Kindralmajor N. Dedajevi vigastus Liepāja kindluse keskmises kindluses
1941.gada jūnijā sekmīgais vācu armijas uzbrukums bija nonācis Liepājā, kad Liepājai uzbruka Vācijas bruņoto spēku 291. kājnieku divīzija. 1941. gada jūnijā sākoties karadarbībai starp nacistisko Vāciju un PSRS padomju armijas Liepājas garnizons sastāvēja Kara flotes Liepājas jūras bāzes un Sarkanās armijas karaspēka vienībām. Šo kauju laikā nāvējoši ievainoja ģenerālmajoru N.Dedajevu
Kaujas darbība pie Liepājas cietokšņa Vidus forta sākās 1941. gada 24. jūnija agrā rītā, kad pēc Priekules un Grobiņas ieņemšanas, uzbrukumu sāka 291. kājnieku divīzijas 505. kājnieku pulka vienības pulkveža K. Lomeijera vadībā.
Pirmais uzbrukums nebija sekmīgs un vēl vienu uzbrukumu plānoja veikt 25. jūnija rītā. Šajā laikā uz ziemeļrietumiem no Vidus forta 67. strēlnieku divīzijas komandpunktā, kas atradās Liepājas cietokšņa artilērijas munīcijas noliktavā Nr. 8 (tagad Grīzupes iela( , trāpīja vairāki vācu artilērijas šāviņi un ievainoja ģenerālmajoru N. Dedajevu.
N. Dedajevs mira Kara flotes hospitāli un tika apglabāts brāļu kapos tuvumā. 1947. gadā pārapbedīts Tosmares kapos, bet 1977. gadā Centrālajos kapos netālu no Dienvidu forta. Neskatoties uz padomju zaudējumiem, izlauzties cauri Liepājas cietokšņa valnim vācu vienībām neizdevās arī 25. jūnijā.
Kaujas Liepājā noslēdzās 27. un 28. jūnijā, kad padomju vienības mēģināja izlauzties ziemeļu virzienā.
Связанная хронология
Связанные темы
Связанные объекты
Liepaja linnus Kesklinnus ja Punaarmee sõdurite mälestusmärk
Keiser Aleksander III sadamale kõige ohtlikum rünnakusuund oli ida poolt Tosmare ja Liepāja järvede vahel, kus oli 2,5 km laiune väin. Selle maariba kaitseks ehitati kolm kindlustust. Tosmare järve lõunakaldal asus vasakpoolne redukt, Liepāja järve põhjakaldal parempoolne redukt ja reduktide vahel asus Keskkindlus. Keskkindlus oli Liepaja kindluse kõige tõsisem kindlustus, kuid see ei olnud täielikult valmis ja suurtükivägi võeti kasutusele alles 1908. aastal.
Just Keskkindluses toimusid kõige tõsisemad lahingud 1915. aasta aprillis, kui Saksa väed ründasid, 1919. aasta novembris Läti armee lahingute ajal Lääne-Vene Vabastusarmee vastu ja 1941. aasta juunis, kui Liepājat ründas Saksa soomusvägede 291. jalaväediviis.
1941. aasta juunis, kui puhkesid sõjategevused Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, koosnes Liepaja garnison Nõukogude armee Liepaja mereväebaasi ja Punaarmee üksustest. Liepaja mereväebaas koosnes miinitraalerite, torpeedopaatide ja allveelaevade diviisidest, sealhulgas endistest Läti mereväe laevadest ja allveelaevadest. Rannikukaitset teostasid 23. ja 27. suurtükipatarei 130 mm suurtükkidega ja 18. raudteetükipatarei 180 mm suurtükkidega, mida kattis kaks Zenithi suurtükiväe diviisi. Baasi kuulusid ka mitmed sapöörid, remondi-, side- ja väljaõppeüksused, kokku umbes 4 000 sõdurit, mida juhtis 1. järgu kapten M. Klevenski. Punaarmee üksustest mehitas garnisoni 67. laskurdiviis (miinus 114. laskurirügement ja üks suurtükiväediviis), mida juhtis kindralmajor N. Dedaev. Diviisi koosseisus oli enne sõjategevuse puhkemist umbes 9000 sõdurit. Liepāja lennuväljal paiknes 143. hävituslennuväerügement 68 eri tüüpi lennukiga. Lisaks tegutses Liepāja piirkonnas 12. piirivalveüksus.
Lahingutegevus Liepāja kindluses algas 24. juuni 1941. aasta varahommikul. Vaatamata nõukogude kaotustele ei suutnud Saksa üksused 25. juunil Liepaja kindluse valli läbi murda. Lahingud Liepājas lõppesid 27. ja 28. juunil, kui nõukogude üksused üritasid murda põhja poole.
Liepaja kindluse lõunakindlus ja Punaarmee 67. laskurdiviisi komandöri N. Dedajevi mälestusmärk
Liepaja lõunakindlus asub Liepaja edelaosas, Klaipeda tänava ja ranna vahel.
Keiser Aleksander III sadama kaitsmiseks lõunast kavandati linnus kahe kilomeetri kaugusele linna lõunapiirist. Linnus pidi asuma Liepaja järve ja mere vahel, Gromi jõe väljavoolust lääne pool, tugevdatud raudbetoonist kindlustusega koos kraaviga. Kuigi kindlustuste ehitamine oli peaaegu lõpetatud, ei olnud relvastust kasutusele võetud. Ehitatud keldreid kasutati nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal laoruumidena. 1920. ja 1930. aastatel asusid kindlustuste piirkonnas mitmesugused tehased. Erinevalt Kesklinnusest ja Raveliinist ei olnud Lõuna-Linnus kunagi sõjas osalenud, sest kõigis sõdades piirasid vallutajad Liepāja järve idakalda ja püüdsid tungida Liepāja sisse Tosmare järve ja Liepāja järve vahel.
Lõunakindlusest põhja pool asub Liepaja suurim kalmistu - Keskkalmistu. Kalmistu lõunaosas asub Punaarmee kalmistu, kuhu on ümber maetud Liepaja ümbruses hukkunud nõukogude sõdurid, sealhulgas 67. laskurdiviisi ülem kindralmajor Nikolai Dedajev, kes juhtis Liepaja kaitset 1941. aasta juunis.
