1949. aastal Skrunda jaamas salaja pildistatud küüditamise ešelon

62_Deportācijas-Skrunda.jpg
Elmāra Heniņa uzņemtajā attēlā redzams ešelons uz Omsku īsi pirms attiešanas 1949. gada 26. martā Skrundas stacijā

Am 25. März 1949 wurde Elmārs Heniņš, ein Schüler in Skrunda, Zeuge der Verschleppung seiner Klassenkameraden. Er nahm seinen Fotoapparat und kletterte auf eine Kiefer auf einem nahe gelegenen Hügel, um das Geschehen zu dokumentieren, wobei er die Bilder später versteckte.

Der Schriftsteller und Publizist Artūrs Heniņš erinnert sich an folgende Episode über die Ereignisse im März 1949:

Aber im Zimmer war ich Zeuge der harschen Unterhaltung eines Vaters mit seinem Bruder.

- Wo bist du gewesen?

- Stationen in Kiefern.

- Wonach hast du gesucht?

- Ich fotografiere einen Zug.

- Warum musstest du das tun?

- Meine Klassenkameraden Dzērves Herbert und Vilma wurden dorthin gebracht.

- Du wolltest, dass wir uns auch mitnehmen?

Ein Schüler der 6. Klasse hatte mit der Kamera seines Vaters am Tatort am Bahnhof Skrunda einen sehr seltenen Fotobericht aufgenommen, der bis heute in einem von der Zeit zerfressenen Film überlebt hat.

 
Loo jutustaja: Artūrs Heniņš; Loo ülestähendaja: Valdis Kuzmins
Kasutatud allikad ja viited:

Artūrs Heniņš, Jaunā Gaita nr. 191, März 1993

 

Seotud objektid

Küüditamiseks kasutatud karjavagun - muuseum Skrunda raudteejaamas

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Mälestuskivi Stende raudteejaamas

Ventspilsi-Mazirbe raudteeliin, samuti Stende-Dundaga pikendus Mazirbesse koos haruga Pitragsi, oli ette nähtud ainult strateegiliste sõjaliste vajaduste rahuldamiseks. Nende liinide ehitamise ajal ja pärast seda evakueeriti kõik tsiviilelanikud piirkonnast. Irbe väina piirkonnas asuvate sõjaliste raudteede peamine ülesanne oli Saksa armee rannikukaitsepositsioonide varustamine relvade ja laskemoonaga.

Need ainult sõjaväe kasutuses olevad sõjaväe raudteed ühendasid ka kolme kõige tähtsamat tuletorni, mis asusid Ovišis, Mikeltornis ja Šlīteres.

Sellest hoolimata korraldati juba I maailmasõja aastatel ka reisijatevedu.

Stende raudteejaamas asub mälestuskivi (1989) 1941. ja 1949. aastal küüditatud lätlastele.

30. oktoobril 1919 hõivasid Stende raudteejaama Bermonti väed. 17. novembril ründasid K. Šnēbergsi juhitud Läti sõjaväe sõdurid jaama, ajades ära vagunid relvade, sõjavarustuse ja viljaga. Nende lahingute eest pälvisid 6 sõdurit ordeni: K. Bumovskis (1891-1976), P. Strautiņš (1883-1969), R. Plotnieks (1891-1965), E. Jansons (1894-1977).