Garrison
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine, II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

Kesklinna koolimaja asub Ausekļa tänava vasakul pool Valka Jānis Cimze Gümnaasiumi kõrval.

Õpetaja Adam Steeli järgi nime saanud hoones asus algselt kool ja see valmis 1923. aastal. 1946. aastal asus siin sõjaväegarnisoni sõjaväestaap. Nii rajati Valka kesklinna sõjaväekeskus ja Valkast sai NSV Liidu armee jaoks oluline tuumarelvaobjekt. Hoone territoorium oli ümbritsetud kõrge aiaga ja seda kutsuti linnaks linnas, sest seal oli oma kauplus, haigla, katlamaja ja isegi sõjaväe tarbeks kohvik. Hoone katuseosale asetati nõukogude võimu sümbol – punane täht. Sõjavägi lahkus sellest kohast 20. sajandil. 80ndate lõpus, võttes kaasa kõik, mis võimalik.

Kohe Adam Steel Schooli ja maa-aluste punkrite kõrval asub Rootsi (Šeremetjevo) kindlus. Tehismuldvall rajati Põhjasõja alguses, 1702. aasta paiku, kaitsmaks Valkat rootslaste eest. Skansti kõige järsem sein jääb Ērģemi poole, teine pool aga Ausekļa tänava poole.

Tänapäeval on Adam Steel School nähtav ainult väljast.

Paplaki rügement. Barta - Lõuna, Barta - Põhja. Baas on inimese ja looduse poolt hävitatud. Hooned on metsast tagasi võetud, raketiveduautod ja raketihangaarid ise on lammutatud. Samuti on hävitatud sidekeskus ja enamik metallist stardiplatvorme on demonteeritud. 

Ametlike andmete kohaselt asusid Barta vallas järgmised Nõukogude armee üksused:

49028 - 279. BKF mereväe saatekeskus

25026, 49393 - 30. BKF laevarakettide ja tuumalõhkepeade hoidlad.

49281 - sideosakond

20480 - 523. sidekeskuse allüksus

1994, lahkumine Lätist (Viimane Lätist lahkunud sõjaväelane, Barta raketibaasi varustus, lahkus Liepaja sadamast 31. augustil 1994. aastal.), esitanud Vene Föderatsiooni Loode- ja Loode-vägede grupp. Barta raketibaasi piirkonna ülevaatuse käigus leidsime ka R-5M (8K51M) ballistilise raketi (NATO klassifikatsioon - SS-3 Shyster) stardipaigad koos selle kõrval asuvate komandopunkritega. Tuumalõhkepeaga R-5M (8K51M) raketid olid esimesed, mille okupatsioonivõimud paigutasid Lätis 1954. aastal Liepāja rajooni Barta metsas. NSVL kaitseministeeriumi 2. juuli 1985. aasta (!) otsusega nr 700-330 eraldati 2 623 hektarit maad Barta metsas väeosale nr 42341 (50. raketiarmee Smolenskis, k/d 55135). Seal on paigutatud kaks 117. raketirügemendi diviisi. Igal diviisil on 4 raketti. 18. septembril 1959 taotleb armee veel 385,25 ha viie ala jaoks Barta Brienampurva lähedal. Kruus baasi ehitamiseks ning angaaride täitmiseks ja maskeerimiseks toodi lähedalasuvast Krute karjäärist. Barta vallas asuvatest Kalnāji, Placēņi, Purviči, Zemturu, Purvu, Knīpupju, Mazturu, Birzmali majadest on talunikud välja aetud. Arhiividokumentides näidatud kahjum 8 talu likvideerimisel on ainult 154 711 rubla. Kõik baaside ehitised viidi Barta vallas ainult öösel, et keegi neid ei näeks. Kuid Barta elanikud on alati teadnud: kui sõjavägi hakkab teid sorteerima, siis kannavad nad midagi. 1968. aastal likvideeriti Barta pinnarelva raketidivisjonid. Moderniseeritud šahtrakette (R-12 ja R-14) ei kasutata Bartas, sest see paik asub soisel alal.
 

Endine Nõukogude armee raketibaas asub Medņukalnsis Zeltiņi vallas Alūksne piirkonnas. Aastatel 1961–1989 tegutses Zeltiņis Alūksne rajoonis eriti salajane Nõukogude Liidu sõjaväeobjekt, tuumarakettide baas. Baasis paiknesid keskmaa tegevusraadiusega ballistilised raketisüsteemid P-12 (8K63) ja P12Y (8K63Y) nelja maapealse stardiplatvormiga. Rakettide lennukaugus oli kuni 2200 kilomeetrit. Sellel perioodil kasutas sõjavägi umbes 300 ha suurust okastraadiga piiratud maa-ala, mis asus vähem kui kilomeetri kaugusel regionaalse tähtsusega Sinole-Silakrogsi maanteest P34. Tänapäevani on säilinud elutsoon ja eriti salajane tsoon. Betoneeritud teed viivad varasemalt avalikkuse eest varjatud kohtadesse: angaaridesse, stardiplatvormidele ja pommivarjenditesse. Mitmekümne hektari suurusel maa-alal asuvad erinevad hooned, mis olid seotud tuumarakettide hooldamise ja teenindamisega. Territooriumil oli autonoomne elektri-, vee- ja soojusenergiavarustus, mis hävitati, kui Nõukogude armee lahkus. Pärast sõjaväe lahkumist anti osa tehnikast omavalitsuse valdusesse. Praegu võivad külastajad tutvuda 20 hektariga raketibaasist, mille edelaosa on avatud turistidele. Baasiga võib tutvuda kahel viisil: põhiväljapanek, mis tutvustab raketibaasi ajalugu, asub Zeltiņi muuseumi ruumides; baasi territooriumil on turismimarsruut. Territooriumil võivad kuni 12-liikmelised rühmad mängida lasermängu.

Endised nõukogude armee baasihooned on lagunenud, kuid kohapeal on mootorirada. Ala saab uurida jalgsi, kuid selleks on vaja häid jalanõusid muda ja liiva vastu.

Esimesi rannakaitsepatareisid Irbe väina kaitseks hakati ehitama pärast 1912. aastat, kui kiideti heaks Balti laevastiku miinitõrje positsiooniplaan, mis hõlmas mitmeid rannakaitsepatareisid ja meremiinipildujaid.

Irbe väina positsioon oli kõige lõunapoolsem ja selle ülesanne oli takistada vaenlase juurdepääsu Liivi lahele. Põhirõhk oli meremiinidel, mida Balti laevastiku laevad panid Esimese maailmasõja ajal Irbe väina kümneid tuhandeid. Alles 1916. aastal hakati Saaremaa saare lõunatipule, Sirvesi neemele, ehitama rannakaitsepatareisid. Kokku ehitati seitse patareid, kusjuures patarei 43 oli varustatud 305 mm suurtükkidega. Läti rannikule Irbe väina äärde kaitsepatareisid ei ehitatud.

Isegi pärast Läti Vabariigi loomist ei rajanud Läti sõjavägi ja merevägi Irbe väina kaitseks suurtükiväe positsioone.

Olukord muutus pärast Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 5. oktoobril 1939 sõlmitud vastastikuse abi lepingut, mis nägi ette Punaarmee ja Balti mereväe laevastiku kontingendi paigutamise Kurzemesse. Nõukogude plaanid nägid ette ka rannikukaitsesüsteemi rajamist 1912. aasta plaanil põhineva, täiustatud rannikukaitsesüsteemi rajamist. Kavas oli ehitada rannakaitsepatareid Liepaja kindluse kohale, uued patareid Ventspilsist lõuna pool (patarei nr 46) ja kaks patareid Irbe väina kitsamas osas Mikeltornise lähedal. Juba pärast Läti okupeerimist ja annekteerimist täiendati Balti mereväe rannikukaitseplaane ning 1941. aasta juuniks kavandati 207. suurtükiväedivisjoni rajamist viie patareiga Kuressaare põhjaosas. Mikeltornise lähedusse kavatseti rajada kaks patareid - Lūžņas asuv 40. patarei 130 mm B-13 suurtükkidega raudbetoonist kindlustustes ja Olmanis (Läti sõjaväekaartidel Ķesteri nime all tähistatud koht) asuv 117. patarei 152 mm MU-2 suurtükkidega. Kuna 152 mm suurtükkide arendus jäi lõpule viimata, ehitati patarei raudbetoonist kindlustustele ajutised puidust platvormid ja paigaldati veel neli 130 mm suurtükki. Mõlemad patareid valmisid 1941. aasta juuniks, kuid Saksa 291. jalaväediviisi vastu peetud sõjas ei suudetud patareisid jälgida ja nende meeskonnad viidi Saaremaale.

Teise maailmasõja lõpus suhtus Saksa armeegrupp "Kuramaa" üsna tõsiselt võimalikesse nõukogude maabumistesse Põhja-Kuramaal, eriti pärast jää sulamist Soome lahel ja Eesti läänerannikul. Kogu Kuramaa rannikul olid paigutatud improviseeritud rannikukaitsepatareid. Nõukogude patarei nr 40, 289. suurtükiväediviisi Gerate Batterie Sommer kahe 122 mm nõukogude haubitsaga, oli paigutatud raudbetoonist positsioonidele Luzhne lähedal. Patarei 117 positsioonide piirkonnas asus 530. suurtükiväediviisi patarei 2 kolme 152 mm nõukogude trobikahuri, kolme 37 mm zenitdrooni, ühe 20 mm neljatahulise zenitdrooni, kahe 75 mm tankitõrjekahuri ja kahe mürsu valgustamiseks.

Pärast aktiivsete sõjategevuste lõppu 1945. aasta mais alustas NSV Liit Kuramaa rannikuväe kaitsesüsteemi ümberehitamist. 1945. aasta sügisel paigutati Olmanski kodu lähedale ajutine patarei 456 Kane'i süsteemi 152 mm suurtükkidega, mis nimetati ümber "Krasnoflotskajaks".

1952. aastal asendati patarei ajutised suurtükid uusimate 152 mm MU-2 relvasüsteemidega. Patarei koosnes neljast raudbetoonist suurtükipunktist, raudbetoonist komandopunktist koos kaugusmõõtja torniga ja tehnilistest hoonetest. Patarei ehitus lõpetati 1958. aastal.

1958. aastal, pärast Luzhnia rannakaitsepatarei lammutamist, asendati see liikuva 130 mm SM-4-1 suurtükipatarei nr 343-ga. Mobiilsetel suurtükkidel ei olnud raudbetoonist suurtükiväepositsioonid, kuid ehitati mitmeid palk- ja liivakonstruktsioone.

Patarei 343 tegutses kuni 1960. aastate alguseni ja patarei 456 kuni 1975. aastani, mil see säilitati. Patarei positsioonidel paigutati S-125 õhutõrjeraketikompleksid, samuti 10. rannakaitse suurtükiväerügemendi raketikompleksid CP-2 Sopka, ja infrastruktuur muudeti vastavalt.

Nõukogude armee andis 1993. aastal Olmani ja Luzhna patareide infrastruktuuri üle Läti Vabariigile.
 

Näitus Ādaži garnisoni ajaloost asub Kadagas Ādaži Riikliku Õppekeskuse territooriumil. Ekspositsioon tutvustab külastajatele militaartehnikat ja sõdurite igapäevaelu. Ādaži lähistel asub Baltimaade suurim polügoon ja ainulaadne väliõppeala. Polügooni ajalugu ulatub 1920. aastate lõppu, kui see rajati Riia lähedusse Lilastesse. Pärast Esimest maailmasõda ja Läti Vabadussõda moodustati sõjast laastatud maal Läti sõjavägi. Läti elanikud olid puutunud kokku sõjaga ja võõrvägede ükskõikse suhtumisega. Suhteliselt lühikese ajaga kasvas sõjavägi tugevaks ja suureks. Sõdurite igapäevaelu polügoonides ja suvelaagrites matkis sõjatingimusi ja võimaldas sõduritel parandada oma oskusi ja teadmisi. Lilaste ehk Koiva (Gauja) polügooni arengu jaoks oli tähtis 1930. aastastel välja ehitatud Riia-Saulkrasti raudteeliin, mis võimaldas vedada laskemoona ja tehnikat ning mida sai kasutada rannakaitseks. Nõukogude okupatsiooni ajal laiendati polügooni oluliselt, see sümboliseeris Nõukogude armee sõjalist ulatust. Garnison – ühel haldusala alaliselt või ajutiselt paiknevad sõjaväeosad. Polügoon – paik tehniliste vahendite katsetamiseks ja sõjaväe väljaõppeks.

Nõukogude ajal asus siin piirivalveüksus, mõned kilomeetrite kaugusel metsas asusid teised nõukogude armee üksused - sideohvitserid ja maa-õhk tüüpi raketibaas. Pärast iseseisvumist paigutati sinna Läti armee.

Endine Nõukogude armee sõjaväebaas on nüüd puhke-, puhke- ja matkakeskus - isikliku arengu jaoks looduse ja ümbritsevate inimestega suhtlemisel. 

Puhke- ja majutuskoht nii turismigruppidele kui ka peredele. Toad, duššid, WC, kaminad, avar ala tegevusteks, loodushääled. Broneerige eelnevalt telefonil +371 26314505.