Saaremaa ja Hiiumaa – Eesti merepiiri valvurid

Raketibaas asus Muhu saarel Piiri riigimetsas. 

Raketibaas valmis 1963.aastal. Naabrusesse Liivale rajati 1960ndate lõpul raketibaas S-125 süsteemile.

Õhutõrje raketidivisjon oli ettenähtud Nõukogude Liidu läänepiiri kaitseks. Divisjonis oli umbes 16 ohvitseri ja 60 ajateenijat. Baasis olid elektrijaam, varjend, komandopunkt, stardiplatsid ja hoidlad rakettidele S-75. Eraldi oli angaar kolmele tuumalõhkepeaga raketile. 

Tänapäeval on alles rakettide endine hoidla, garaažid ja varjendid, komandopunkti varemed, stardiplats, tuumalõhkepeadega rakettide hoidla ja laskeavadega punkri varemed.

Hästi nähtav lõik I maailmasõja aegseid Väikese väina äärseid kaitsekraave asub Muhu saarel Kuivastu-Kuressaare maantee kõrval, tuntud turismiobjekti Eemu tuuliku vahetus läheduses.

Need kaitsekraavid on väike osa kaitsekonstruktsioonide mitmekilomeetrisest tsoonist. Kaevikud ehitati aastatel 1915-1917 kaitseks pealetungiva Saksa armee vastu ja neid kasutati nii esimeses kui ka II maailmasõjas.

Korrastatud objekt on hea näide Muhu sõjaajaloost. Siksakiline tranšee on hästi vaadeldav. Kaitsekraavid on külastajatele väga ligipääsetavad – suure maantee ääres ja parkla kõrval. Vaadet rikastavad  ajastutruud traatpiirded.

See militaarajaloo näidis  on omakorda täienduseks sealsamas seisvale tööstuspärandi objektile – Eemu tuulikule, mis elas üle I maailmasõja lahingud, kuid hävis II maailmasõjas ning taastati 1980. aastal.

Saaremaa Sõjavara Muuseum on loodud 2007.a. Muuseumi põhikogu moodustavad asutajaliikmete erakollektsioonid (ca 12 000 museaali).
Muuseum korraldab temaatilisi matku ja taaslavastuslahinguid, et tutvustada 20. sajandi sõdade ajalugu. 650m2 on külastajatele avatud 5 näitusesaali pluss väliekspositsioon (suur sõjaväe tehnika).Vabadussõja saalis on kesksel kohal soomusrongi nr.3 kuulipilduja vagun. Eksponeeritud on Vabadussõja aegsed (1918- 1920) originaalvormid, relvad ja muu isiklik varustus. Ajalooliste vormide saalis on eksponeeritud eelmise EW Kaitseväe ja Kaitseliidu originaalvormid (1925- 1940) ning II maailmasõja originaalvormid koos muu varustusega. Relvaruumis on esindatud euroopa tuli- ja külmrelvad (1450-1970). II maailmasõja isikliku varustuse ja köögivarustuse saalis saab ülevaate sõdurite tarbe-ja olmeesemetest. Tehnika saalis võib näha sidevahendeid, kahureid, miinipildujaid, mootor-ja jalgrattaid ning autosid.

Kuressaare kindlus asub linna lõunapiiril mere ääres.

Kindluses asuva Saaremaa Muuseumi alguseks loetakse 17. veebruari 1865, kui asutatid Saaremaa Uurimise Selts (Verain zur Kunde Oesels). Kuressaare kindluse territooriumile kolis muuseum 1897. aastal. Muuseumis on mitmekesine ekspositsioon Saaremaa loodusest ja ajaloost. Muuseumi suurimaks ja parimaks eksponaadiks on kindlasti Kuressaare kindlus ise, mis on suurepärane näidis fortifikatsiooni põhimõtete arengust 14.-19. sajandini. Kuressaare kindlus on üks ehedamal kujul säilinud kindlusrajatisi terves Põhja-Euroopas.

1944. aasta 8. oktoobril, kell 20.00 toimus Tehumardi küla juures Sõrve taanduva Saksa pataljoni ja Punaarmee vahel kokkupõrge. Tolleaegne lahingupaik asub Kuressaare-Sääre maantee 18. kilomeetril. 

Kokkupõrke mälestuseks püstitati 1966. aastal selle lähedusse monument ja rajati ka Punaarmee vennaskalmistu. 21 meetri kõrgune monument kujutab endast betoonmõõka, mille horisontaalselt läbivat käepidemekaitset kaunistavad sõjameeste näod. Lisaks on käepidemekaitsmele raiutud eesti ja vene keeles kirjad: "1941-1945. Nõukogude sõjameestele ja Saaremaa kaitsjaile ja vabastajaile." Tehumardi vennaskalmistu koosneb aga 90 dolomiidiplaadist, millel on välja taotud langenud punaväelaste nimed. 

Liikudes vennaskalmistult poolsada meetrit mööda maanteed Sõrve poole, tuleb paremat kätt tee ääres nähtavale suur graniidist mälestuskivi. See avati 2012. aasta 15. juulil ja on asetatud umbes lahingu keskkohta. Kivile on paigaldatud plaat, millel on tekst: "Siin puhkes 8. oktoobril 1944 Tehumardi öölahing.“

Rannakaitsepatarei asub Saaremaal, Torgu osavallas, Sääre külas Liivi lahe rannikul. 

Säärel asus Peeter Suure merekindluse Moonsundi eelpositsioon rannapatarei nr 43, mida tunti Zereli nime all. Patarei koosnes neljast 305 mm kaliibriga suurtükist. Ehitamist alustati esimese  maailmasõja ajal 1914. aastal ja tegemist oli  nö säästuvariandiga. Suurtükid olid avatud positsioonidel kitsa laskesektoriga Irbenile. Nende juurde kuulusid palkidest liivaga ümbritsetud laskemoonahoidlad, diiselelektrijaamad ja juhtimispunkt. Puitsõrestikuga tulejuhtimistorn oli umbes kilomeetri kaugusel Sääre mõisa juures. Patarei juurde rajati 5 km pikkune kitsarööpmeline raudtee Mõntu sadamast.

Praegu on vaadeldavad betoonist suurtükialused ringikujuliste poldiringidega ja kahe positsiooni betoonist kaitseseinad ning juhtimispunkti liivaküngas. 

Rannakaitsepatarei nr 315 komandopunkt asub Sääre küla tänaseks inimtühjas osas. 

Rannakaitsepatarei on tuntud ennekõike oma komandöri kapten Aleksandr Stebeli nime järgi. Selle ehitus algas 1940. aasta mais ja patarei valmis vahetult enne sõja algust. Patarei osales saksa dessandi tõrjumisel Lõu lahes ja andis tõkketuld Punaarmee  Lõpe-Kaimri kaitseliinile. Suurtükid õhiti taganemisel 1941. aasta oktoobris, misjärel tornide maa-alune osa täitus veega. Kompleksi kuulusid kaks soomustorni, milles kummaski kaks 180 mm suurtükki, komandopunkt, veskikujuline kaugusmõõtjatorn, elektrijaam ja katlamaja.

Kahjuks asuvad tehniliselt huvitava lahendusega tornpatarei positsioonid eramaadel ja on raskesti leitavad. Seega peavad huvilised rahulduma vaid komandopunkti välise vaatlusega, sest selle alumine korrus on vee all. Komandopunkt pumbati  2010. aastal tühjaks, kuid täitus mõne kuuga uuesti veega. 

Papissaare lennusadam asub samanimelisel poolsaarel, kuhu viib Kihelkonna alevikust ajalooline munakivitee.

Peeter Suure merekindluse koosseisu kuulunud Papissaare vesilennukite baas rajati aastail 1912-1914. Selle koosseisus olid kaks lennukite angaari, varustuse- ja laskemoonalaod, bensiinihoidla, elektrijaam, kasarmud, söökla, leivatehas ja saun-pesumaja. 1914. aasta augustis toodi siia Liepajast üle 9 üheksa lennukit. Sakslased vallutasid baasi 12. oktoobril 1917 ja purustasid enamiku hooneid. Sõdadevahelisel perioodil tegutses siin Julius Teäri puulaevade tehas. 

24. oktoobril 1939 võtsid NSV Liidu baasiväelased Papissaare üle ja rekonstrueerisid selle taas lennusadamaks. Siin baseerunud 15. lennueskadrilli MBR-2 tüüpi vesilennukid osalesid  Soome Talvesõjas. 1941. a hilissuvel pommitasid sakslased vesilennukid rusudeks. Meeskond jättis lennubaasi maha ja pani selle taganedes põlema. Aastatel 1940–1960 oli Papissaare poolsaar suletud sõjaväeala. Hiljem kasutas hooneid kohalik kalurikolhoos. Praegu on osaliselt säilinud hooned kasutusel töökodade ja ladudena. 

Ajaloolisest lennusadamast on saanud tähtis turismisadam, kustkaudu külastaja pääseb looduslikult omapärasele Vilsandi saarele.

Militaarmatkarada paikneb Saaremaa põhjarannikul ca 1,5 km Panga külast loodes. Parim juurdepääs on Võhma kaudu Panga külasse. 

Panga militaarrada asub Panga pangal, mis on Lääne-Eestis ja saartel kõrgeim aluspõhja paljand. Panga muudab maastikuliselt eriti väärtuslikuks ning puhkemajanduslikult atraktiivseks selle suhteliselt suur ulatus ning pangaseina avatus merele. Siin asub Panga Maastikukaitseala, mis piirneb põhjast ja kirdest Läänemerega ja läänest Küdema lahe (rahvusvahelise tähtsusega linnuala) suudmega ning ida- ja lõunapiiri moodustavad metsasihid.

Panga pangal aktiivset sõjategevust ei toimunud, see  rajati  kaitse-eesmärgil, sest siin oli suletud piiritsoon, Nõukogude Liidu  riigipiir. 

Praeguse päiksekella asemel kontrollis riigipiiri merel helgiheitja.

Täna on ligi kahe kilomeetri pikkuse militaarmatkaraja ääres näha erinevaid sõjaliste rajatiste varemeid.

Patarei ehitus algas 1914. aastal. Kuna tegu oli lisapatareiga, mida merekindluse esialgses projektis polnud, siis muudeti korduvalt patareisse planeeritud suurtükkide tüüpi. Lõpuks paigaldati neli 120 mm Vickers-tüüpi suurtükki. Suurtükipositsioonide kaitseks kuhjati 200 m pikkune ja 10–20 m laiune liivavall, mis suurtükkide kohal oli betooniga kaetud. Hindu oli Hiiumaa patareidest ainus, mis osales lahingutegevuses Tagalahe dessandi ajal 12. oktoobril 1917. Pärast lühikest tulevahetust saksa laevadega vene suurtükiväelased põgenesid ja patarei jäeti tervena maha. Sakslased saatsid maale väikese dessantsalga, mis patarei suurtükid õhkis. Üks saksa laevadest, mis Hindu patareid tulistas, oli lahingulaev Bayern, veeväljasurvelt suurim Eesti vetes olnud sõjalaev (pikkus 180 m, veeväljasurve 32 200 tonni, kaheksa 380 mm suurtükki).

Patarei raadiojaama hoone veeti Emmastesse rahvamajaks (lammutati 1980. aastatel). Suurtükkide rauad ja muud suuremad detailid olid alles veel 1937. aastal. Tänapäeval on vaadeldavad 1. ja 2. kahurialus, ülejäänud kaks asuvad aiaga piiratud õuemaal. Kolmas kahurisüvend on täidetud pinnasega ja selle eesvallikattest mere poole on ehitatud elamu, neljandast on näha pragunenud betoonplatvorm. Kahest õhutõrje kuulipilduja alusest on säilinud üks (sada meetrit hooldekodu poole, paremal pool tee ääres). Tervena säilinud ehitisi ei ole. 1. ja 2. positsiooni vahel olev dott on valminud 1941. aastal.

Samaaegselt Hindu patarei ehitusega planeeriti mingit ehitust ka Lepiku külla, kuhu veeti kokku suured, tänaseni säilinud kruusavallid. Mis Lepikule tulema pidi, ei ole teada.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Punaarmee ehituspataljon saabus Hindu külla 1939. aasta oktoobris. Külarahvas sai käsu vastu talve kodudest lahkuda. Kevadeks oli patarei territoorium traataiaga piiratud. Ehitusmaterjal saabus Sõru sadama kaudu, töö sadamas käis ööpäev läbi kolmes vahetuses. Patarei ehitusel said tööd vähemalt sada kohalikku meest. Suurtes vannides segati käsitsi betoonisegu, kaevati vundamendiauke. Kasarmud pidid algul tulema kahekorruselised, teise korruse vinkelrauast sõrestik oli juba valmis, kui tuli kõrge komisjon ehitust kontrollima. Anti käsk teine korrus maha kiskuda – paistab merele! 1940. aasta sügiseks said valmis kaks kasarmut, kaks ohvitseride elamut, söökla, kaks sauna, toiduainete kelder, kaks tuletõrjeveehoidlat ja väravaputka valvurile. Ehitus pidi jätkuma veel suures mahus, sest ladudes seisis paarsada tonni tsementi.

Patarei nr 44 meeskonnas oli 5 ohvitseri ja 125 reaväelast. Suurtükkide sisselaskmine toimus 1941. aasta suvel, kui merele toodi laevu meenutavad mastidega alused, mida puksiirid pikkade trosside otsas vedasid. Päris valmis patarei ei saanudki, osa varjendeid ja veereservuaar on pinnasega katmata. Gaasivarjendist (varjend-elektrijaamast) jõuti valmis vaid väljaturritavate armatuurraudadega betoonpõrand. Üks suurtükk koos meeskonnaga viidi 1941. aasta septembris Heltermaale. Oktoobris, saksa dessandi ajal, lasti üks laskemoonavarjend koos kogu patarei järelejäänud laskemoonaga õhku. Plahvatus oli võimas, selle tagajärjel rebenesid ning paiskusid eemale laenguruumi seinad, katus aga tõusis õhku ja murdus paikajäänud seinale kukkudes pooleks.

Ülejäänud kolm suurtükiplokki on säilinud enam-vähem tervena ja varjendid on üldiselt kuivad. Viimastel aastatel on territooriumil tehtud raiet ja positsioonid on üsna hästi vaadeldavad. Komandopunkt on aastaringselt poolest saadik vett täis. Vesise asukoha tõttu on raudbetoon ja tellised tunduvalt rohkem lagunenud kui näiteks Tahkunas.

Patarei ümber on viis dotti, kõik erineva konstruktsiooniga. Patarei positsioonist mõnisada meetrit loodes on väike avatud vaatluspunkt. Kaks dotti on ka linnaku juures. Sõru ülemise tuletorni lähedal on kividest laotud laskesektoriga dzoti vare. Selliseid laskepesi ehitati 1941. aastal Tärkma ja Õngu vahele vähemalt 15.

Aastail 1944–1945 patarei taastati kolme 130 mm suurtükiga. Viimased harjutuslasud tehti 23.09.1957. Järgmise aasta märtsis suurtükid konserveeriti ning seejärel saadeti patarei laiali. Linnakus asub Tohvri hooldekodu.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Orjaku sadam kavatseti välja ehitada Tsaari-Venemaa merejõudude torpeedokaatrite baasiks. Ehitustöödega alustati 1912. aastal, kuid I maailmasõja alguseks jõuti rajada kaks kaitsemuuli, mis sadama-ala praeguselgi ajal ümbritsevad. Eesti Vabariigi lõpuaastail süvendati 2,2 kilomeetrit pikk, 35 meetrit lai ning 4 meetrit sügav laevatee.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Metallist 30-meetrine tuletorn valmis 1874. aastal Prantsusmaal valmistatud osadest. Esimeses maailmasõjas sai torn tugevalt kannatada ning 1921. aastal valati tuletornile ümber betoonist särk.

Tuletorn on 29,5 meetri kõrgune ja tema tuli kõrgub üle merepinna 37 meetrit. Tuletorni tuli on nähtav 31,5 km kaugusele.

Tuletorni lisaülesandeks oli hoiatada jää liikumisest Soome lahel ja anda laevadele punase plinkiva tulega märku, kui Soome lahe laevateel on takistav jää.

Tuletorn on seotud I maailmasõja sündmustega: 12. augustil 1914 kell 4.00 tulistas Saksa ristleja Magdeburg Ristna tuletorni ja Ristna neemel asuvat sideposti. Selle sündmusega jõudis ilmasõda esmakordselt Eesti pinnale. Ristna tuletorn oli sidepidamise koht patrullivate Inglise ja Vene allveelaevade ning Tallinna merebaasi vahel: raadiosidet välditi. Allveelaevad tõusid kokkulepitud kohal pinnale ja läkitasid sideohvitserid tuletorni linnkusse, kust võeti telefoniühendus Tallinnaga saamaks edasisi juhtnööre. Sama sõja päevil kasutas Vene merevägi Ristna neemel mereluure otstarbel tolle aja kohta üsna haruldast seadet- allveekella e. hüdrofoni, mis püüdis kinni laeva sõukruvi müra. Kaldajaam ja kaablid purustati venelaste taandumisel, kella vare on tänaseni merepõhjas, selle asukoht on teadmata. Tähelepanu väärib 20. sajandi alguses rajatud sireenihoone, mis on üks vähestest Eesti tuletornide juures säilinud sireenihoonetest.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Hiiumaa Militaarmuuseum asub endises Tahkuna piirivalve­kordonis.

Huviliste koondamiseks asutati 2005. aastal MTÜ Hiiumaa Militaarajalooselts. Kui 2005. aasta suvel selgus, et Eesti piirivalve kolib välja Tahkuna kordonist ja hooneid enam ei vajata, tekkis esialgu utoopilisena tundunud idee rajada linnakusse Hiiumaa militaarajalugu tutvustav väljapanek. Hiiumaa Militaarmuuseum avati 9. augustil 2007. aastal. Keskendutakse Hiiumaaga seotud 20. sajandi militaaria tutvustamisele, iseloomulikumad valdkonnad on rannapatareid ja piirivalve. Muuseumisse on teisaldatud väiksemaid ehitisi ﹘ pääsla, relvakontrolli post, kurilka (suitsetamispaviljon), dott (kuuli­pildujapunker), metallist varjend, vaatetorn. Oma koha on leidnud mõned Nõukogude aegsed mälestusmärgid ja -tahvlid.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Tahkuna 130 mm patarei sarnaneb arhitektuurilt Tohvri patareiga. Suurtüki­õuede raudbetooni sisse on mitmes kohas kirjutatud kuupäev 20/IV 1941. Sel aastal oli patareis neli 130 mm suurtükki B-13 (suurtüki kaal koos kilbiga 12,8 tonni, meeskond 11, laskekaugus kuni 25 km). Patarei koosseisus oli 151 madrust ja 9 ohvitseri. Tahkuna patareis nr 26 paigaldati suurtükid vahetult enne lahinguid 1941. a oktoobris.

Raudbetoonist suurtükiplokid jäid sõjas terveks ja isikkoosseis saabus kohale juba 1944. aasta oktoobris. Patareis oli algul kolm 130  mm suurtükki B-13. Viimased lasud tehti Tahkunas 1960. aasta jaanuaris ja siis oli suurtükke neli. Patarei tegutsemise ajal oli tuletornini viivast teest viimane kilomeeter tõkkepuu ja pääslaga suletud. Isegi 1959. aasta sõjaväe topokaardile ei ole seda teelõiku märgitud.

Tänapäeval on Tahkuna patarei ehitised valdavalt hästi säilinud. Suurtükiplokkide kõrval laskemoonahoidlates on kohati säilinud mürsuriiulid, need on alles ka positsioonide tagalas asuvates laskemoonaladudes. Varjend-elektrijaamas (gaasivarjendis) on alles narid. Katlamaja ning diiselelektrijaama vahel on omapärane kõrgesse pinnasevalli peidetud veetrass, mille mõlemas otsas on betoonreservuaar. Tulejuhtimistorn ehitati komandopunkti kõrvale 1950. aastatel. Pärast patarei likvideerimist oli selles laevastiku raadiotehnikaüksuse vaatluspost. Kuna mets kasvas kõrgemaks ja meri enam hästi ei paistnud, ehitati tornile veel üks korrus peale. See on ülejäänud ehitisest silmatorkavalt viletsama ehituskvaliteediga. Juurdeehitatud korrusel on ka ahi, algselt oli tornis keskküte. Kogu patarei territooriumil on lahtikaevatud kaablikraave – nii 1960. aastatest, kui kolhoosidel lubati võtta mahajäetud patareist elektrivarustust, kui ka 1990. aastate algusest, kui kaevati välja kõik vahepeal paigaldatud kaablid (mida õnnestus leida). Territoorium on täiesti hooldamata ja tihedalt metsa kasvanud, seepärast on objektide leidmine ja vaatlemine raskendatud.

Patarei territooriumil parkla kõrval on 1968. aastal avatud mälestusmärk 1941. aastal hukkunud Balti laevastiku meremeestele. Mälestusmärgi autor on Leningradist pärit Vitali Navoznõhh, 1941. aasta Hiiumaa lahingutes osaleja, kes pärast sõda elas Hiiumaal ja töötas kiviraidurina. Mälestusmärgi kõrval on hauakivi kahele tundmatule sõdurile, kes maeti sinna 1973. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee

Mälestusmärgi idee autor on Otto Mägi ja tema kaasvõitleja idee elluviimisel Heino Kerde. 2001. aastal kirjutas Otto Mägi Kärdla linnavolikogule avalduse, et teises maailmasõjas hukkunud Hiiumaa poistele tuleks Kärdlasse püstitada mälestusmärk. Mälestusmärgi skulptor on Elo Liiv, arhitektid Maris Kerge ja Kadri Kerge. Skulptuuri modell oli Kärdlast pärit Marek Vainumäe.

Graniiti on raiutud 685 teises maailmasõjas langenud hiidlase nime, pööramata tähelepanu mundrile, milles nad surid. Küll aga on äratuntav munder seljas pronksskulptuuril – see poiss kannab Eesti mundrit ja ta on peast võtnud Soome kiivri. Tegemist on esimese ja seni ainsa monumendiga Eestis, mis mälestab kõiki teises maailmasõjas langenuid, neid poliitiliselt eristamata. Mälestusmärgi rajamine sai teoks kultuuriministeeriumi, kaitseministeeriumi, eraisikute ning firmade toetusel. Ehitustöid koordineerisid Kärdla linnavalitsus ja vabadusvõitlejate ja represseeritute Hiiumaa ühing. Mälestusmärk avati 25. mail 2012. aastal.

Rohkem infot Hiiumaa militaarpärandi kohta on siin:
https://mil.hiiumaa.ee