Andrievsi Niedra valitsus
I maailmasõda, Vabadussõjad
Niedras valdība bija provāciska Latvijas Pagaidu valdība, kas pastāvēja no 1919. gada 10. maija līdz 26. jūnijam, vienlaikus ar padzīto Kārļa Ulmaņa Pagaidu valdību un Pētera Stučkas LSPR valdību.
Pēc Ulmaņa Pagaidu valdības gāšanas 16. aprīļa pučā, Andrievs Niedra 27. aprīlī ieradās Liepājā kā starpnieks sarunās ar pučistu izveidoto Borkovska valdību. Pēc viņa pieprasījuma 29. aprīlī atbrīvoja vāciešu arestētos Ulmaņa kabineta ministrus. Galvenais sarunu temats starp pučistiem un gāzto Pagaidu valdību bija jaunas kompromisa valdības izveidošana, kurā būtu pārstāvēti arī vācbaltieši, kā ekonomiski un militāri nozīmīgākā Latvijas iedzīvotāju daļa. Niedra piedāvāja, lai vācieši publiski nosoda 16. aprīļa puču, bet Tautas padome jaunam kandidātam uzdod veidot valdību kurā ietilptu Ulmaņa valdības 4 ministri, Niedras piekritēji ar 4 ministriem, 3 vācieši un 1 ebrejs. Ulmanis šo piedāvājumu noraidīja.
Galu galā 10. maijā tika izveidots jauns Ministru kabinets Andrieva Niedras vadībā. Lielākā daļa valsts ierēdņu turpināja veikt savus tiešos pienākumus, neraugoties uz to, kāds kurā brīdī bija Ministru kabineta sastāvs. Jaunā valdība savai pastāvēšanai paredzēja 3 pamatuzdevumus: valsts saglabāšanu, likumības un saimniecības atjaunošanu, lielinieku izdzīšanu, Satversmes sapulces vēlēšanas un vispārievēlētas valdības izveidošanu.
Niedras valdība bija pie varas līdz 1919. gada jūnija beigām, kad pēc sakāves Cēsu kaujās, 24. jūnija Ministru Kabineta sēdē tika nolemts vērsties pie Antantes pārstāvjiem un nodot tiem savas pilnvaras. Sakāvi cietušās Latvijas zemessardzes un vācu algotņu karaspēka (Dzelzsdivīzija) daļas, saskaņā ar Antantes valstu uzraudzībā Strazdmuižā noslēgto vienošanos, evakuējās no Rīgas uz Zemgali. Pēc Strazdumuižas pamiera Niedras kabinetam uzticīgās karaspēka daļas, valdībai noliekot pilnvaras, vai nu atzina K.Ulmaņa vadītā Ministru kabineta atjaunošanas leģitimitāti, vai iekļāvās t.s. Rietumkrievijas Brīvprātīgo armijā.
A.Niedra pēc Bermontiešu sakāves emigrēja un Latvijā atgriezās 1924. gadā, kur tika apsūdzēts valsts nodevībā. A.Niedras kā apsūdzētā lieta 1924. gadā tika skatīta divās tiesas prāvās — atsevišķi par 1919. gada 16. aprīļa puču Liepājā un atsevišķi par līdzdalību Bermonta plānos. Viņam piesprieda cietumsodu, ko vēlāk aizstāja ar izraidījumu no valsts. Niedra pārcēlās uz Austrumprūsiju, kur kalpoja par mācītāju. 1942. gadā atgriezās Rīgā, kur arī mira.
Rohkem teabeallikaid
Wikipedia. Niedras valdība. Pieejams: https://lv.wikipedia.org/wiki/Niedras_vald%C4%ABba [skatīts 06.05.2021].
Wikipedia. Andrievs Niedra. Pieejams: https://lv.wikipedia.org/wiki/Andrievs_Niedra [skatīts 06.05.2021].
Saistītās laikalīnijas
Saistītie objekti
Läti esimese iseseisvusvõitluse mälestusmärk
Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.
3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.
1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.
Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.
Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.
Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.
Skangaļi – mälestuskivi lahingutest osavõtnuile ja eestlaste Kalevlaste Maleva võitlejatele
Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool.
Seotud lood
Ádolfs Ersi raamatust "Vidzeme vabadusvõitluses" põgenike teekonnast Valkas
Alates põgenike ajast omistati Valkale olulisem roll kui teistele Vidzeme linnadele, sest seal ilmus poliitiliselt aktiivne ajaleht „Līdums“, kus sepistati Läti vaimseid ja poliitilisi relvi, ning ka seetõttu, et see oli risttee, kus kohtusid teed Läti kolmest küljest: Riiast, Alūksnest, Mozekilest ning ka Eestist ja Venemaalt. Linnal olid ühendused põgenikega igast küljest – Tartust, Pliskast, Moskvast ja Peterburist. Siin asus suur põgenikekeskus.
