Lielais pārrobežu maršruts - militārais mantojums Latvijas un Igaunijas 100 neatkarības garos

Kuni 1890. aastani Vene impeerium oli ehitanud Kaunase linna perimeetrile kindlustuste süsteemi. See sisaldas 8 kindlust ja 9 suurtükipatareid. IX kindlust hakati ehitama 1902. aastal, kuid lõpetati veidi enne Esimest maailmasõda. Leedu riigi ajal, 1924.a linnusest sai Kaunase vangla filiaal. NSV Liidu ajal asus siin NKVD vangla, ümberistumispunktina GULAGi laagritesse. Saksa okupatsiooni – holokausti – ajal oli see hukkamispaik. Tänaseks on siia rajatud ajaloomuuseum.

Esimese maailmasõja muuseum asub Medumi külas Augšdaugava vallas Medumi algkooli endiste töökodade majas ~600 m kaugusel A13 maanteest.

Esimese maailmasõja ajal ületas praeguse Augšdaugava valla territooriumi "Elu ja surma" rindejoon, mille mõlemale poole rajati kaevikud ja punkrid. Medumi valla metsades, samuti Demene ja Svente valla metsades on säilinud Saksa sõjaväe punkrid, mis erinevalt Vene sõjaväe ehitatud puitpunkritest olid ehitatud betoonist.

Esimese maailmasõja muuseumi ekspositsioon koosneb mitmest osast. Muuseumis on võimalik tutvuda Medumi sõjaeelse ajalooga, Esimese maailmasõja sündmustega Lätis ja ka Euroopas ning sõdurite igapäevaeluga Esimese maailmasõja ajal. Ühte saali on loodud Vene punkri imitatsioon, mis võimaldab külastajatel tutvuda sõdurite eluga punkris. Selles muuseumiosas on võimalik kõige enam tunda sõjaõhkkonda, mida pakuvad püssipaugud ja plahvatused ning videod stseenidega filmist "Hingede tuisk" ("Dvēseļu putenis").

See asub Medumu külas, Jaunatnese tänav 4.

Stikanise perekonna loodud ajalootõendite erakogu. Loodud on Esimese ja Teise maailmasõja aegsete esemete kogu, mis on kogutud valdavalt Medumu vallast ja lähiümbrusest. Vaadata saab nii militaarpärandi esemeid kui ka majapidamistarbeid, münte, fotosid.

Erakoguga saab tutvuda eelnevalt ühendust võttes. Sissepääs annetuste eest.

Daugavpilsi kindlus asub Daugava jõe paremal kaldal linna lääneosas. See on ainus peaaegu muutumatuna säilinud 19. sajandi esimese poole kindlus Põhja-Euroopas. Ehitust alustati 1810. aastal. 1812. aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829. aastal üleujutuste tõttu. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht, sh Napoleoni armee vastu võitlemisel. Kindlus pühitseti sisse 1833. aastal, aga see valmis peaaegu pool sajandit hiljem, 1878. aastal. Kindlus on jagatud kvartaliteks, mille keskosas asub paraadväljak. Hiljem kaotas kindlus oma strateegilise tähtsuse ja 1897. aastal rajati sinna ladu. Enne Esimest maailmasõda teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid, nt kindral Jānis Balodis ja kolonel Frīdrihs Briedis. 1912. aastal avati kindluse pargis mälestusmärk 1812. aasta sõja sajanda aastapäeva auks. Nõukogude ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja Daugavpilsi Lennunduse Tehnikakõrgkool. Praegu tegutsevad kindluses mitmed turismiatraktsioonid: Daugavpilsi kindluse kultuuri- ja teabekeskus (siit on võimalik tellida Daugavpilsi kindluse ekskursioone), Esimese maailmasõja muuseum, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuse galerii „Valge hobune”, meditsiininäitus ekspositsiooniga kontratseptsioonist, antikvariaat-salong „Housevintage“, Daugavpilsi nahkhiirte keskus ja retroautode näitus „Retrogaraž-D”.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".

Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.

1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.

Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.

Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".

Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.