Latgale - Latvijas austrumu pierobeža

Daugavpilsi kindlus asub Daugava jõe paremal kaldal linna lääneosas. See on ainus peaaegu muutumatuna säilinud 19. sajandi esimese poole kindlus Põhja-Euroopas. Ehitust alustati 1810. aastal. 1812. aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829. aastal üleujutuste tõttu. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht, sh Napoleoni armee vastu võitlemisel. Kindlus pühitseti sisse 1833. aastal, aga see valmis peaaegu pool sajandit hiljem, 1878. aastal. Kindlus on jagatud kvartaliteks, mille keskosas asub paraadväljak. Hiljem kaotas kindlus oma strateegilise tähtsuse ja 1897. aastal rajati sinna ladu. Enne Esimest maailmasõda teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid, nt kindral Jānis Balodis ja kolonel Frīdrihs Briedis. 1912. aastal avati kindluse pargis mälestusmärk 1812. aasta sõja sajanda aastapäeva auks. Nõukogude ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja Daugavpilsi Lennunduse Tehnikakõrgkool. Praegu tegutsevad kindluses mitmed turismiatraktsioonid: Daugavpilsi kindluse kultuuri- ja teabekeskus (siit on võimalik tellida Daugavpilsi kindluse ekskursioone), Esimese maailmasõja muuseum, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuse galerii „Valge hobune”, meditsiininäitus ekspositsiooniga kontratseptsioonist, antikvariaat-salong „Housevintage“, Daugavpilsi nahkhiirte keskus ja retroautode näitus „Retrogaraž-D”.

Daugavpilsi haavlitehas asutati 1885. aastal. Tehas on Põhja-Euroopa vanim laskemoona tootmisüksus. Ainuke omataoline tehas Baltikumis ja üks vanimaid tööstuspärandi objekte Lätis. Tehases asub Euroopa ainus töötav pliihaavlivalutorn.

Tehas on läbi sajandite alati tootnud kvaliteetseid jahikuule, mida tehakse ka tänapäeval. Tehases on seadmed ja konstruktsioonid, mis on ehitatud 19. sajandil, lisatud enne ja pärast mõlemat maailmasõda, kuid need sobivad hästi kokku laskemoona tootmisel kasutatavate kaasaegsete seadmetega.

Tehas pakub ajaloonäitust, haavelvalu töökoda, ronida oma ainulaadsesse 31,5 m kõrgusesse torni, mille all on 13,5 m sügavune jahutuskaev. Laskemoonavabrik on sihtkohaks paljudele sise- ja välisturistidele, kes soovivad täna tunda 19. sajandi ainulaadset atmosfääri ning tutvuda iidse tehnikaga tegevuses. Peale tehase külastamist on kõigil võimalus valmistatud tooteid tehase lasketiirus proovida.

Teise maailmasõja esemete näitus-muuseum Aglonas. Näitusel on 1000+ eset, mis on välja pandud suhteliselt väikeses ruumis nii, et need on hästi nähtavad ja vaatajale lähedal, mitte vitriinides peidus, nii et on täielikult tunda tolle aja sündmuste aurat. . Eksponaate koguti Teise maailmasõja ajal aktiivsetes sõjapiirkondades aastaid, ka vahetuskaupa või oksjonitelt ostetud. Muuseumis on eksponeeritud üks Läti suurimaid kollektsioone. Ühes kohas on näha peaaegu kõik kerged, "kuumad" relvad (karabiinid, kuulipildujad, kuulipildujad), mis idarindel võidelnud. Vaatamiseks on saadaval mõlema sõdiva poole sõdurite isiklikud asjad, laskemoon, mürsud, reaktiivmürsud, õhupommid, kumulatiivrelvad, külmrelvad. Pilk vormiriietusele ja kööki ka. Muuseumis saab proovida vormiriideid, kiivreid jms, käes hoida kuulipilduja mudelit ja teha pilti külgkorviga mootorrattal.

Jelgava 3. jalaväerügemendi monument 16. jaanuaril 1920 toimunud vabadusvõitlustele Latgales. Kirjaga: "3. Jelgava jalaväerügemendi lahingupaiga võidumarss läbi Latgali. 1920.16.I. Toome Lätisse päikest, vabadust ja iseseisvust"

Monument avati 1936. aastal. 16. augustil pühitses reverend Adams Vizulis (1891 - 1970) kindral Žanis Bachi (1885 - 1941). Monumendi autor oli insener Zilēvičs

Läti Vabadussõda (1918–1920) Operatsioon Latgale vabastamiseks algas 3. jaanuaril 1920. aastal. Jaanuari keskpaigaks oli Läti ja Poola armee vabastanud Daugavpilsi ja suurema osa Latgale lõunaosast kuni Dagda-Indra jooneni Venemaal võimu haaranud suurkujude vägede käest. 9. jaanuaril algab Põhja-Latgales Läti armee pealetung, mis liikus kiiresti Kārsava ja Pitalova jaamade suunas.

Kahe rünnakusuuna vahele jäi magnaatide kontrollitav ala Varakļani, Viļani ja Rēzekne ümbruses. 20. jaanuaril alustasid Läti armee üksused Rēzekne vabastamise operatsiooni. Rēzekne vabanes juba 21. jaanuaril. Jaanuari lõpus jõudis Läti armee lätlastega asustatud maade piirini kogu idarinde laiuses. Juba 1. veebruaril sõlmis Nõukogude Venemaa Lätiga vaherahulepingu.

Latgale lahingute võiduga saadi Läti idapiir ja võimalus lisada Latgale Lätile. 1920. aastal võitis Läti sõjavägi Läti lõpliku ühendamise ja iseseisvuse.

Monument dateeritud 1920.16.I. on pühendatud hetkele, mil 3. Jelgava jalaväerügement seisis oma stardipositsioonidel enne Rēzekne vabastamisoperatsiooni.

Muuseum asub Rēzekne äärelinnas. Muuseumis on piirivalve ajaloo uurimisosakonna ekspositsioon, mis kajastab Läti piirivalve kronoloogilist arengut. Ekskursiooni lahutamatuks osaks on Kennelkeskuse külastus, kus saab isiklikult jälgida teenistuskoerte demonstratsioone.

Objekt on saadaval ainult ettetellimisel.

Ainulaadne ekspositsioon Läti esimese vabariigi sõjaväe- ja tsiviilpreemiate ajaloost, samuti erinevatest riiklike ja tsiviilorganisatsioonide tegevusega seotud organisatsioonidest ajavahemikul Läti Vabadussõjast Teise maailmasõjani.

Näitusemajas on eksponeeritud mitusada erinevat ajaloolist tõendit Läti ja välismaistest erakogudest, mis hõlmavad ajavahemikku 1918–1940, avades leheküljed Latgale ja Rēzekne ajaloost.

Latgale vabastamise monument (rahvasuus tuntud kui "Latgales Māra") on Rēzekne kõige äratuntavam sümbol. Pühendatud 1920. aastal Läti vabadusvõitluses osalejatele ning kehastab ideed Läti riigi vabadusest ja ühtsusest. Monument avati 1939. aastal. (kunstnik L. Tomasickis, skulptor K. Jansons), selle pronksist skulptuurikompositsioon koosneb: ketitõmbajast, mis sümboliseerib Latgale kangelaslike poegade poolt võõrvõimude üle võidetud vabadust, tema kõrval põlvitav tüdruk kroonib vabastajat pärjaga. tammelehed ja mõlema figuuri kohal – rahvustütar, kelle käes ta hoiab ülestõstetud kuldset risti – sümboliseerides usku ja rahulolu taastatud vabaduse üle.

1940. aasta monument lammutati 1943. aastal see taastati, kuid 1950. a valitsev võim hävitas selle. 1992. aastal kerkis monument tänu rahva annetatud vahenditele taas täies hiilguses Vabadusallee mäele (skulptor A. Jansons).

Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseum asutati 1959. aastal, see asub kesklinnas, hoones, kus enne II maailmasõda asus Kesk-Latgale muuseum. Kolmekorruselises majas saavad külastajad vaadata püsi- ja muutuvaid näitusi. Puuetega külastajatele on avatud muuseum, mugav lift. Samuti saab osta suveniire.

Pühendatud natside okupatsiooni ajal tapetud Rēzekne rajooni elanikele. Alates 1941. aasta augustist lasti Ančupani mägedes maha Rēzekne ja selle ümberkaudsete külade juute, kommunistliku okupatsioonirežiimi toetajaid, punaarmeelasi jne. Hukkunute seas oli ka 203 Makašēni valla Audriņu küla elanikku, kes tapeti 3. jaanuaril 1942. aastal.

Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. aastal. Selle autor on maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Igihaljad kuused paremal pool teed sümboliseerivad mahalaskmiseks rivistatud inimesi, tee vastaspoolne kiviaed laskureid. Kõige madalamas osas - kannatuste orus - viib mahalastud inimeste ühishaudadest mööda kividega kaetud tee, mis lõpeb betoonseinaga, millel on kiri "They died to live you". Edasi tuleb trepp Dzīvības väljakule, mille kesksel skulptuuril "Õunema" on autor skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936).

Ludza regionaaluuringute muuseumi ekspositsioonis „Elagu Läti! 1918–1945" kajastab olulist ajaloolist etappi Ida-Latgale arengus aastatel 1918-1945. aastaks. Ekspositsioonis saab näha selle ajaloolise ajastu erinevaid säilmeid. Nende hulgas on ka esemeid, mis kunagi kuulusid vabadusvõitluses osalenud Lužana kodanikule R. Kalniņale. Ruumi kunstiline kujundus võimaldab külastajatel tunnetada aja meeleolu, mil Lätit tabas massiküüditamise laine. Keskseks reliikviaks, mis seda ajaloolist perioodi kujutab, on represseeritud katoliku preestri Casimir Vitanise valmistatud puidust rist. Teise maailmasõja lahinguvälja installatsioon loob tolleaegse emotsionaalselt elava atmosfääri. Näituse külastajad saavad tutvuda ka Nõukogude armee ja Saksa armee sõjapreemiatega. Näitusel olevad vanad fotod Ludzast annavad aimu linnapildist enne ja pärast II maailmasõda.

Endises kogudusenõukogu hoones on kohalikud entusiastid - vennad Imants ja Ivars Novožilovid - loonud näituse lähiümbrusest > 10 aasta jooksul leitud Teise maailmasõja tõenditest, sealhulgas relvadest, soomusmasinate jäänustest, erinevatest sõdurite majapidamisesemetest. , jne.

Mälestustahvel Malnava Kõrgkooli juures, kus 1932.-1937 aastal õppis leitnant R. Rubenis Avatud 2000. aastal

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Näitus võimaldab heita pilgu Läti iseseisvuse ajalukku Põhja-Latgale vaatevinklist. Milline on meiepoolsete inimeste panus, kuidas meie vanaisad kaasasid võitlusse Läti ühise asja eest, millised on nende saatused, kuidas säilib nende mälestus? Nendele ja teistele küsimustele leiab vastused läti, vene ja inglise keeles.

Põhja-Latgale vabastamisoperatsioon, mida nimetatakse ka Viļakas-Jaunlatgale hõivamisoperatsiooniks, oli osa Latgale vabastusrünnaku operatsioonist, mille Läti relvajõud Läti vabadusvõitluse ajal läbi viisid. Selle eesmärk oli hõivata Latgale põhjaosa ja läbi lõigata Pihkva-Daugavpilsi raudteeliin, et takistada Nõukogude Vene vägede lisaüksuste saabumist Eesti rindelt ja Venemaa seest. Olulisemad lahingud toimusid 9.-20. jaanuaril 1920, mil saavutati kontroll Pitalovast (Abrene) Kārsavasse viiva raudteeliini üle.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Matkamarsruut Jersika–Vanagi: "Rahvuspartisanide legendide jälgedes" (marsruudil näeb: Läti Isamaakaitsjate (partisanide) Ühingule pühendatud mälestuskivi Jersikas, "Avotnīca", mälestuskivi Läti Isamaakaitsjate Ühingu presiidium Augšmuktos, Vanagu kirik).

Loodus on raskesti leitav objekt. Matka pikkus: ca 22 km, saab läbida ca 6 tunniga.

Mine matkale Jersikast Hawksi, võimaldades end proovile panna vastupidavuses, sest matk viib läbi metsade, soode, rabade, heinamaa ja maaradade ning rahvusliku partisaniliikumise säravamate tegelaste, nende tegevuse ajaloolises teadmises. , et näha tuntumaid kohti, mille kohta kohalikud legendid tiirlevad ja kaasinimeste mälestusi jäädvustatud. Rada algab Jersika algkooli juurest ja viib halli tamme all oleva mälestuskivini, edasi hõlmab Jersika raudteejaam. Kivil on kiri "LTS(p)A - Läti Isamaa Partisanide Ühenduse võitlejatele". LTS(p)A võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu 1945 - 1955. ühendas kuue Läti ringkonna rahvuspartisanid".

Jalutuskäik jätkub mööda raudteed ja lookleb mööda Jersikase järve, kus mets esitleb looduse rikkusi: kevadel õitsevad vizbulad, harilik zalkten. Rabale lähenemisest annab märku saialille lõhn, kuid kevadel on eriti üllatav näha nende õitsemist. Laisk jalutuskäik on võimatu, tuleb ületada mitu kraavi, soo ületamine annab jõudu - vesi jääb samblasse iga jala juures, jõhvikamarjad säravad neis. Soo asemel on mets ja tõendid nende paikade kunagisest asustusest kodutaludes - uhked tammed, hoonete varemed, rahvuspartisanide punker, mida ümbritseb uuskasvu. Edasi kulgeb tee tunnistustes mainitud Kodumaakaitse (partisanide) ühingu asutamispaigana. Metsamassiiv peidab ka mälestuspaika "Avotnīca" ("Olūtneica"), kus on tehtud jaanituld. Üllatav on metsa mitmekesisus ja ka kraavide laius. Matka sihtpunktiks on Vagu kirik, kus teenis preester A. Juhņevičs, kellest räägitakse filmis "Hüüdnimi Üksildane" (režissöör N. Pucis).

Arendole mõisa mainiti ajalooallikates esmakordselt 16. sajandil. Aja jooksul on selle omanike perekonnad mitu korda vahetunud: Grappenbruckid, Lidinghausen-Wulfid, Platers-Siebergid. Oma praeguse ilme omandas mõis regulaarse ümberehituse käigus aastatel 1895–1901

Esimese maailmasõja ajal põles mõisaparki 18. sajandil ehitatud puidust kabel, kuid suur osa mõisa inventarist rüüstati.

Põllumajandusreformi seaduse alusel võõrandati mõis 14. jaanuaril 1921 ja anti üle Kalupe koguduse juhatusele. Mõisa maja renoveeriti, 1925. aastal rajati sinna algkool ja lastekodu. Sulaste majja rajati sõjainvaliidide hooldekodu. Kool ja invaliidide kodu jätkasid tegevust kuni 1975. aastani. Pärast seda elati mõisas 20 aastat, kuid see ei hävinud.

1995. aastal ostsid Arendole mõisahärrade maja eraomanikud ja algas selle taaselustamine. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas selts "Es Latgalei". Restaureerimis- ja restaureerimistöid teostati viljahoidlas, peremeeste ja sulaste majades, samuti säilitati hobusetalli ülejäänud müürid.

Mõisas saab näha restaureeritud ruume, aga ka Latgale suurimat muinasesemete kollektsiooni ning tutvuda erinevate ajalooliste sündmustega Latgales 20. sajandil. Eraldi ekspositsioon on pühendatud endisele Kalupese vallapolitseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas küüditamise talgutele vastupanu: lasi maha miilits Slica ja haavas kompartei esindajat Jozānast.

Arendole mõisas on võimalik nii ööbida, rentida ruume erinevate ürituste läbiviimiseks kui ka lõõgastuda vabas õhus.