Lielais pārrobežu maršruts - militārais mantojums Latvijas un Igaunijas 100 neatkarības garos

NSVL-Saksa sõja ajal juulis-augustis 1944, St. Jelgava Kolmainu kiriku torni riputas 12. oktoobril 1952. aastal vaid 14-aastane Egons Užkurelis koos oma aasta vanema sõbra Jānis Ęēģerisega Läti omavalmistatud riigilipu. See kuupäev sai valitud, kuna tegemist oli pühapäevaga, mil Pārlielupes peeti Jelgava motospordi meistrivõistlusi, kuhu kogunes palju rahvast ja sealt oli kirikutorn hästi näha. Lipp valmistati voodilinast, maaliti vesivärvidega. Selle valmistamise viis võimaldas hiljem tšekistidel aimata, et lipuheiskajaid tuleks otsida kooliõpilaste hulgast.

E. Užkureli ja J. Gēgeri arreteeriti 23. oktoobril 1952, millele järgnes ülekuulamine Jelgavas ja LPSR Riikliku Julgeolekuministeeriumis Riias Stūrase majas. Riia ringkonnakohtu kriminaalkohtu kolleegium süüdistas E. Užkurelit ja J. Gēgerit nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis ning kontrrevolutsioonilisse organisatsiooni kuulumises. 10. jaanuaril 1953 mõisteti E. Užkurelile viis aastat, J. Gägerit 15 aastaks vangi. E. Užkurelis viibis seitse kuud kinni Riia Keskvanglas kuni 12. aprillini 1953, mil ta amnestia alusel vabanes.

Asub hoones - Academia Petrina, Jelgava.

1818. aastal asutas eraorganisatsioon – Kurzeme Kirjanduse ja Kunsti Selts – Kurzeme provintsiaalmuuseumi. 1898. aasta lõpus kolis see spetsiaalselt muuseumi jaoks projekteeritud hoonesse, mis hukkus 1944. aasta suvel Jelgava eest peetud lahingutes.

1952. aasta detsembris paigutati muuseum renoveeritud Academia Petrina hoonesse, mis ehitati esimese ülikoolina Lätis (1775). See on üks väheseid avalikke hooneid Jelgavas, mis on säilinud ja restaureeritud pärast Teist maailmasõda.

1975. aastal sai end Kurzeme provintsiaalmuuseumi vaimseks pärijaks pidav muuseum Gederts Eliase nime.

Muuseumis on eksponaadid Jelgava ajaloost esiajaloost tänapäevani ja Läti maalikunsti vanameistrist Ęederts Eliasest.

Muuseumi ekspositsioon "Sõjad ja sõdurid läbi Jelgava aegade" on vaid väike sissevaade Jelgavat mõjutanud sõdadesse kuni Teise maailmasõjani.

Näitus "Elu käib võõrvõimude all" tutvustab elu Jelgavas Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal.

1944. aasta suvel kaotas Jelgava peaaegu kõik – suure osa linna elanikest ja linna ajaloolistest hoonetest, mida pärast Teist maailmasõda peaaegu ei taastatud. Muuseumi ekspositsioonid võimaldavad näha, kui ilus oli Jelgava ja kuidas linnas elu käis.

See asub Jelgavas, jaamapargis, raudteejaama hoone vastas.

Jelgava vabastatud mälestussammas "Lāčplēsis" avati 22. juunil 1932 president A. Kviese osavõtul, see ehitati Jelgava vabastamise auks 21. novembril 1919 Läti Vabadussõja ajal. 1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni esimesel perioodil, monument muudatustest ei puudutanud. 1941. aastal, kui nõukogude okupandid asendusid Saksa okupatsioonivägedega, ei meeldinud Jelgavasse naasnud okupatsioonivalitsuse juhile von Medemile (tema esivanemad olid Jelgava lossi algsed ehitajad) selge sümboolika. 31. oktoobril 1942 anti Saksa okupatsioonivõimude korraldusel monumendi autor ülesandeks nikerdada Saksa rüütli kujutis. Rüütli närbumine usaldati monumendi autorile - K. Jansonile. 1950. aastal, pärast Nõukogude okupatsiooni, monument hävitati võimude korraldusel. Láčplėsi löödi traktori abil pjedestaalilt alla, purustati ja üritati rusude sees olevat kivi täielikult hävitada. Kuid Bear Predator osutus nii sitkeks, et kivipurustaja läks katki. Seejärel maeti lasteaia territooriumil salaja pinnasesse Lāčplēši kujutise keskosa, mis ei hävinud. Monumendi fragment leiti 1988. aastal ja asub praegu G lähedal. Elias Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseum. Monument restaureeriti ja avati 21. novembril 1992. aastal. Selle autor on skulptor Andrejs Jansons, kes taastas oma isa K. Jansonsi loodud monumendi.

See asub Jelgava linnaosas Svete kooli lähedal.

1991. aastal avati Svēte kooli juures monument Daugavgriva rahvuskaartlastele, kes peatasid 1915. aasta aprilli lõpus Saksa armee rünnaku Jelgavale. 1915. aasta mai alguses pühendati sellele sündmusele Jelgavas suur meeleavaldus. Asjaolu, et Läti rahvuskaart suutis Saksa rünnaku peatada, kasutas J. Čakste ja kaaslased Esimeses maailmasõjas Läti laskurüksuste loomise idee õigustamiseks. Monumendi skulptor Alina Weibach (1923-2011).

Monumendile graveeritud tekst: „Ma ütlen teile, võõrad, ärge tulge sellele maale;

Laula mulle kuldne ööbik mõõga otsas! "

Asub Elejas vanas raudteejaama hoones.

Ühing "Zemgales strēlnieks" on asutanud Eleja vanasse raudteejaama hoonesse Eleja sõjamuuseumi. Eleja sõjamuuseumi ekspositsioon käsitleb peamiselt Teist maailmasõda. Muuseumi ekspositsioonis saab näha tolleaegseid vormirõivaid, varustust, relvi ja fotosid. Muuseumis eksponeeritakse ka piirkonna ja Eleja, selle sõjaajaloo ja üksikisikutega seotud eksponaate. Muuseumis on võimalik pildistada erinevate perioodide ja sõjavägede sõjaväevormides. Väikeses kahekorruselises hoones on mitusada eksponaati, mis pakuvad huvi militaarpärandi huvilistele. Seltsi esindajad harivad muuseumis avalikkust ekspositsioonide, näituste ja haridusprogrammide kaudu.

Joniškise ajaloo- ja kultuurimuuseum asub Joniškise kesklinnas. Muuseum on tegutsenud aastast 1989, seal on eksponeeritud piirkonna ajaloolisi ja arheoloogilisi väärtusi, etnilise kultuuri pärandit ja sakraalkunsti esindavaid ekspositsioone.

Ajaloolase ja museoloogi, partisaniliikumise uurija Darius Vičase eestvõttel paigaldati muuseumisse Joniškise piirkonna partisanidele pühendatud ekspositsioon. Eraldi ruumis esitletakse Leedu vabaduse eest võidelnud partisanide isiksusi ja nende võitlust Nõukogude okupatsioonivõimude vastu.

Näitusel on eksponeeritud autentne kirjutusmasin "Olympia", mis teenindas Joniškise piirkonna viimaseid partisane Kostas Lyuberskis-Žvainis ja Steponas Erstikiis-Patašonas: sellega trükiti partisanide perioodika "Partisanide laskude kaja" numbreid. "Partizanů šūvių aidas" - põrandaalune ajaleht, mis ilmus aastatel 1952-1957 Juozapavičiuse kodumaa territooriumil (Akmenė, Joniškiose, Žagarė ja Kuršėnai rajooni piiril). See on viimane partisanide perioodiline väljaanne.

Trükipress on kohandatud interaktiivseks õppimiseks – selle klahve vajutades näeb külastaja fotosid ja kuuleb lugusid partisanide vastupanust. Eksponeeritud raadio võimaldab kuulata ka partisanide loodud laule.

Šiauliai ajaloomuuseum asub Šiauliai linna keskosas Aušrase alleel. Muuseum avas oma uksed pärast rekonstrueerimist 2022. aastal. See asub "Aušra" muuseumi ajaloolises hoones, mis on ehitatud 1932. aastal kohaliku arhitekti Vladas Bitė projekti järgi. Algul asus hoones kool ja 1933. aastal anti osa sellest muuseumile.

Tänapäeval kohtub Šiauliai ajaloomuuseum uusimate tehnoloogiate ja traditsioonilise museoloogiaga, avatud on kaasaegne avatud hoidlate ekspositsioon ning Šiauliai linna ajalugu alates piirkonna esmatundmisest kuni iseseisva Leedu Vabariigi väljakuulutamiseni 1918. aastal. esitati.

Osa ekspositsioonist on pühendatud sõja teemale. Esimese korruse saalis esitletakse taaslavastuslikku dokumentaalfilmi Šiauliais toimunud Päikeselahingust ning Esimese maailmasõjaga seotud eksponaate (asju, dokumente, fotosid), sest selle aja jooksul linn oli tugevalt laastatud, kannatada said nii elanikud kui ka infrastruktuur. Näitusel on ka 1919. aasta lahingud Bermontininkaiga. linna hõivamine, majade rüüstamine ja rüüstamine.

Šiauliai ajaloomuuseumi ekspositsioonide sisu avardavad haridusruumid ja väliekspositsioonid. Multifunktsionaalseks muuseumitegevuseks on mõeldud ka näituse-ürituste saal.

Sukilėių kalnelis on Šiauliai linna lääneosas asuv liivamägi, mille ajalugu mõjutasid mõlemad maailmasõjad.
Koht sai kurikuulsaks 19. sajandil. lk II: 1863-1864 olid mulda maetud. Tsaari-Vene impeeriumi rõhumise vastase ülestõusu osalised, mõisteti surma. Koha kohta hakkasid levima kohutavad legendid, see oli mahajäetud ja harva külastatud, lõpuks kutsuti seda mässajate mäeks. Esimese maailmasõja ajal maeti sinna Saksa keisririigi sõdureid.
aastal 1926 mäe hooldustööd on alanud. Linnainsener Karolis Reison koostas vabatahtlikult mässulistele pühendatud monumendi-obeliski projekti. aastal 1928 mässumäel tähistati Leedu iseseisvuse 10. aastapäeva, avati Iseseisvusaed, kuid monumendi enda ehitus lõpetati alles 1935. aastal. Püstitatud monument - 14 m kõrgune roosast graniidist obelisk - avati ja pühitseti ning siit leitud mässuliste säilmed maeti ümber.
Teise maailmasõja ajal maeti inimesi aastatel 1941–1944 mäele. Saksa Reichi surnud sõdurid.
Nõukogude okupatsiooni ajal hauaplaadid demonteeriti ja 1955.-1957. Mässumäe monument-obelisk on rekonstrueeritud – eemaldatud on kõik rahvuslikud ja religioossed sümbolid. 1988. aastal taastati mässu 125. aastapäeva mälestuseks monumendi autentne kujutis.

aastal 2021 22. oktoober Šiauliais avati Ežero ja Vilniuse tänavate ristmikul Rahvaste Õiglaste väljak. See on esimene rahvaste õiglaste monument Leedus. Monumendi autor on projekteerija Adas Toleikis Šiauliaist ja algataja Šiauliai maakonna juudi kogukonna esimees Sania Kerbelis.
Loodud monumendil "Jungtis" on Šiauliai maakonna rahvaste õigete nimed, mälestades 148 juudi päästjat, ning kunstilised aktsendid tähistavad Šiauliai geto väravate asukohti. Šiauliai linna rajati kaks getot: nn Kaukazo kvartalisse ja Ežero–Trakų tänavale. veerand. Esimesse getosse saadeti füüsiliselt tugevad ja heas vormis isikud, teise - spetsialistid (arstid, mehaanikud jt). Šiauliai geto asutati 1941. aastal. suvel Šiauliai linna sõjaväekomandandi korraldusel ja likvideeriti 1944. aastal, kui Natsi-Saksamaa taganes ning järelejäänud juudid toimetati Stutthofi ja Dachau koonduslaagritesse. Rohkem kui 5950 juuti oli getodes vangis. Sõdade vahelisel ajal elas Šiauliais umbes 6500-8000 juuti, osa neist siirdus vabatahtlikult Venemaa sügavustesse ja pärast holokausti jäi alles umbes 350-500 juudi päritolu elanikku.

Radviliškise raudteejaama lähedal asub rekonstrueeritud küüdirongi vagun, mis meenutab traagilist ajaloolehekülge, kui 1941.-1952. okupatsioonivõimud küüditasid Leedu Vabariigi elanikke massiliselt Nõukogude Liidu kaugematesse piirkondadesse. Ainuüksi Radviliškise linnast küüditati üle 3000 elaniku.
Kokkuvõttes 1941.-1952 Leedust saadeti välja umbes 135 500 inimest. aastal 1941 14. juunil - Leedu massiküüditamise esimesel päeval - hakati Radviliškise linna ja selle lähiümbruse elanikke "paigutama" küüdirongide vagunitesse.
aastal 2012 vaguni andis Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse vahendusel Leedu armee erioperatsioonide vägede Vytautas Suure jäägripataljon tasuta üle Radviliškise rajooni vallale. Kaunasest toodi raudteetööliste hoolega restaureeritud autentne küüditavagun, milles nüüd asub väike näitus.

Šeduva I ja II holokausti paigad asuvad Liaudiškių metsas (Radviliškise rajoon), Šeduvast umbes 10 km edelas. Kruusateele on paigutatud huviväärsus.

Esimene juudi rahvusest inimeste säilmete kalmistu asub 375 m² suurusel alal, mida ümbritseb mets, millest suurem osa on kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 400 inimest. Umbes 500 m kaugusel asub teine surnuaed. Juudi rahvusest inimeste säilmed on maetud 144 m² suurusele alale. Platsi reljeef on tasane, suurem osa territooriumist on samuti kivisillutisega. Selles kohas tapeti ja maeti umbes 300 inimest.

aastal 1941 neis paikades tapeti kogu Šeduva juudi kogukond – ligi 700 inimest. Enne seda veetsid nad veel kuu aega Pavartyčiai külla rajatud getos. 25-26 august Geto elanikud viidi Rahvametsa. Väljakaevatud kaevu juures hoiti hukkamõistetuid, kelle tapsid kohalikud politseinikud ja valgekraed.

2014-2015 Šeduva Juudi Mälestusfondi eestvõttel koristati tapatalgud ja tehti külastajatele juurdepääsetavaks. Siin on 2 skulptor Roman Quintuse monumenti: "Uks" ja "Tähekiir".

aastal 1948 Sügisel otsis Ülestõusmisringkonna staap talvitumispaika ja selleks valiti partisanide toetajate A. ja S. Mikniu kodutalu Minaičiai külas (Radviliškio rajoon). Sissid kaevasid aida alla väikese punkri, kuhu asusid elama ringkonna staabi liikmed.

aastal 1949 16. veebruar Minaičiai partisanide komandörid lõpetasid Leedu vabadusvõitluse deklaratsiooni koostamise ja avaldasid, mille peaeesmärgiks on Leedu parlamentaarse vabariigi taastamine aastatel 1920-1926. näiteks Kohtumistel osales ametlikult 8 inimest: Jonas Žemaitis-Vytautas, Juozas Šibaila-Merainis, Petras Bartkus-Žadgaila, Adolfas Ramanauskas-Vanagas, Aleksandras Grybinas-Faustas, Vytautas Gužas-Kardas, Leonardas Grigonis-Užpalis ja Bronius Liesys-Naktis.

Punkrit kasutati ka hiljem, milles partisaniapteeker Izabelė Vilimaitė-Stirna ravis Užpelkii lahingutes raskelt vigastada saanud partisani Laurynas Mingilas-Džiugast. aastal 1953 asustamata punker varises kokku ja suleti omanike poolt.

aastal 2010 alanud on partisanipunkri, kodutalu aida rekonstrueerimine ja monumendi ehitamine. Kõigi kaheksa deklaratsioonile alla kirjutanud partisani nimed on jäädvustatud skulptor Jonas Jagėlase loodud monumendis. Aidas on autentne klaaskattega partisanipunker, mida külastajad saavad pealt vaadata, ning aidas on ekspositsioon.

Kuni 1890. aastani Vene impeerium oli ehitanud Kaunase linna perimeetrile kindlustuste süsteemi. See sisaldas 8 kindlust ja 9 suurtükipatareid. IX kindlust hakati ehitama 1902. aastal, kuid lõpetati veidi enne Esimest maailmasõda. Leedu riigi ajal, 1924.a linnusest sai Kaunase vangla filiaal. NSV Liidu ajal asus siin NKVD vangla, ümberistumispunktina GULAGi laagritesse. Saksa okupatsiooni – holokausti – ajal oli see hukkamispaik. Tänaseks on siia rajatud ajaloomuuseum.

Kaunase tuumapunkris, mis asub 6 m maapinnast, on loodud muuseum, mis koondab erakollektsionääride eksponaate (> 1200). Huvitavamad on gaasimaskide kollektsioon ning Baltimaade suurim külma sõja aegse raadiotehnika ja spiooniseadmete näitus.

Vilniuse linnas, Leedu Vabariigi Seimi teise koja lähedal

aastal 1991 Jaanuaris piirati Leedu parlamendihoonet vabadust taotlenud ja seda kaitsnud leedulaste pingutuste tõttu barrikaadid. Barrikaadid olid katse kaitsta end tolleaegse Nõukogude Liidu sõjalise agressiooni eest – Nõukogude katsed viia Leedus läbi riigipööre ja taastada Nõukogude võim. See ümbritses parlamenti kuni 1992. aastani. lõppu aastal 1993 Leedu Vabariigi Seimi lähedale loodi mõnest barrikaadist ja muudest säilmetest omamoodi mälestusmärk - Leedu rahva ohverdamisele pühendatud monument.

13. jaanuar on 1991. aasta kõige traagilisem päev. jaanuari sündmus, kui Nõukogude armee ja eriüksused hõivasid Leedu raadio- ja televisioonihoone ning teletorni, hukkus 14 vabadusekaitsjat ja sai vigastada umbes 600 inimest - kuulutati välja vabaduskaitsjate mälestuspäevaks. Vabaduskaitsjate päeva kümnenda aastapäeva lähenedes otsustati eelnimetatud kompositsioon kaitsta 13. jaanuari mälestussamba paigaldamisega. Mälestusmärk avati 2008. aastal.

Mälestusmärgis on säilinud autentne 1991. a. fragment parlamendi barrikaadidest, kabel St. Neitsi Maarja kujutisega, mis on eksponeeritud 1991. aastal inimeste poolt pärast jaanuarisündmusi toodud esemeid, tutvustatakse Leedu iseseisvuse kaitsmise sündmusi. Väidetavalt on see ilmselt ainus seda tüüpi monument maailmas, mis annab tähenduse parlamendi ja riigi iseseisvuse kaitsmisele.

Monument asub Giedraičiai linnas.

aastal 1932 19. juuni Giedraičiais avati mälestussammas Leedu vabaduse eest hukkunutele. Monumendi ehitamise algatajad olid Giedraičiai elanikud - maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, preester Meigys, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid Leedu sõdureid lahingus, Širvintose selts ja Leedu armee kogusid 11 000 litti. monumendi jaoks. Kutses annetada monumendi ehitamiseks on kirjas, et monumenti ehitatakse "võidu ja meie igavese rõõmu austamiseks, see tuletab meile meelde selle koha ajaloolist tähtsust ja näitab ka austust sõdurite vastu maetud Giedraičiais."

Monumendi avamise tseremoonia oli pompoosne, sellest võtsid osa Leedu Vabariigi president A. Smetona, armee ülem, 2., 4., 7., 9. polgu esindajad ja ohvitserid, kes osalesid lahingutes Giedraičiais. Monumendi juures visati sõjalennukitelt lilli, Leedu silmapaistev tegelane ja üks monumendi rajamise korraldajatest Malvina Valeikienė luges Giedraičiai lähedal hukkunud Leedu sõdurite nimesid, teda autasustati Vytise Risti III ordeniga. kraadi ja ausamba juures pühitseti kohaliku laskurrühma lipp. 1962-1964 nõukogude administratsiooni korraldusel üritati monumenti ebaõnnestunult lammutada ning hiljem tunnistati see ajaloomälestiseks.

200 m pärast Giedraičiai linnast teelt 172 maha pööramist.

aastal 2020 21. november võidu mälestuseks avati Giedraičiai lahingupaigas asuval mäel skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument. Monument tõlgendab uuesti sõdadevahelisi lahinguid Leedu armee ja Poola armee vahel, et loobuda konfliktinarratiivist, ning rõhutab kahe riigi liidu olulisust praeguste sündmuste kontekstis. Roostega kaetud kahur esindab tugevat liitu sada aastat tagasi sõdinud Leedu ja Poola vahel. Monumendi külgedel kirjeldatakse toonast olukorda, mainitakse selles osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning tutvustatakse lühidalt lahingu käiku. Monument ehitati Leedu sõjaväe algatusel ja rahadega.

Utenas, mitte kaugel põhimaanteede Kaunas–Daugpilis (A6) ja Vilnius–Utena (A14) ristumiskohast.

Muuseumis 2015. aastal asub endises Utena kitsarööpmelises raudteejaamas. Esitletud kujul on see muuseum, mis on täis luulet ja paljastab peenelt sõjajärgset tõde. Näitusel "Euroopa ühine identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis" tehakse ettepanek õppida tundma kogu Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See räägib Euroopa jagunemisest 1939. aastal. salaprotokollide kokkulepete järgi Leedu Nõukogude okupatsioon, leedulaste sunniviisiline osalemine Teises maailmasõjas, pagulus, sõjajärgne vastupanu ja kolhooside loomine Utena oblastis. Valusad aastad 1940-1965 Utena piirkonna ja Leedu sündmusi paljastavad kontrastipõhimõttel kõrvutades raudse eesriide taguse eluga.

Samuti on kitsarööpmelise raudteejaama ajalukku jäänud traagiline jälg. Siit 1941. ja 1945.–1953. Siberisse veeresid vagunid pagendustega.

Visaginasest 6 km, Visaginase–Ignalina tuumaelektrijaama teel (KK177).

See on ainus tuumaelektrijaam Balti riikides. Mõnikord nimetatakse seda ka Tšernobõli tuumajaama "õeks", sest mõlemasse elektrijaama ehitati Nõukogude Liidus toodetud RBMK-tüüpi reaktorid. Ignalina elektrijaama esimene reaktor (jõuplokk) võeti kasutusele 1983. aastal. Kokku plaanitakse ehitada neli sellist reaktorit. Pärast nende kõigi ehitamist pidi Ignalina tuumajaam saama maailma võimsaimaks.

Teine reaktor pidi käivitama 1986. aastal, kuid pärast Tšernobõli tuumaelektrijaama avariid lükati selle käivitamine edasi. aastal 1987 ta vabastati igatahes. aastal 1988 Leedu Persitvarkymas Sąjūdise algatusel korraldati elektrijaamas enne kolmanda üksuse ehitamist aktsioon "Elusõrmus". Selle konstruktsioon säilis ja 1989. a ja peatatud. Pärast Tšernobõli avariid moderniseeriti RBMK-tüüpi reaktorite ohutussüsteem, kuid nende arendamine peatus.

Ignalina tuumajaam kanti Guinnessi rekordite raamatusse. Ta sai taas kuulsaks 2019. HBO ja Sky UK televisiooni miniseriaalide Tšernobõli võttepaigana.

aastal 2010 on alanud tuumaelektrijaama sulgemistööd. Kinnises elektrijaamas korraldatakse ekskursioone, seal on näitusesaal.

Tilžė külas, otse maantee 5303 kõrval.

1915-1918 Sellel rindel Vene armee vastu võidelnud Saksa 8. armee 88. diviisi toetuspunkti soomukid on mõeldud kaitsma sõdureid võimsate tulelöökide eest. Kõik seda tüüpi peidikud ehitati tüüpilise skeemi järgi, erinesid vaid tünnide suurused. Peidik-komandopost ehitati kasutades võimalikult tugevat ehitusmaterjali - betooni ja armatuuri Fassaadi peidu-komandoposti seina servadel on kaks sissepääsu, mille vahel on väike akende rida, sisse toodud elekter. , vesi tuuakse lähedal asuvast kaevust, paigaldatud on kaks ahju, puidust pingid ja lamamistoolid. Ohvitseride peituseruumid, sidesõlmed ja riietusruumid olid valgeks lubjatud seintega. Säilinud sildid "88 JDT" soomusplaatidel (metallkünadel) näitavad, et neid toodeti 88. diviisi üksustes.

Kimbartiškėse külas pärast teelt 5303 maha keeramist.

1915-1918 Saksa 8. armee 88. diviis võitles sellel rindelõigul Vene armee vastu soomustatud komandopunktiga, mis on mõeldud sõdurite kaitsmiseks võimsate tulelöökide eest. Kõik varjualused ehitati tüüpilise skeemi järgi, erinesid vaid tünnide suurused. Peidiku-komandoposti ehitamisel on kasutatud tugevaimat ehitusmaterjali - betoon ja armatuur, fassaadi seina servadel on kaks sissepääsu, mille vahel on väike rida aknaid, peidikus-komandopostis on elekter, vesi toodud lähedalasuvast kaevust kaks ahju, puidust pingid ja lamamistoolid. Ohvitseridele, sideüksustele ja riietusruumile mõeldud ruumides olid valgeks lubjatud seinad.

Siinne massiivne ehitis on ehitatud maastiku ebatasasusi ära kasutades ja on põimitud väikesesse kuristikku. See on näide passiivsest kindlustusstruktuurist. Passiivhooneid ei kohandatud aktiivseks kaitseks. Need on mõeldud sõdurite ja laskemoona kaitsmiseks suurtükitule hävitamise eest. Selle objekti sees on seintel veel lubivärvi jälgi. Objekt on nimetatud endiseks komandopunktiks.

Turmantose linn Zarasai rajoonis.

Esimese maailmasõja ajal oli Turmant idarinnet kaitsnud Saksa armee 88. diviisi oluline logistikapunkt. Esimese maailmasõja ekspositsioon Turmanis on osa rahvusvahelisest marsruudist "Esimese maailmasõja rajad" ja asub Turmanti algkooli majas. Kaasaegsest ja täiendatud virtuaalreaalsuse ekspositsioonist leiate palju ainulaadseid esemeid, koopiaid ja fotosid Esimesest maailmasõjast, samuti saate tutvuda idarindel sõdivate ja elavate sõdurite tingimustega, relvade ja laskemoonaga, vormiriietusega. ja varustus.

Esimese maailmasõja muuseum asub Medumi külas Augšdaugava vallas Medumi algkooli endiste töökodade majas ~600 m kaugusel A13 maanteest.

Esimese maailmasõja ajal ületas praeguse Augšdaugava valla territooriumi "Elu ja surma" rindejoon, mille mõlemale poole rajati kaevikud ja punkrid. Medumi valla metsades, samuti Demene ja Svente valla metsades on säilinud Saksa sõjaväe punkrid, mis erinevalt Vene sõjaväe ehitatud puitpunkritest olid ehitatud betoonist.

Esimese maailmasõja muuseumi ekspositsioon koosneb mitmest osast. Muuseumis on võimalik tutvuda Medumi sõjaeelse ajalooga, Esimese maailmasõja sündmustega Lätis ja ka Euroopas ning sõdurite igapäevaeluga Esimese maailmasõja ajal. Ühte saali on loodud Vene punkri imitatsioon, mis võimaldab külastajatel tutvuda sõdurite eluga punkris. Selles muuseumiosas on võimalik kõige enam tunda sõjaõhkkonda, mida pakuvad püssipaugud ja plahvatused ning videod stseenidega filmist "Hingede tuisk" ("Dvēseļu putenis").

See asub Medumu külas, Jaunatnese tänav 4.

Stikanise perekonna loodud ajalootõendite erakogu. Loodud on Esimese ja Teise maailmasõja aegsete esemete kogu, mis on kogutud valdavalt Medumu vallast ja lähiümbrusest. Vaadata saab nii militaarpärandi esemeid kui ka majapidamistarbeid, münte, fotosid.

Erakoguga saab tutvuda eelnevalt ühendust võttes. Sissepääs annetuste eest.

Sõjatehnikakogu eksponeeritakse Svente mõisahotelli kõrval, see asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Daugavpilsist. Välja on pandud Nõukogude armee tankid (keskmise raskusklassi tank T-34, Stalini nime kandvad rasketankid IS-2 ja IS-2M, luuresoomukid BRDM-2 ja BRDM-1), sõjaväe maastikuautod Jeep Willys ja GAZ-67, kulgurid, suurtükid ja muu tehnika. See on suurim tankide kogu Balti riikides.

Daugavpilsi haavlitehas asutati 1885. aastal. Tehas on Põhja-Euroopa vanim laskemoona tootmisüksus. Ainuke omataoline tehas Baltikumis ja üks vanimaid tööstuspärandi objekte Lätis. Tehases asub Euroopa ainus töötav pliihaavlivalutorn.

Tehas on läbi sajandite alati tootnud kvaliteetseid jahikuule, mida tehakse ka tänapäeval. Tehases on seadmed ja konstruktsioonid, mis on ehitatud 19. sajandil, lisatud enne ja pärast mõlemat maailmasõda, kuid need sobivad hästi kokku laskemoona tootmisel kasutatavate kaasaegsete seadmetega.

Tehas pakub ajaloonäitust, haavelvalu töökoda, ronida oma ainulaadsesse 31,5 m kõrgusesse torni, mille all on 13,5 m sügavune jahutuskaev. Laskemoonavabrik on sihtkohaks paljudele sise- ja välisturistidele, kes soovivad täna tunda 19. sajandi ainulaadset atmosfääri ning tutvuda iidse tehnikaga tegevuses. Peale tehase külastamist on kõigil võimalus valmistatud tooteid tehase lasketiirus proovida.

Daugavpilsi kindlus asub Daugava jõe paremal kaldal linna lääneosas. See on ainus peaaegu muutumatuna säilinud 19. sajandi esimese poole kindlus Põhja-Euroopas. Ehitust alustati 1810. aastal. 1812. aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829. aastal üleujutuste tõttu. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht, sh Napoleoni armee vastu võitlemisel. Kindlus pühitseti sisse 1833. aastal, aga see valmis peaaegu pool sajandit hiljem, 1878. aastal. Kindlus on jagatud kvartaliteks, mille keskosas asub paraadväljak. Hiljem kaotas kindlus oma strateegilise tähtsuse ja 1897. aastal rajati sinna ladu. Enne Esimest maailmasõda teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid, nt kindral Jānis Balodis ja kolonel Frīdrihs Briedis. 1912. aastal avati kindluse pargis mälestusmärk 1812. aasta sõja sajanda aastapäeva auks. Nõukogude ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja Daugavpilsi Lennunduse Tehnikakõrgkool. Praegu tegutsevad kindluses mitmed turismiatraktsioonid: Daugavpilsi kindluse kultuuri- ja teabekeskus (siit on võimalik tellida Daugavpilsi kindluse ekskursioone), Esimese maailmasõja muuseum, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuse galerii „Valge hobune”, meditsiininäitus ekspositsiooniga kontratseptsioonist, antikvariaat-salong „Housevintage“, Daugavpilsi nahkhiirte keskus ja retroautode näitus „Retrogaraž-D”.

Asub Krustpilsi palees

Vaadatav näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil"
Nõukogude repressioonid. Rasked mälestused. Siin klubitoolis istudes saab kuulata katkendeid Jēkabpilsist pärit Ilmars Knaģi raamatust "Need olid ajad". Ühel toa seinal libiseb kiretult nimekiri Siberisse küüditatud linlastest nagu tiitrid pärast filmi. Seal saab vanast telerist vaadata amatöörvideot Jēkabpilsis asuva Lenini monumendi teisaldamisest. Külastajaid ei huvita mitte ainult sisu, vaid ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanasse telerisse sattus.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide koostatud loenguid või kandideerida ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimeses maailmasõjas, Jēkabpils 1990, barrikaadide aeg, küüditamised 1949 - 70 , Jēkabpillased Lāčplēši sõjaväeordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 min. Info ja loengutele registreerimine tel 65221042, 27008136.

Info hindade kohta

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liidu koosseisu, asus Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa haigla, pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjahaigla. Krustpilsi lossi koos kõrvalasuvate mõisahoonetega hõivasid pärast sõda Nõukogude armee 16. kaugluurepolgu ja 15. lennuväe kesklaod.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".

Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.

1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.

Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.

Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".

Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Asub saarel Koknese vallas.

Saatuseaed on rahvuse pideva uuenemise ja kasvamise loomulik sümbol – siin kohtuvad nii inimeste kui ka riigi minevik, olevik ja tulevik. Nagu Vabadusmonument, nii ka Saatuseaed valmib tänu annetustele.

Koostöös Läti Poliitiliselt Represseeritute Ühendusega on virtuaalse Vaikusemaja keskusesse loodud Siberi laste emade mälestusansambel. Nende ennastsalgavust ja suurt ohverdust meenutavad kaks rändrahnu, millele on graveeritud kiri "Ema, sa andsid mulle kaks korda elu. Millal ma sündisin ja millal ma nälga ei surnud. Siberi laps."

Saatuseaia territooriumil on säilinud Esimese maailmasõja aegsed kaevikud. Seal loodi läti laskurmeestele mälestuspaik, mis avati laskurrügementide asutamise 100. aastapäeval. Koha kompositsioon koosneb kahest osast: Läti rändrahnide rühm sümboliseerib kojujäänuid ning Esimese maailmasõja aegsetes kaevikutes paiknev rändrahnud Läti vibulaskjaid. Kivid valis ja kunstiliselt seadis skulptor Ojārs Feldbergs.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.