomanduses ja seetõttu saab seda näha vaid eemalt.

Mõisahoonet kasutas 1. Läti lahingpataljon tugipunktina jaanuari lõpust kuni 3. märtsini 1919. aastal.  Läti Eraldiseisev pataljon pidi vabastama Leni mõisa ümbruse, et saaks Jaunmuiža vastas asuvat jõge ületada. 

Mõis kuulus parun Friedrich von Firksile, kellele kuulusid ka Rudbāržzi ja Sieksate mõisad. Mõisahoone ehitati 19. sajandil.  Parunile oli Lēnu loss peamiselt jahi- ja nädalavahetuste puhkekohaks. 

Aastatel 1927-1937 oli lossis kool ja nõukogude okupatsiooni ajal kolhoosi puukuur. 1965. aastal avati kogukonnakeskus. Hoonete ansambel on kannatanud mitmeid muudatusi ja park ei ole säilinud. Säilinud on mitmed kõrvalhooned. 

Mälestusmärk asub Lēņis, Lēņi mõisa lähedal maantee ristmikul.

Mälestusmärk avati 8. novembril 2007. Selle kujundas skulptor Maija Engele. Mälestusmärgi autor ja rahastaja on Jānis Blūms, kelle isa, 1. eraldi Läti pataljoni 1. ratsadivisjoni 1. leitnant Paulis Blūms organiseeris ja juhtis 3. märtsil 1919. aastal jõe ületamist 10 mehe abiga.

Igal aastal 3. märtsil kogunevad siia noored kaitseväelased, sõjaväelased ja teised huvilised 1. Läti Eraldiseisva Pataljoni mälestusüritusele.

Kirik asub Lēnu külas, Nīkrāce vallas, Skrunda vallas, Skrunda - Embute maantee ääres.

Kiriku lähedal asub Venta jõgi, mille kaldaid 1919. aasta veebruaris valvasid 1. Eraldiseisva Läti pataljoni sõdurid. Kuna pataljoni arvukus ei võimaldanud pidevat rindejoont, valvasid rindejoont vahipostid. Üks neist asus samuti jõe kaldal kiriku lähedal. Kirikutornid olid kasulikud ümbruskonna ja jõe teise kalda jälgimiseks.

Skrunda School is located in Pumpuri, at km 3 of the Skrunda - Ezeres road. The school is privately owned and can therefore be viewed from a distance. 

In January and March 1919, the 1st Latvian Separate Battalion fought with units of the 2nd Latvian Rifle Regiment of Soviet Latvia near the school.

The battle near Skrunda School took place on 22 January 1919. In the face of the retreating Bolshevik superiority, German and Latvian units positioned themselves on the western bank of the Venta, while Bolshevik forces gathered in Saldus in preparation for a wider operation, at the same time sending some of their forces in the direction of Skrunda. In order to seize the initiative and try to defeat the Bolshevik forces piecemeal, on 22 January the Cēsis Company of the 1st Latvian Separate Battalion, reinforced by 15 soldiers of the Officers' Company and the German Raden Company in the Skrunda sector of the front, had to attack towards Saldus. The Skrunda School was designated as the assembly point for both companies. However, during the preparatory phase of the attack, both companies were surprised by a Bolshevik attack, which forced the German and Latvian units to retreat to Rudbārži.

The second clash at Skrunda School took place on 6 March 1919, when the Cēsis and Student Companies of the battalion commanded by Colonel Oskars Kalpaks surprised the enemy and captured Skrunda School and continued to advance towards Dutēni, Engurnieki and Airīte.

On the side of the Skrunda-Ezeres road, near the school, where the road crosses the Klūga river, there is a small, ancient stone bridge from the late 19th century with two semi-arched arches for the river to pass through. The road leading over the bridge used to be used in the past, but is now gradually becoming overgrown with grass as the adjacent tarmac road and bridge are now used. From this bridge, the stone bridge offers a magnificent view, enriched by the rocky riverbed and the banks covered with thick trees. The site is visually very attractive and suitable for cycling or walking routes. 
 

The task track "The Way of the Schoolchildren's Company" is an attraction in the O.Kalpaks Museum territory, where there are 7 tasks of different complexity to be performed in teams (minimum number of participants per team - 3)

A monument dedicated to the first battle of Oskar Kalpak’s battalion is situated next to the ruins of Lielauce Lutheran Church. It was erected at the site of the battle of Kalpak’s battalion, which took place on the night of 15 to 16 January 1919. In the battle, two companies of Kalpak’s battalion repelled an attack by an entire Bolshevik battalion and a squadron of cavalry. It was the first important battle of Kalpak’s battalion. As the Landeswehr lost the battle in Auce, the decision was made to retreat and hold the front at a natural obstacle – the River Venta.

The monument was unveiled on 19 August 1934 in the presence of the former fighter of the battalion, Minister of Agriculture, J. Kauliņš. The monument was designed by an architect P. Dreimanis and manufactured by J. Sieriņš. The monument is made of grey granite blocks, with a black granite plaque at the front with the following inscription: “The battle of Colonel Kalpak’s battalion took place here on the night from 15 to 16 January 1919.” Four soldiers were killed in action.

The monument was destroyed in the early 1950s and the plaque was smashed. It was restored in 1991 by using the original plaque, which had been split in two. In the restored monument, the plaque no longer faces the church, but the centre of Lielauce.

The Lielauce Manor with its park is an object that is associated in Latvian history with the First Battle of Kalpaks, which took place during the War of Independence in January 1919, and its victory. The current manor building ensemble was basically formed at the beginning of the 19th century. The manor house was originally built in the Empire style as a two-story building with a tiled roof. The farm buildings of the complex are located further away from the manor park. The manager's house, which was later rebuilt into a cultural center, stables, a servants' house, and an ice cellar on the pond side, have survived. Only the foundations of the granary built in 1801 remain, but the volumes of the cone kiln, although rebuilt, have been well preserved. The manor's cart house or soldiers' barn can also be viewed.

After the establishment of the Latvian state, the Lielauce Manor building with the adjacent lake, park, buildings and a certain area of forest was first transferred to the establishment of an orphanage, but it was not established. In November 1926, the Forestry Department of the Faculty of Agriculture of the University of Latvia took over the Lielauce Castle, granted by the Central Land Committee for the organization of training practices, with its park and land of 59 hectares. After the Second World War, until 2009, there was a Lielauce Primary School here, but at the same time also a LLU service hotel. Currently, the manor and park are owned by SIA “Mudia”. Until the technical condition of the manor is improved, it is not available to visitors.

On the night of January 15, 1919, the Kalpaks Battalion fought the first battle at Lielauce, repelling the Red attack. It was the first significant battle of the Kalpaks Battalion, when the victory gave the soldiers a particularly strong morale boost.

During the retreat, on January 12, the Latvian separate battalion reached the Lielauce Manor Castle and settled there to rest, setting up guard posts on the surrounding roads. Early in the morning of January 16, the guards noticed the enemy approaching along the Dobele highway and managed to warn those in the castle. The first to engage in the battle was the Officers' Reserve Company, which had taken up positions near the manor building. The Cēsis Company, divided into two parts, tried to surround the enemy. At first, the Bolsheviks retreated, but then they launched a counterattack, which the Cēsis Company managed to repel. The enemy was forced to retreat. The first victory against the Bolsheviks had been won. Although the Kalpakians suffered four casualties (Lieutenant Kārlis Dambītis, Lieutenant Fridrihs Liepa, War Clerk Vilis Cīrulis and Instructor Jānis Būvmeistars) and eight wounded, the outcome of the battle encouraged the soldiers to continue fighting the enemy. Unfortunately, on the same day, the Latvian Separate Battalion was forced to abandon its positions, as the German Raeden Company lost the battle at Vecauce and retreated.