Suur piiriülene marsruut – Läti ja Leedu sõjapärand 100 aasta jooksul

Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn asub Jelgava linna keskel.

Torni ajalugu ulatub enam kui nelja sajandi taha, olles oluliseks tunnistajaks nii linna arengule kui ka traagiliste sündmustele. Kirik ehitati 1574. aastal Kuramaa ja Zemgale hertsogi Gotthard Kettleri käsul ning selle torn, mis valmis 1688. aastal ehitusmeister Martin Knochi juhtimisel, sai linna üheks silmapaistvamaks ehitiseks.

Teise maailmasõja ajal hävis Jelgava rängalt ja 1944. aastal põles kirik Nõukogude õhurünnaku tagajärjel maha. Pärast sõda lasid Nõukogude võimud õhku kiriku altariosa ja lammutasid müürid. Strateegilise objektina säilitati ainult torn, kuna see oli linna kõrgeim punkt. Sõja ajal ja pärast sõda kasutati torni sõjalistel eesmärkidel. Tornist jälgiti vaenlase positsioone ja kontrolliti ümbrust.

Sõjajärgsetel aastatel oli torn ka vastupanutegevuse strateegiliseks punktiks. Sellest sai salajane kohtumispaik ja baas teabe edastamiseks, mis oli oluline võitluses Nõukogude režiimi vastu. Torn, säilitades oma ajaloolise tähtsuse, on tänapäeval taassündinud kultuuri- ja hariduskeskusena.

Ģ. Eliassi nimeline Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub hoones nimega Academia Petrina (Peetri Akadeemia). See ehitati 1775. aastal Läti esimese ülikoolina ja on üks väheseid avalikke hooneid Jelgavas, mis pärast Teist maailmasõda säilis ja taastati. 1944. aasta suvel kaotas Jelgava peaaegu kõik – suure osa elanikkonnast ja ajaloolised hooned, mida pärast Teist maailmasõda peaaegu ei taastatud. Praeguse muuseumi eelkäija – Kuramaa Provintsimuuseum – asutati 1818. aastal. See oli Läti teine vanim muuseum ja esimene väljaspool Riiat asutatud muuseum. Muuseum asub Academia Petrina hoones alates 1952. aastast. Tänapäeval on muuseumis püsinäitused tuntud Läti kunstniku Ģederts Eliassi (1887–1975), Zemgale piirkonna eelajaloo ja keskaja, Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi ajastu Läti linna (1561–1795), Kuramaa kubermangu (1795–1918) ja Läti iseseisvusperioodi (1918–1940) kohta.

Muuseuminäitus „Elu jätkub võõrvõimu all“ uurib elu Lätis Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ajal. Virtuaalnäitus „Sõjad ja sõdur läbi Jelgava aegade“ pakub ülevaate erinevatest sõdadest, mis on Jelgavat mõjutanud, sealhulgas Esimese ja Teise maailmasõja ajaloolistest sündmustest.

Jelgava vabastajate monument „Lāčplēsis” asub Jelgavas Jaama pargis raudteejaama hoone vastas. See avati 22. juunil 1932 Läti presidendi A. Kviesise osavõtul ja püstitati Jelgava vabastamise mälestuseks 21. novembril 1919 Läti Vabadussõja ajal.

1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni esimesel perioodil, monumenti muudatused ei mõjutanud. 1941. aastal, kui Nõukogude okupandid asendati Saksa okupatsioonivägedega, ei meeldinud Lätisse naasnud Saksa okupatsioonivalitsuse juhile von Medemile (tema esivanemad olid Läti lossi algsed ehitajad) monumendi ühemõtteline sümboolika. 31. oktoobril 1942 käskisid Saksa okupatsioonivõimud monumendi autoril Kārlis Jansonsil monumendilt saksa rüütli kujutis eemaldada.

1950. aastal andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu monument hävitada. Traktori abil rebiti Lāčplēsis postamentilt maha, purustati ja üritati seda kivipurustiga hävitada. Lāčplēsis osutus aga nii kõvaks, et purustusmasin purunes. Monumendi terve keskosa maeti salaja lasteaia territooriumile.

1988. aastal leiti monumendi fragment, mis asub nüüd Ģederts Eliassi nimelise Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumi ees. Monument restaureeriti ja avati 21. novembril 1992. Selle lõi skulptor Andrejs Jansons, kes restaureeris ka oma isa K. Jansonsi loodud monumendi.

Monument Jelgava kaitsjatele – Daugavgrīva kodukaitseväele, kes peatasid Saksa armee rünnakut Jelgavale 1915. aasta aprilli lõpus – avati 1991. aastal Svēte kooli kõrval Jelgava vallas. 1915. aasta mai alguses toimus Jelgavas selle olulise sündmuse mälestuseks suur meeleavaldus. Asjaolu, et Läti kodukaitseväel õnnestus Saksa rünnak peatada, kasutasid Jānis Čakste ja tema kaaslased ära Läti laskurüksuste loomise idee õigustamiseks Esimese maailmasõja ajal.

Monumendi autor on skulptor Alvīne Veinbaha (1923–2011).

Muuseum asub Eleja küla endises raudteejaama hoones.

Eleja sõjamuuseumi asutas ühing „Zemgales strēlnieks” (Zemgale laskur). Ühingu esindajad tegelevad aktiivselt avaliku haridusega, korraldades näitusi, väljapanekuid ja haridusprogramme.

Muuseumi näitus on pühendatud peamiselt Teisele maailmasõjale. Seal on eksponeeritud vormiriietust, varustust, relvastust ja ajaloolise perioodi fotosid. Muuseumis on võimalik pildistada erinevate ajalooliste perioodide ja armeede sõjaväevormides. Väikeses kahekorruselises hoones on mitu sada sõjanduspärandi eksponaati. Lisaks on seal eksponaate, mis on seotud Eleja linna ja ümbruskonna, piirkonna ajaloo ja selle silmapaistvate isikutega.

Joniškise ajaloo- ja kultuurimuuseum asutati Joniškise kesklinnas 1989. aastal. Seal on näitused, mis kajastavad piirkonna ajaloolisi ja arheoloogilisi aardeid, etnilist kultuuri ja sakraalkunsti pärandit. See loodi ajaloolase Darius Vičase algatusel. Muuseumis on näitus, mis on pühendatud Joniškise piirkonna partisanidele. Eraldi ruumis tutvustatakse partisanide – Leedu vabaduse eest võitlejate – isiksusi ja nende võitlust Nõukogude okupatsiooni vastu. Näitusel on väljas autentne Olympia kirjutusmasin, mis teenis Joniškise piirkonna viimaseid partisane Kostas Liuberskis-Žvainyst ja Steponas Erstikis-Patašonast. Seda kasutati partisanide perioodika „Partizanų šūvių aidas“ (Partisanide laskude kaja) trükkimiseks. Põrandaalust ajalehte anti välja aastatel 1952–1957 Juozapavičiuse kodukandi territooriumil (Akmene, Joniškise, Žagarė ja Kuršėnai rajoonide äärelinnas). See on viimane partisanide poolt välja antud perioodika. Kirjutusmasinat on interaktiivseks teabele juurdepääsuks modifitseeritud – selle klahve vajutades näevad külastajad fotosid ja kuulevad lugusid partisanide vastupanu kohta. Raadiovastuvõtja