Suur piiriülene marsruut – Läti ja Leedu sõjapärand 100 aasta jooksul

Jelgava Püha Kolmainu kiriku torn asub Jelgava linna keskel.

Torni ajalugu ulatub enam kui nelja sajandi taha, olles oluliseks tunnistajaks nii linna arengule kui ka traagiliste sündmustele. Kirik ehitati 1574. aastal Kuramaa ja Zemgale hertsogi Gotthard Kettleri käsul ning selle torn, mis valmis 1688. aastal ehitusmeister Martin Knochi juhtimisel, sai linna üheks silmapaistvamaks ehitiseks.

Teise maailmasõja ajal hävis Jelgava rängalt ja 1944. aastal põles kirik Nõukogude õhurünnaku tagajärjel maha. Pärast sõda lasid Nõukogude võimud õhku kiriku altariosa ja lammutasid müürid. Strateegilise objektina säilitati ainult torn, kuna see oli linna kõrgeim punkt. Sõja ajal ja pärast sõda kasutati torni sõjalistel eesmärkidel. Tornist jälgiti vaenlase positsioone ja kontrolliti ümbrust.

Sõjajärgsetel aastatel oli torn ka vastupanutegevuse strateegiliseks punktiks. Sellest sai salajane kohtumispaik ja baas teabe edastamiseks, mis oli oluline võitluses Nõukogude režiimi vastu. Torn, säilitades oma ajaloolise tähtsuse, on tänapäeval taassündinud kultuuri- ja hariduskeskusena.

Ģ. Eliassi nimeline Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub hoones nimega Academia Petrina (Peetri Akadeemia). See ehitati 1775. aastal Läti esimese ülikoolina ja on üks väheseid avalikke hooneid Jelgavas, mis pärast Teist maailmasõda säilis ja taastati. 1944. aasta suvel kaotas Jelgava peaaegu kõik – suure osa elanikkonnast ja ajaloolised hooned, mida pärast Teist maailmasõda peaaegu ei taastatud. Praeguse muuseumi eelkäija – Kuramaa Provintsimuuseum – asutati 1818. aastal. See oli Läti teine vanim muuseum ja esimene väljaspool Riiat asutatud muuseum. Muuseum asub Academia Petrina hoones alates 1952. aastast. Tänapäeval on muuseumis püsinäitused tuntud Läti kunstniku Ģederts Eliassi (1887–1975), Zemgale piirkonna eelajaloo ja keskaja, Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi ajastu Läti linna (1561–1795), Kuramaa kubermangu (1795–1918) ja Läti iseseisvusperioodi (1918–1940) kohta.

Muuseuminäitus „Elu jätkub võõrvõimu all“ uurib elu Lätis Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ajal. Virtuaalnäitus „Sõjad ja sõdur läbi Jelgava aegade“ pakub ülevaate erinevatest sõdadest, mis on Jelgavat mõjutanud, sealhulgas Esimese ja Teise maailmasõja ajaloolistest sündmustest.

Jelgava vabastajate monument „Lāčplēsis” asub Jelgavas Jaama pargis raudteejaama hoone vastas. See avati 22. juunil 1932 Läti presidendi A. Kviesise osavõtul ja püstitati Jelgava vabastamise mälestuseks 21. novembril 1919 Läti Vabadussõja ajal.

1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni esimesel perioodil, monumenti muudatused ei mõjutanud. 1941. aastal, kui Nõukogude okupandid asendati Saksa okupatsioonivägedega, ei meeldinud Lätisse naasnud Saksa okupatsioonivalitsuse juhile von Medemile (tema esivanemad olid Läti lossi algsed ehitajad) monumendi ühemõtteline sümboolika. 31. oktoobril 1942 käskisid Saksa okupatsioonivõimud monumendi autoril Kārlis Jansonsil monumendilt saksa rüütli kujutis eemaldada.

1950. aastal andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu monument hävitada. Traktori abil rebiti Lāčplēsis postamentilt maha, purustati ja üritati seda kivipurustiga hävitada. Lāčplēsis osutus aga nii kõvaks, et purustusmasin purunes. Monumendi terve keskosa maeti salaja lasteaia territooriumile.

1988. aastal leiti monumendi fragment, mis asub nüüd Ģederts Eliassi nimelise Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumi ees. Monument restaureeriti ja avati 21. novembril 1992. Selle lõi skulptor Andrejs Jansons, kes restaureeris ka oma isa K. Jansonsi loodud monumendi.

Monument Jelgava kaitsjatele – Daugavgrīva kodukaitseväele, kes peatasid Saksa armee rünnakut Jelgavale 1915. aasta aprilli lõpus – avati 1991. aastal Svēte kooli kõrval Jelgava vallas. 1915. aasta mai alguses toimus Jelgavas selle olulise sündmuse mälestuseks suur meeleavaldus. Asjaolu, et Läti kodukaitseväel õnnestus Saksa rünnak peatada, kasutasid Jānis Čakste ja tema kaaslased ära Läti laskurüksuste loomise idee õigustamiseks Esimese maailmasõja ajal.

Monumendi autor on skulptor Alvīne Veinbaha (1923–2011).

Muuseum asub Eleja küla endises raudteejaama hoones.

Eleja sõjamuuseumi asutas ühing „Zemgales strēlnieks” (Zemgale laskur). Ühingu esindajad tegelevad aktiivselt avaliku haridusega, korraldades näitusi, väljapanekuid ja haridusprogramme.

Muuseumi näitus on pühendatud peamiselt Teisele maailmasõjale. Seal on eksponeeritud vormiriietust, varustust, relvastust ja ajaloolise perioodi fotosid. Muuseumis on võimalik pildistada erinevate ajalooliste perioodide ja armeede sõjaväevormides. Väikeses kahekorruselises hoones on mitu sada sõjanduspärandi eksponaati. Lisaks on seal eksponaate, mis on seotud Eleja linna ja ümbruskonna, piirkonna ajaloo ja selle silmapaistvate isikutega.

Joniškise ajaloo- ja kultuurimuuseum asutati Joniškise kesklinnas 1989. aastal. Seal on näitused, mis kajastavad piirkonna ajaloolisi ja arheoloogilisi aardeid, etnilist kultuuri ja sakraalkunsti pärandit. See loodi ajaloolase Darius Vičase algatusel. Muuseumis on näitus, mis on pühendatud Joniškise piirkonna partisanidele. Eraldi ruumis tutvustatakse partisanide – Leedu vabaduse eest võitlejate – isiksusi ja nende võitlust Nõukogude okupatsiooni vastu. Näitusel on väljas autentne Olympia kirjutusmasin, mis teenis Joniškise piirkonna viimaseid partisane Kostas Liuberskis-Žvainyst ja Steponas Erstikis-Patašonast. Seda kasutati partisanide perioodika „Partizanų šūvių aidas“ (Partisanide laskude kaja) trükkimiseks. Põrandaalust ajalehte anti välja aastatel 1952–1957 Juozapavičiuse kodukandi territooriumil (Akmene, Joniškise, Žagarė ja Kuršėnai rajoonide äärelinnas). See on viimane partisanide poolt välja antud perioodika. Kirjutusmasinat on interaktiivseks teabele juurdepääsuks modifitseeritud – selle klahve vajutades näevad külastajad fotosid ja kuulevad lugusid partisanide vastupanu kohta. Raadiovastuvõtja

Šiauliai ajaloomuuseum asub Šiauliai kesklinnas Aušrose puiesteel. Pärast rekonstrueerimist avas muuseum uksed 2022. aastal. See asub ajaloolises Aušrose muuseumi hoones, mis ehitati 1932. aastal kohaliku arhitekti Vlad Bite projekti järgi. Algselt oli see koolimaja, osa hoonest pühendati muuseumi tarbeks 1933. aastal. Tänapäeval ühendab Šiauliai ajaloomuuseum tipptasemel tehnoloogia traditsiooniliste näituste ja muuseumifondide moodsa väljapanekuga. Siin tutvustatakse külastajatele Šiauliai ajalugu, alates piirkonna varaseimatest ülestähendustest kuni Leedu Vabariigi väljakuulutamiseni 1918. aastal.
Osa näitusest on pühendatud sõjateemadele. Esimese korruse saalis on restaureeritud lühifilm, mis põhineb ajaloolistel dokumentidel Šiauliai piirkonnas toimunud Päikeselahingust; samuti on väljas eksponaadid (esemed, dokumendid, fotod), mis on seotud Esimese maailmasõjaga, mis linna rängalt laastas, mille tagajärjel kaotasid nii elanikud kui ka infrastruktuur. Näitusel on ka tõendeid lahingutest bermontlaste vastu, kes tungisid linna 1919. aastal ja vandaliseerisid maju. Šiauliai ajaloomuuseumi näituste sisu täiendavad teadmistetoad ja vabaõhunäitus. Muuseumis on ka näituse- ja ürituste saal multifunktsionaalsete tegevuste jaoks.

Mässuliste mägi on liivane küngas Šiauliai lääneosas, kuhu mõlemad maailmasõjad oma jäljed jätsid.
See paik sai kurikuulsaks 19. sajandi teisel poolel, kui mäele maeti ja Tsaari-Venemaa rõhumise vastu võitlemise eest surma mõisteti 1863.–1864. aasta ülestõusu liikmed. Paik tekitas hirmuäratavaid legende ning see hüljati ja seda külastati harva; lõpuks hakati seda nimetama Mässajate mäeks. Esimese maailmasõja ajal maeti siia Saksa impeeriumi sõdureid.
1926. aastal alustati mäe haljastustöödega. Linnainsener Karolis Reisonas pakkus välja mässulistele pühendatud monumendile obeliski projekteerimise. 1928. aastal tähistati Leedu iseseisvuse 10. aastapäeva ja mässuliste mäel avati Mässuliste aed, kuid monumendi ehitus valmis alles 1935. aastal. Monument, 14 meetri kõrgune roosast graniidist obelisk, avati ja pühitseti ning mässuliste säilmed maeti ümber. Teise maailmasõja ajal maeti mäele aastatel 1941–1944 langenud Kolmanda Reichi sõdurid.
Nõukogude okupatsiooni ajal hauakivid lammutati, kuid aastatel 1955–1957 rekonstrueeriti Mässuliste mäe obelisk – sellelt eemaldati kõik riiklikud ja religioossed sümbolid. 1988. aastal, ülestõusu 125. aastapäeva tähistamiseks, taastati monumendi autentne välimus.

22. oktoobril 2021 avati Šiauliais Ežero ja Vilniuse tänava ristmikul Rahvaste Seas Õiglaste väljak (monument). See on Leedu esimene Rahvaste Seas Õiglastele pühendatud monument. Monumendi lõi Šiauliais sündinud disainer Adas Toleikis ja monumendi idee algatas Šiauliai maakonna juudi kogukonna esimees Sania Kerbelis.
Monumendile „Jungtis“ on graveeritud Šiauliai maakonna „Õiglaste Rahvaste Seas“ perekonnanimed, mälestades sellega 148 juudi päästjat, samas kui kunstilised aktsendid tähistavad Šiauliai geto väravaid. Šiauliais oli kaks geto: nn Kaukazo kvartalis ja Ežero-Trakų tänava kvartalis. Esimesse saadeti füüsiliselt tugevad ja töövõimelised inimesed ning teise spetsialistid (arstid, mehaanikud jne). Šiauliai geto loodi 1941. aasta suvel Šiauliai komandandi käsul ja likvideeriti 1944. aastal Natsi-Saksamaa vägede taandumisel. Ülejäänud juudid viidi Stutthofi ja Dachau koonduslaagritesse. Getodes vangistati üle 5950 juudi. Sõdadevahelisel perioodil elas Šiauliais umbes 6500–8000 juudi, kellest mõned lahkusid vabatahtlikult Mandri-Venemaale. Pärast holokausti oli alles vaid umbes 350–500 juuti.

Radviliškise raudteejaama lähedal asub restaureeritud küüditamisrongi vagun, mis meenutab Leedu Vabariigi elanike massiküüditamise traagilist ajalugu.
Nõukogude Liidu äärealadele Nõukogude okupatsioonivõimude poolt aastatel 1941–1952. Ainuüksi Radviliškisest küüditati üle 3000 inimese.
Kokku küüditati Leedust aastatel 1941–1952 ligikaudu 135 500 inimest. 14. juunil 1941 – Leedus toimunud massiküüditamise esimesel päeval – hakati rongivaguneid „täitma“ Radviliškise ja ümbruskonna elanikega.
2012. aastal andis Leedu relvajõudude Vytautas Suure erioperatsioonide Jäägripataljon vaguni Radviliškise rajooni omavalitsusele üle Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimiskeskuse vahendusel. Autentne küüditamisrongi vagun toodi Kaunasest ja restaureeriti hoolikalt raudteelaste poolt ning nüüd on selles väike näitus.

Šeduva esimese ja teise juudi holokausti paigad asuvad Liaudiškiai metsas (Radviliškise rajoonis), umbes 10 km Šeduvast lõunas. Kruusatee äärde on paigaldatud suunaviit.
Esimene juudi matmispaik on 375 m² suurune ning enamasti sillutatud ja metsaga ümbritsetud. Sinna mõrvati ja maeti umbes 400 inimest. Teine matmispaik asub umbes 500 m kaugusel. Juutide säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Plats on tasane ja suurem osa sellest on sillutatud. Sinna mõrvati ja maeti umbes 300 inimest.
1941. aastal mõrvati nendes kahes paigas kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Kuu aega enne surma hoiti neid endiselt Pavartyčiai külla rajatud getos. 25. ja 26. augustil viidi geto elanikud Liaudiškiai metsa. Inimesed viidi kaevatud auku ja tapsid kohalikud politseinikud ning sakslaste käsul palgatud abilised. Hukkunute seas oli 230 meest, 275 naist ja 159 last.
Aastatel 2014–2015 puhastati Šeduva Juudi Mälestusfondi algatusel nende mõrvade toimumiskohad ja tehti külastajatele ligipääsetavaks. Massimõrvade toimumiskohtadesse on püstitatud kaks skulptor Romas Kvintase loodud kuju: „Uks“ ja „Kiirtäht“.

1948. aasta sügisel valiti Prisikėlimo sõjaväeringkonna staabi talvituspaigaks partisanide toetajate A. ja S. Mikniai talu Minaičiai külas (Radviliškise rajoonis). Partisanid kaevasid lauda alla väikese punkri, et majutada ringkonna staabi.
16. veebruaril 1949 vormistasid ja avaldasid Minaičiai partisanide komandörid Leedu vabadusvõitluse deklaratsiooni “Sąjūdis”. Deklaratsiooni põhieesmärk oli taastada Leedu parlamentaarne vabariik (nagu see oli aastatel 1920–1926). Kohtumistel osales ametlikult kaheksa inimest: Jonas Žemaitis- Vytautas, Juozas Šibaila-Merainis, Petras Bartkus-Žadgaila, Adolfas Ramanauskas-Vanagas, Aleksandras Gribinas-Faustas, Vytautas Gužas-Kardas, Leonardas Grigonis-Užpalis ja Bronius Liesys-Naktis.
Punkrit kasutati ka hiljem. Partisanide apteeker Izabelė Vilimaitė-Stirna ravis partisani Laurynas Mingilas-Džiugast, kes sai Užpelkiai lahingus raskelt haavata. 1953. aastal varises asustamata punker kokku ja omanikud täitsid selle mullaga.
2010. aastal alustati partisanide punkri ja aida restaureerimistöödega ning monumendi ehitamisega. Skulptor Jonas Jagėla loodud monumendile on kirjutatud deklaratsioonile alla kirjutanud partisanide nimed. Aidas on ehitatud autentne klaaskatusega partisanide punker, mida külastajatel on võimalus ülalt näha; aidas on ka näitus.

Kaunase Üheksanda kindluse muuseum asub Kaunase lähedal peamiste rahvusvaheliste transporditeede ristumiskohas ja sinna on autoga lihtne ligi pääseda. Üheksas kindlus ehitati aastatel 1903–1913 Kaunase kindluse kompleksi ühe kindlusena, mille ülesandeks oli kaitsta strateegiliselt olulist Linkuva seljandikku. Kindluse ehitamisel kasutati tolleaegset uuendust – betoonplaate –, samuti elektri- ja ventilatsioonisüsteemi. Esimese maailmasõja ajal kindlus kannatada ei saanud. Aastatel 1924–1940 oli Üheksas kindlus poliitvangide ja kurjategijate vangla ning aastatel 1940–1941 NKVD ümberjaotuspunkt. Teise maailmasõja ajal sai Üheksandast kindlusest juutide massimõrva koht, kus natside okupatsioonirežiim tappis umbes 50 000 juuti erinevatest riikidest. 1958. aastal asutati Üheksandasse kindlusse muuseum, et jutustada natside kuritegude lugu, ning 1984. aastal ehitati memoriaalkompleks ja püstitati monument natsismi ohvritele (autorid: Alfonsas Vincentas Ambraziūnas, Gediminas Baravykas ja Vytautas Vielius). Tänapäeval jutustab Üheksanda kindluse muuseum kindluse lugu, aga ka natside ja nõukogude võimu poolt toime pandud kuritegude ajalugu.

Kaunase tuumapunkris, mis asub 6 m sügavusel maa all, on muuseum, kus on eksponaate erakogujatelt (> 1200). Kõige huvitavamate hulgas on gaasimaskide kogu ja Balti riikide suurim külma sõja aegsete raadioseadmete ja luureseadmete näitus.

Monument asub Vilniuses Leedu Vabariigi Parlamendi (Seima) teise palee ees. 1991. aasta jaanuaris piiras Leedu rahvas parlamendipalee barrikaadidega, võideldes oma vabaduse eest ja seda kaitstes. See oli katse kaitsta Leedut tolleaegse Nõukogude Liidu sõjalise agressiooni eest – Nõukogude Liidu katsete eest korraldada Leedus riigipööre ja taastada Nõukogude võim. Barrikaadid ümbritsesid parlamendihoonet 1992. aasta lõpuni. 1993. aastal püstitati Leedu Vabariigi Seimi palee ette ainulaadne mälestusmärk – barrikaadide osadest ja muudest reliikviatest –, mis oli pühendatud Leedu rahvale, kes ohverdas oma elu vabaduse eest. 13. jaanuaril 1991 toimusid traagilised sündmused, kui Nõukogude armee ja eriväed okupeerisid Leedu raadio- ja televisioonikeskuse hoone ja teletorni, tappes 14 vabadusvõitlejat ja vigastades umbes 600 inimest. Vabaduskaitsjate päeva kümnenda aastapäeva lähenedes otsustati kompositsioon säilitada, luues 13. jaanuari mälestusmärgi. Mälestusmärk avati 2008. aastal. Mälestusmärgis on säilinud autentne fragment 1991. aasta parlamendibarrikaadidest ning sellel on kabel Neitsi Maarja ikooniga. Mälestusmärgil on eksponeeritud inimeste toodud esemeid ja see annab ülevaate sündmustest, mis toimusid Leedu iseseisvuse kaitsmisel.

Monument asub Giedraičiais.

19. juunil 1932 avati Giedraičiais langenud Leedu vabadusvõitlejatele pühendatud monument. Monumendi ehitamise algatasid Giedraičiai elanikud – maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, pastor Meigis, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid lahingus Leedu sõdureid, Širvintose kogukond ja Leedu armee; monumendi ehitamiseks koguti 11 000 litti. Monumendi annetuste üleskutses öeldakse, et see ehitatakse „võidu ja meie igavese rõõmu auks, mis tuletab meile meelde paiga ajaloolist tähtsust ja avaldab austust Giedraičiais maetud sõduritele“. Avatseremoonia oli pidulik. Sellel osalesid Leedu Vabariigi president A. Smetona – Leedu relvajõudude ülemjuhataja, 2., 4., 7. ja 9. rügemendi esindajad ning ohvitserid, kes osalesid Giedraičiai lahingutes. Sõjalennukitelt langes monumendile lilli ning silmapaistev leedu isiksus ja monumendi ehitustööde üks korraldajaid Malvina Valeikienė luges ette Giedraičiais hukkunud Leedu sõdurite nimed ning talle autasustati III klassi Rüütliristi ordenit. Monumendi juures pühitseti kohaliku laskurüksuse lipp. Aastatel 1962–1964 tehti Nõukogude administratsiooni korraldusel edutu katse monumenti lammutada, kuid hiljem kuulutati see ajaloomälestiseks.

Giedraičiai lahingu 100. aastapäeva tähistav stiliseeritud kahur asub Giedraičiai linna taga, 200 m pärast maanteelt nr 172 mahapööret.

21. novembril 2020 avati Giedraičiai lahingu toimumiskohas künkal skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument võidu tähistamiseks. Monument on stiliseeritud tõlgendus Leedu armee ja Poola armee lahingutest sõdadevahelisel perioodil. Püüdes konflikti kirjeldusest eemalduda, rõhutab monument kahe riigi liidu olulisust tänapäevaste sündmuste kontekstis. Roostes kahur sümboliseerib Leedu ja Poola vabariikide tugevat liitu – kahte riiki, mis võitlesid omavahel sajand varem. Monumendi külgedel on kirjeldatud tolleaegset olukorda; mainitakse lahingus osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning antakse lühike kirjeldus lahingust. Leedu relvajõud on monumendi püstitamise algataja ja rahastaja.

Muuseum asub Utenas, Kaunas-Daugpilis (A6) ja Vilnius-Utena (A14) maanteede ristmikul. Muuseum asutati 2015. aastal Utena endise kitsarööpmelise raudteejaama hoones. Muuseum pretendeerib end luulevormiks, mis vaikimisi paljastab sõjajärgse tõe. Näitus „Ühine Euroopa identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis“ pakub võimalust uurida Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See jutustab salajaste dokumentide ja Euroopa jagunemise loo 1939. aastal, Nõukogude okupatsiooni Leedus, leedulaste sunniviisilise osalemise Teises maailmasõjas, paguluses, sõjajärgses vastupanuvõitluses ja kolhooside organiseerimise Utena piirkonnas. 1940.–1965. aasta valusad sündmused Utena piirkonnas ja sündmused Leedus on vastandatud eluga raudse eesriide taga. Kitsarööpmelise raudteejaama ajaloos on ka traagilisi lehekülgi. Siit saadeti aastatel 1941 ja 1945–1953 Siberisse rongivaguneid küüditatutega.

Ignalina tuumaelektrijaam asub Visaginasest 6 km kaugusel, Visaginase-Ignalina maantee (KK177) ääres.
See on ainus endine tuumaelektrijaam Balti riikides. Mõnikord nimetatakse seda Tšernobõli „õeks“, sest mõlemas jaamas on Nõukogude Liidus toodetud RBMK reaktorid. Ignalina elektrijaama esimene reaktor (energiaplokk) võeti kasutusele 1983. aastal. Plaanis oli paigaldada neli sellist reaktorit. Pärast kõigi üksuste paigaldamist pidi Ignalinast saama maailma võimsaim tuumaelektrijaam.
Teine reaktor pidi käivituma 1986. aastal, kuid Tšernobõli õnnetus lükkas käivitamise edasi. 1987. aastal see siiski tööle pandi. 1988. aastal korraldati Leedu reformiliikumise Sąjūdise algatusel elektrijaama ees kampaania „Elu ring“, mis oli suunatud 3. ploki ehitamise vastu. Elektrijaama ehitus konserveeriti ja see peatati lõpuks 1989. aastal. Pärast Tšernobõli õnnetust uuendati RBMK-tüüpi reaktorite ohutussüsteemi, kuid nende levik peatati.
Ignalina tuumaelektrijaam on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. See sai taas kuulsaks 2019. aastal HBO ja Sky UK telesarja "Tšernobõli" filmimise kohana. Tuumaelektrijaama demonteerimistööd algasid 2010. aastal. Tänapäeval korraldatakse jaama ekskursioone ja on loodud näitusesaal.

Pimestuskraadid asuvad Tilžė külas, maantee nr 5303 ääres.
Saksa 8. armee 88. diviisi kaks blindaži, mis võitlesid sellel rindel Vene armee vastu aastatel 1915–1918, olid mõeldud sõdurite kaitsmiseks vaenlase tule eest. Need olid valmistatud betoonist. Varjendi katusekonstruktsioonis on näha väikest kogust tugevdust. Blindažide (metallist vihmaveerennide) taladel säilinud kiri „88 JDT” viitab sellele, et need valmistasid 88. diviisi üksused.

Esimese maailmasõja aegne Saksa armee pimedate jaoskond (juhtimispunkt) asub Kimbartiškė külas maantee nr 5303 ääres.
Aastatel 1915–1918 võitles Saksa 8. armee 88. diviis sellel rindelõigul Vene armee vastu. Siin asus valvepost (juhtimispunkt). See oli ehitatud kõige vastupidavamatest ehitusmaterjalidest – betoonist ja armatuurist – ning sellel on kaks sissepääsu, mille vahel on väike aknarida. Valvepostil oli elekter ja vesi võeti lähedalasuvast kaevust; seal oli kaks ahju, puidust pingid ja magamisala. Ohvitseride, sidebüroode ja riietusruumide ruumidel olid valged seinad.
See massiivne hoone on ehitatud konarliku maastiku ärakasutamiseks; seetõttu on see paigaldatud väikesesse lohku. See on näide passiivsest kindlustusstruktuurist. Passiivsed ehitised ei olnud mõeldud aktiivseks kaitseks. Need olid mõeldud sõdurite ja laskemoona kaitsmiseks laastava suurtükitule eest. Ehitise sees on seintel näha lubivärvi jälgi. Asukoht on identifitseeritud endise komandopunktina.

Näitus asub Zarasai rajooni Turmantases.
Esimese maailmasõja ajal oli Turmantas Saksa 88. diviisi jaoks idarindel oluline logistiline punkt. Turmantases asuv Esimese maailmasõja ekspositsioon on osa rahvusvahelisest marsruudist „Esimese maailmasõja radadel“ ja asub linna algkoolihoones. Moodne ja virtuaalreaalsusega täiustatud ekspositsioon sisaldab palju ainulaadseid esemeid, koopiaid ja fotosid Esimesest maailmasõjast ning tutvustab idarindel olnud sõdurite lahingutingimusi ja elu, nende relvi ja laskemoona, samuti vormiriietust ja varustust.

Esimese maailmasõja ägedaimad lahingud Lätis toimusid Daugavpilsi lähedal 1915. aasta augustis ja oktoobris Ilūkste ja Medumi mägismaal. Sakslased üritasid Daugavpilsi läbi murda, kuid venelased püüdsid neid tagasi tõrjuda. Mõlemad pooled ei suutnud ja hakkasid kaevikuid ehitama, luues kolmest liinist koosnevaid süvakaitsepositsioone.

Medumis asuv Esimese maailmasõja muuseum on pühendatud neile lahingutele. Näituse esimene osa tutvustab Medumi ümbruse ajalugu, pakkudes tunnistusi, mis kinnitavad, et Medumi oli enne sõda tihedalt asustatud ja arenenud piirkond. Teine osa keskendub Esimese maailmasõja sündmustele Euroopas ja Lätis. Siin saab tutvuda sõdurite elu ja sõja ajal tekkinud uuendustega ning uurida Saksa ja Vene armee poolt kasutatud relvi. Näituse kolmandas saalis saavad külastajad end sõduri olukorda panna, kogedes punkrielu. Selles saalis on loodud Vene punkri koopia – kaeviku fragment väikese varjendiga, lahinguvälja elemendid ja sõdurite maketid. Kuna Vene armee puidust punkrid ei säilinud, on need muuseumis rekonstrueeritud, Saksa armee betoonpunkreid aga saab näha Esimese maailmasõja punkrite rahvusvahelisel marsruudil. Saal koos varjendi imitatsiooni, audio- ja videoseadmetega loob autentse lahinguvälja atmosfääri.

Asub Medumu külas, Jaunatnese tänav 4.

Stikānsi perekonna loodud ajalooliste tõendite erakogu. Loodud on Esimese ja Teise maailmasõja aegsetest esemetest koosnev kogu, mis on kogutud peamiselt Medumi kihelkonnast ja ümbruskonnast. Näha saab nii sõjapärandi esemeid kui ka majapidamistarbeid, münte ja fotosid.

Erakoguga saab tutvuda eelneval kokkuleppel. Sissepääs on annetuse alusel.

Sõjatehnikakogu eksponeeritakse Svente mõisahotelli kõrval, see asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Daugavpilsist. Välja on pandud Nõukogude armee tankid (keskmise raskusklassi tank T-34, Stalini nime kandvad rasketankid IS-2 ja IS-2M, luuresoomukid BRDM-2 ja BRDM-1), sõjaväe maastikuautod Jeep Willys ja GAZ-67, kulgurid, suurtükid ja muu tehnika. See on suurim tankide kogu Balti riikides.

Daugavpilsi haavlipüssivabrik, mis asutati 1885. aastal, on Põhja-Euroopa vanim laskemoonavabrik, ainus omataoline tehas Baltimaades ja üks vanimaid tööstuspärandi objekte Lätis. Seal asub Euroopa ainus tegutsev haavlipüssitorn.

Sajandeid on tehas tootnud kvaliteetseid jahikuulikesi ja teeb seda tänaseni. Tehases on säilitatud 19. sajandist pärit varustust ja konstruktsioone, mida on enne ja pärast maailmasõdu täiendatud. Moona tootmiseks kasutatakse kaasaegseid seadmeid.

Külastajad saavad tutvuda ajaloolise näituse ja haavelvalu töökojaga ning ronida tehase ainulaadsesse 31,5 meetri kõrgusesse torni, mille all asub 13,5 meetri sügavune jahutuskaev. See tehas on populaarne turismisihtkoht, mis meelitab ligi nii kohalikke kui ka väliskülalisi, võimaldades neil avastada 19. sajandi tööstuspärandit ja näha vanu masinaid töös. Pärast tehasetuuri saavad külastajad tehase lasketiirus valmistatud tooteid katsetada.

Daugavpilsi kindlus asub Daugava jõe paremal kaldal linna lääneosas. See on ainus peaaegu muutumatuna säilinud 19. sajandi esimese poole kindlus Põhja-Euroopas. Ehitust alustati 1810. aastal. 1812. aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829. aastal üleujutuste tõttu. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht, sh Napoleoni armee vastu võitlemisel. Kindlus pühitseti sisse 1833. aastal, aga see valmis peaaegu pool sajandit hiljem, 1878. aastal. Kindlus on jagatud kvartaliteks, mille keskosas asub paraadväljak. Hiljem kaotas kindlus oma strateegilise tähtsuse ja 1897. aastal rajati sinna ladu. Enne Esimest maailmasõda teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid, nt kindral Jānis Balodis ja kolonel Frīdrihs Briedis. 1912. aastal avati kindluse pargis mälestusmärk 1812. aasta sõja sajanda aastapäeva auks. Nõukogude ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja Daugavpilsi Lennunduse Tehnikakõrgkool. Praegu tegutsevad kindluses mitmed turismiatraktsioonid: Daugavpilsi kindluse kultuuri- ja teabekeskus (siit on võimalik tellida Daugavpilsi kindluse ekskursioone), Esimese maailmasõja muuseum, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuse galerii „Valge hobune”, meditsiininäitus ekspositsiooniga kontratseptsioonist, antikvariaat-salong „Housevintage“, Daugavpilsi nahkhiirte keskus ja retroautode näitus „Retrogaraž-D”.

Loodusest raskesti leitav objekt.

Matka pikkus: umbes 22 km, läbitav umbes 6 tunniga.

Raskusaste: keskmise raskusastmega matk.

Alguspunkt: Jersika algkool Līvāni vallas (kohale pääseb rongiga või bussiga).

Lõpp-punkt: Vanagi kirik Preiļi vallas (ühistransport nädalavahetustel ei sõida).

Märkus: Marsruut sisaldab ujumispausi (suvehooajal), kalapüügivõimalusi, piknikuala ja ühte avalikku tualetti. Marsruut sobib ka kooliealistele lastele, kellel on juba kogemusi sellise pikkusega matkamisega.

Matka Jersikast Vanagile, lastes end vastupidavuses proovile panna, sest matk viib läbi metsade, soode, nõmmede, niitude ja külaradade ning tutvudes rahvusliku partisaniliikumise silmapaistvamate tegelaste ja nende tegevuse ajalooga, nägedes olulisimaid paiku, mille kohta räägitakse kohalikke legende ja kaaskodanike kirjalikke mälestusi. Rada algab Jersika algkooli juurest ja viib mälestuskivini vana tamme all, edasi mööda teed ka Jersika raudteejaama. Kivil on kiri „LTS(p)A – Läti Isamaa Partisanide Ühingu võitlejatele. LTS(p)A ühendas kuue Läti ringkonna rahvuslikke partisane võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1945–1955“.

Jalutuskäik jätkub mööda raudteed ja lookleb mööda Jersika järve, kus mets pakub loodusrikkusi: kevadel õitsevaid priimulaid ja harilikku tarnat. Rabale lähenemist annab märku priimulate lõhn, kuid kevadel on eriti üllatav näha neid õitsemas. Laisk jalutuskäik pole võimalik, tuleb ületada mitu kraavi, soost läbimine pakub leevendust - igal sammul püsib vesi sambla sees, põõsastes säravad jõhvikamarjad. Raja asemele tuleb mets ja tõendid nende paikade endisest asustusest taludes - uhked tammed, hoonete varemed, noore kasvuga ümbritsetud rahvuspartisanide punkri asukoht. Rada jätkub kohta, mida tunnistustes mainitakse Isamaakaitse (partisanide) ühingu asutamiskohana. Metsamassiiv peidab ka mälestuspaika „Avotnīca” („Olūtneica”), kus on tehtud lõke. Metsa mitmekesisus on üllatav, nagu ka kraavide laius. Matka sihtkohaks on Vanagi kirik, kus teenis preester A. Juhņevičs ja millest räägib film „Segvārds Vientulis“ (režissöör N. Pucis).

Marsruudi alguses, Jersikase algkooli lähedal, on infopunkt, kust QR-koodi skannides saab kuulata ajaloosündmuste ja partisanide lahingute kohta käivat helilugu. Helilugu on saadaval ka IziTraveli platvormil SIIN . Helilugu on saadaval läti ja inglise keeles.

Asub Krustpilsi lossis

Näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil" on avatud.
Nõukogude repressioonid. Karmid mälestused. Siin klubitoolil istudes on teil võimalus kuulata katkendeid Jēkabpilsi elaniku Ilmārs Knaģise raamatust „Olid sellised ajad“. Toa ühel seinal libiseb erapooletult Siberisse küüditatud kodanike nimekiri, nagu filmi lõputiitrid. Sealsamas vanal teleril saate vaadata amatöörvideot Lenini monumendi eemaldamisest Jēkabpilsis. Külastajaid huvitab lisaks sisule ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanal teleril tehti.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide ettevalmistatud loenguid või registreeruda ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimese maailmasõja ajal, Jēkabpils 1990. aastal, Barrikaadide aeg, 1949. aasta küüditamised - 70, Jēkabpillased - Lāčplēsise sõjaordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 minutit. Lisainfo ja registreerimine loengutele on võimalik telefonil 65221042 või 27008136.

Hinnainfo

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liiduga, paiknes Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa laatsaret ja pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjaväehaigla. Pärast sõda asusid Krustpilsi lossis ja sellega külgnevates mõisahoonetes Nõukogude armee 16. kaugluurelennurügemendi ja 15. õhuväe keskladud.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".

Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.

1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.

Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.

Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Saatuseaed asub Daugava jõe saarel Koknese lossi varemete lähedal. See on kujundatud maastikuarhitektuurilise ansamblina ja pühendatud läti rahva mälestusele, kelle Läti 20. sajandil kaotas – neile, kes langesid sõdades, represseeriti, olid sunnitud pagendusse minema või kannatasid muul viisil oma poliitiliste vaadete tõttu. Nagu Riia Vabadusmonument, loodi ka Saatuseaed annetuste toel.

Koostöös Läti Poliitiliselt Represseeritud Isikute Ühinguga on virtuaalse Vaikuse Maja keskele loodud mälestusansambel Siberisse küüditatud naistele – Siberi laste emadele. Kaks rändrahnu, millele on graveeritud kiri „Ema, sa andsid mulle elu kaks korda. Kui ma sündisin ja kui ma nälga ei surnud. Siberi laps.“ meenutavad emade ennastsalgavust ja suurt ohverdust.

Saatuseaia territooriumil on säilinud Esimese maailmasõja kaevikud. Sinna on loodud Läti küttide mälestusmärk, mis avati küttrügementide asutamise 100. aastapäeval. Platsi kompositsioon koosneb kahest osast: Läti rändrahnude rühm sümboliseerib neid, kes jäid koju, samas kui Esimese maailmasõja kaevikutes olev rändrahnude rida sümboliseerib Läti kütte. Rännud valis ja kunstiliselt paigutas skulptor Ojārs Feldbergs.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.