IV Nõukogude okupatsioon

Elu Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal

Kommunismiohvrite memoriaal

Kommunismiohvrite memoriaal asub Tallinnas Maarjamäel. Eesti kaotas teise maailmasõja ja okupatsioonivõimude terrori tagajärjel iga viienda oma veidi üle miljonist elanikust. Kommunismiohvrite memoriaal on pühendatud neile rohkem kui 75 000 Eesti inimesele, kelle Nõukogude võim mõrvas, vangistas või küüditas.

Memoriaalil on kaks osa – „Teekond“ terrori läbi hukkunute nimetahvlitega ja „Koduaed“, millele lisanduvad terroripaiku tähistavad kohakivid ning teabetekstid.

Eesti sõjamuuseum - kindral Laidoneri muuseum

19. sajandi teisel poolel historitsistliku välisilme saanud Viimsi mõisas alates 2001. aastast tegutsev muuseum tegeleb Eesti sõjaajaloo uurimise, säilitamise ja eksponeerimisega.  Praeguse muuseumi eelkäijateks tuleb lugeda juba 19. jaanuaril 1919 asutatud Eesti Vabastamise Sõja muuseumi ning 1993. aastal Viimsi vallavolikogu otsusega mõisa rajatud kindral Laidonerile pühendatud muuseumi. Nõukogude okupatsiooni ajal paiknes mõisas mereväe raadioluure üksus ning pärast võõrvägede lahkumist oli hoone väga kehvas seisus. Praegusel kujul asutati muuseum toonase kaitseministri Jüri Luige 26. veebruari määrusega 2001. aastal. Sellest ajast  tegutseb muuseum kaitseministeeriumi alluvuses.  Muuseumi väljapanek annab ülevaate Eestis ja mujal maailmas peetud sõdadest, millest Eesti elanikel on tulnud osa võtta. Osa ekspositsioonist on pühendatud Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajale kindral Johan Laidonerile, kellele mõis aastatel 1923-1940 kuulus. Peahoone lähedal asuvas sõjatehnika angaaris saab näha valikut suurtükke ja sõidukeid.

Vabadussõja võidusammas

Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi kavandatud 23,5 meetri kõrgune 143 klaasplokist koosnev monument, mille tipus asub Vabadusrist, on pühendatud kõigile, kes on pidanud võitlust Eesti vabaduse ja iseseisvuse nimel. Vabadussõja võidusammast kavandati Tallinnasse Vabaduse väljakule juba enne Teist maailmasõda, kuid projekti realiseerimiseni ei jõutud. Praegune monument avati 2009 aasta 23. juuni esimestel minutitel.

KGB vangikongid

Muuseum asub Tallinna kesklinnas endise NKVD/KGB peakorteri keldrites.

Pagari tänav 1 hoone keldris asus Nõukogude okupatsiooni ajal üks kurikuulsamaid ja kardetumaid eeluurimisvanglaid, kus arreteeritud Eesti poliitikuid, riigiametnikke, haritlasi, Vabadussõja veterane aga ka lihtsaid inimesi piinati ning surma või vangi mõisteti. Keldrisse rajatud kongid on jäänud tänini kommunistliku terrori võrdkujuks ning on nüüd külastamiseks avatud. Külastajate ees avaneb kelder kahe koridori, kuue kongi ja ühe kartseriga. KGB vangikongide püsinäitus “KGB (m)aja lugu” räägib eelkõige seal toime pandud kuritegudest.

Pagari tänav 1 maja on kireva ajalooga. 1912. aastal elumajaks ehitatud hoones on tegutsenud Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus ning sealt on juhitud Vabadussõda. Kuni 1940. aastani asus hoones Eesti Vabariigi sõjaministeerium. 1991. aasta märtsis alustas majas tööd Eesti Vabariigi politsei. Praegu on majas taas korterid.

Hotell Viru ja KGB muuseum

Tallinnas asuv Hotell Viru ehitati 1972.aastal. Välismaalastele sobiv hotell pidi sobima ka riikliku julgeoleku organitele ehk KGB-le. Muuseumi ekspositsioon räägib palju enamast kui ühest hotellist ja KGB-st. Muuseum on lugude varamu kahest maailmast. Ühes, mis eksisteeris peamiselt paberil, elasid õnnelikud nõukogude inimesed külluses ja sõpruses, targa ainupartei juhtimisel, seal polnud õnnetusi ega katastroofe. Teine, päris maailm, oli oma olemuselt tunduvalt mitmekesisem ja keerulisem. Muuseumi külastamiseks on vajalik eelregistreerimine!

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu

Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu asub Tallinna kesklinnas.

2003. aastal avatud eramuuseum on pühendatud perioodile 1940-1991 Eesti ajaloos. Muuseumi eesmärk on rääkida Eesti lähiajaloost lugusid, mis paneksid inimesi mõtisklema vabaduse väärtuse ja hapruse üle.

Muuseumi püsinäitus ja filmid annavad ülevaate okupatsiooniajast, repressioonidest, rahvuslikust vastupanuvõitlusest ja laulvast revolutsioonist Eestis.

Püsinäitus “Vabadusel ei ole piire” koosneb viiest osast: „Ebainimlikkus”, „Eksiilis”, „Nõukogude Eesti”, „Taastamine”, „Vabadus”. Teekonnal läbi muuseumi on külastajale saatjaks eesti, vene, inglise, soome, saksa, prantsuse või hispaania keelne e-giid, mis viib kaasavale ja mõtisklevale rännakule lähimineviku radadel. Muuseumis on ka tegevused lastele, mis pakuvad meeldejäävat ja põnevat kogemust tervele perele.

Naissaar

19 ruutkilomeetri suurune saar Tallinna lahes militariseeriti Vene tsaarivõimu poolt 1912. aastal ja püsielanikkond sunniti minema kolima. Sinna rajati sadamad, raudteed ja Peeter Suure merekindluse peapositsiooni Naissaare rannapatareid. Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Pärast Eesti iseseisvumist oli saar osa rannakaitsesüsteemist, kuid ka püsielanikkonnal lubati naasta. Nõukogude okupatsiooni ajal oli saar sõjaväe valduses, sinna rajati meremiinide ladu ja montaažitehas. Naissaarel on siiamaani võimalik uudistada Nõukogude armeest maha jäänud hooneid ja mõningal määral isegi varustust. Kunagi merekindluse moodustama pidanud punkrite süsteem ulatub sügavale maa alla. Vähemalt osa punkritest koos juurdekuuluvate kahurialustega on endiselt ligipääsetavad. Soovijal on saarele võimalik teha ring peale umbes päevase matkaga. Saar oli omal ajal kaetud tiheda raudteevõrguga sõjaväeliste objektide jaoks. Seetõttu on seniajani osaliselt säilinud raudtee ideaalseks orientiiriks saarel matkamisel. Naissaarel on 40 kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed, mida hakati rajama tsaariajal 1913. aastal. Osaliselt oli raudtee kasutuses ka Eesti Vabariigi ja Venemaa okupatsiooni ajal. Täna on sellest taastatud 2,4 kilomeetri pikkune lõik. Rannarahva Muuseumil pakub saarekülastajatele aga mitmesuguseid ekspositsioone saare ajalooga tutvumiseks. Männiku külas nõukogude aegses üleajateenija elamus asub militaarekspositsioon, mis tutvustab saare vanemat ja lähimat militaarajalugu. Naissaare tuletornis on üleval näitus "Naissaar vanadel postkaartidel", mis annab ettekujutuse saare kunagistest hiilgeaegadest.

 

Patarei merekindlus

Endine merekindlus asub praeguses Kalamaja asumis Tallinnas.

Patarei merekindlust hakati ehitama 1829. aastal Vene tsaar Nikolai I korraldusel. Kompleks avati 1840. aastal, kuid ehitustööd sellega ei lõppenud. Seoses Krimmi sõja puhkemisega 1853. a asuti kindlust täiustama, sest kardeti Inglise ja Prantsuse laevade ilmumist Tallinna alla. See ka juhtus, kuid suurem sõjategevus jäi ära. Patareist tulistati ainult mõned üksikud lasud. Seoses lõhkemürskude kasutuselevõtuga loobuti 1858. a Patarei kasutamisest kindlusena ning edaspidi paiknes seal kasarm. Vangla sai Patareist Eesti Vabariigi ajal ning nii kasutati seda kuni 2002. aastani. Mõlemad Eestit okupeerinud võõrvõimud kasutasid kohta samuti vanglana; nende seal toimepandud kuriteod muutsid koha laiema avalikkuse jaoks kurikuulsaks. Neljal hektaril laiuvas silmapaistva arhitektuuriga rajatise renoveerimine algas aastal 2020. Aastaks 2026 on seal välja arendatud terviklik linnaruum äripindade, eluruumide ja vaba aja veetmise võimalustega. Hoone idatiivas säilitatakse ehtne vanglainterjöör ja vangide jalutusboksid. Juba praegu paikneb seal ligi 1200 ruutmeetril kommunismi ideoloogiat ja kuritegusid ning hoone ajalugu tutvustav näituseala „Kommunism on vangla“. 

 

Lennusadam

Muuseum asub Tallinnas mere ääres Kalamajas.

Lennusadam rajati esimese maailmasõja ajal Vene tsaari Nikolai II käsul osana Peeter I merekindluse süsteemist. Ajaloolises vesilennukite angaaris paiknevas muuseumis on ligi 200 originaaleksponaati: allveelaev Lembit, sajandivanune jäämurdja Suur Tõll, vesilennuk Short 184, vanima eesti päritolu laeva vrakk, miinid, kahurid jne. Püsiekspositsiooni täiendavad ajutised näitused. Vesilennukite angaar on arhitektuuriajalooliselt erakordne: selle kuppelkatus kuulub maailma kõige varasemate raudbetoonkoorikute hulka.

Muuseumi programmid ja iseseisvaks külastuseks mõeldud materjalid on mängulised ja avardavad silmaringi nii lastel kui täiskasvanutel.

Klooga koonduslaager

Holokaustiohvrite memoriaal asub Klooga aleviku vahetus läheduses.

1951. aastal püstitati esimene hauamonument, kuid siis kandis see eelkõige sovetliku ideoloogia sõnumit ega mälestanud holokausti ohvreid. 1994. aastal asendati Eesti juudi kogukonna palvel hauamonumendi mälestustahvlid uutega, millega seati jalule õiglus ohvrite rahvuse osas. Klooga massimõrva 50. aastapäevaks avati olemasolevast hauamonumendist 100 m kaugusel mälestusmärk aastatel 1941–1944 Eestis mõrvatud juutidele. 2005. aastal pandi Kloogale kolmas mälestusmärk, millega meenutatakse Klooga koonduslaagris mõrvatud või surnud juute.

Memoriaali uuendati põhjalikult 2013. aastal, sidudes tervikuks sinna varem eri aegadel püstitatud mälestusmärgid ning avati Eesti Ajaloomuuseumi välinäitus „Klooga laager ja holokaust“.

Klooga koonduslaager asutati Saksa okupatsioonivõimu poolt septembris 1943. Tegemist oli sunnitöölaagriga, mis kuulus Vaivara laagrite süsteemi Eestis. 19. septembril 1944. a toimus Kloogal üks suuremaid massimõrvu Saksa okupatsiooni aegses Eestis, kui Punaarmee lähenedes hukati kõik sel ajal laagris olnud ligi 2000 juuti.

Paldiski

Paldiski linn (end. Rågervik) asub Eesti põhjarannikul Pakri poolsaarel.

Paldiski on alates Põhjasõjast olnud strateegilise tähtsusega sadamalinn. Vene tsaar Peeter I andis 1718. a korralduse kindlustatud süvasadama ja paljude teiste militaarrajatiste ehituseks ning linnast sai üks Vene impeeriumi tähtsamaid sõjasadamaid.

Iseseisvas Eestis viibisid Paldiskis suviti soomusrongid väljaõppel. Pärast 1939. aastal Eestile peale sunnitud sõjaliste baaside lepingut läks Paldiski Nõukogude Liidu relvajõudude valdusse, moodustati Paldiski sõjamerebaas ja alustati täiendavaid kindlustustöid. Paldiski piirkonnal oli suur tähtsus kogu Punalipulise Balti Laevastiku Läänemere rannikukaitse süsteemis. 1960. aastatel ehitati Paldiskisse üks kolmest Nõukogude Liidu tuumaallveelaevnike väljaõppekeskusest koos tuumaallveelaeva maketiga. Linn koos Pakri saartega oli välismaailmale suletud ja salastatud. Paldiskis töötas kaks tuumareaktorit, mis on praeguseks kaetud betoonsarkofaagiga.

Paldiskis saab külastada Peeter Suure merekindluse bastioni:  https://visitharju.ee/et/node/9682 ning Eesti kõige kõrgemat tuletorni – Pakri tuletorni (http://www.pakrituletorn.ee/). Tuletorn on 52 meetri kõrgune.

Tuletornist ca 200 meetrit põhja pool asub teise maailmasõja aegne 130 mm patarei. Patarei valmis 1941. aasta suveks, kuid 1941. aasta augustis õhiti evakueerimise käigus relvad, relvablokid ja juhtimisüksus.  Pakri panga trepi kõrval kivisel klindiserval asub 1939-1941. aastatel kasutusel olnud 45 mm patarei.  Paldiski linnakalmistul asub 21. novembril 1965. a. hukkunud allveelaeva M-200 meeskonnaliikmete ühishaud. Nõukogude perioodi rajatisi on praeguseks linnas siiski näha väga vähe.