Latgale – Läti idapiir

Daugavpilsi kindlus asub Daugava jõe paremal kaldal linna lääneosas. See on ainus peaaegu muutumatuna säilinud 19. sajandi esimese poole kindlus Põhja-Euroopas. Ehitust alustati 1810. aastal. 1812. aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829. aastal üleujutuste tõttu. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht, sh Napoleoni armee vastu võitlemisel. Kindlus pühitseti sisse 1833. aastal, aga see valmis peaaegu pool sajandit hiljem, 1878. aastal. Kindlus on jagatud kvartaliteks, mille keskosas asub paraadväljak. Hiljem kaotas kindlus oma strateegilise tähtsuse ja 1897. aastal rajati sinna ladu. Enne Esimest maailmasõda teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid, nt kindral Jānis Balodis ja kolonel Frīdrihs Briedis. 1912. aastal avati kindluse pargis mälestusmärk 1812. aasta sõja sajanda aastapäeva auks. Nõukogude ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja Daugavpilsi Lennunduse Tehnikakõrgkool. Praegu tegutsevad kindluses mitmed turismiatraktsioonid: Daugavpilsi kindluse kultuuri- ja teabekeskus (siit on võimalik tellida Daugavpilsi kindluse ekskursioone), Esimese maailmasõja muuseum, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuse galerii „Valge hobune”, meditsiininäitus ekspositsiooniga kontratseptsioonist, antikvariaat-salong „Housevintage“, Daugavpilsi nahkhiirte keskus ja retroautode näitus „Retrogaraž-D”.

Daugavpilsi haavlipüssivabrik, mis asutati 1885. aastal, on Põhja-Euroopa vanim laskemoonavabrik, ainus omataoline tehas Baltimaades ja üks vanimaid tööstuspärandi objekte Lätis. Seal asub Euroopa ainus tegutsev haavlipüssitorn.

Sajandeid on tehas tootnud kvaliteetseid jahikuulikesi ja teeb seda tänaseni. Tehases on säilitatud 19. sajandist pärit varustust ja konstruktsioone, mida on enne ja pärast maailmasõdu täiendatud. Moona tootmiseks kasutatakse kaasaegseid seadmeid.

Külastajad saavad tutvuda ajaloolise näituse ja haavelvalu töökojaga ning ronida tehase ainulaadsesse 31,5 meetri kõrgusesse torni, mille all asub 13,5 meetri sügavune jahutuskaev. See tehas on populaarne turismisihtkoht, mis meelitab ligi nii kohalikke kui ka väliskülalisi, võimaldades neil avastada 19. sajandi tööstuspärandit ja näha vanu masinaid töös. Pärast tehasetuuri saavad külastajad tehase lasketiirus valmistatud tooteid katsetada.

Teise maailmasõja näitus Aglonas ehk Sõjamuuseumis avati 2008. aastal ja see on üks ulatuslikumaid ja huvitavamaid seda tüüpi näitusi Lätis. Kollektsiooni on pidevalt täiendatud uute omandamiste ja sõjas osalejate ning sõjaaegsete inimeste lugudega.

Muuseumi tuumiku moodustavad Teise maailmasõja ajal kasutatud relvad, varustus, laskemoon ja vormiriietus. Lisaks on seal majapidamistarbeid, lennukivrakkide fragmente ja muid eksponaate. Üks väärtuslikumaid ja ainulaadsemaid eksponaate on ülemleitnant Augusti ja tema kallima Martha vaheline väliposti kirjavahetus, mis lõi viie sõja-aasta jooksul kahe armastava inimese vahele õnneliku lõpuga dialoogi. Näituse taustal on eksponeeritud sõjaaegsed kroonikad.

Näitus ei ole politiseeritud ja peegeldab võrdselt sõja mõlemat poolt, võimaldades vaatajatel seda tajuda ilma hea või halva kohta hinnanguid andmata, mis muudab näituse kergesti mõistetavaks.

Monument 3. Jelgava jalaväerügemendi 16. jaanuari 1920. aasta vabadusvõitlusele Latgales. Pealdisega: „3. Jelgava jalaväerügemendi lahingute toimumiskoht, võidukäik läbi Latgale. 1920.16.1. Me tõime Lätile päikese, vabaduse ja iseseisvuse.“

Monument avati 1936. aastal. 16. augustil pühitses selle sisse kindral Žanis Bachs (1885–1941), kelle eest vastutas pastor Ādams Vizulis (1891–1970). Monumendi kavandi autor oli insener Zilēvičs.

Läti Vabadussõja (1918–1920) operatsioon Latgale vabastamiseks algas 3. jaanuaril 1920. Jaanuari keskpaigaks olid Läti ja Poola armeed vabastanud Daugavpilsi ja suurema osa Lõuna-Latgalest kuni Dagda-Indra jooneni Venemaal võimu haaranud bolševike vägede käest. 9. jaanuaril alustas Läti armee pealetungi Põhja-Latgales, liikudes kiiresti Kārsava ja Pitalova jaamade suunas.

Kahe rünnakusuuna vahele jäi bolševike kontrolli all olev ala Varakļāni, Viļāni ja Rēzekne ümbruses. 20. jaanuaril alustasid Läti armee üksused Rēzekne vabastamise operatsiooni. Rēzekne vabastati 21. jaanuaril. Läti armee jõudis kogu idarinde ulatuses lätlaste asustatud alade piirile jaanuari lõpuks. Juba 1. veebruaril sõlmis Nõukogude Venemaa Lätiga vaherahu lepingu.

Latgale lahingute võiduga kindlustati Läti idapiir ja avanes võimalus Latgale Lätiga liita. Läti armee saavutas Läti lõpliku ühendamise ja iseseisvuse 1920. aastal.

Monument, mis on dateeritud 1920.16.I., on pühendatud hetkele, mil 3. Jelgava jalaväerügement asus sisse oma lähtepositsioonidele enne Rēzekne vabastamise operatsiooni.

Muuseum asub Läti Riikliku Piirivalvekolledži ruumides Rēzeknes.

Muuseumis on piirivalve ajaloo uurimisüksuse näitus, mis kajastab Läti piirivalve kronoloogilist arengut aastast 1919 kuni tänapäevani. Kogutud esemed ja fotod jutustavad Läti piirivalvurite teenistusest ja igapäevaelust aastatel 1919–1940 ning ka piirivalvurite traagilisest saatusest pärast riigi okupeerimist 1940. aastal. Sel ajal olid piirivalvurid koos oma sugulastega esimeste represseeritute seas. Muuseumis on eksponeeritud tõendeid taastatud piirivalve teenistusest pärast Läti iseseisvuse taastamist – vormiriietust, varustust, autasusid ja sümboolikaid, mis on pidevalt arenenud ja muutunud ka tänapäeval.

Tuuri lahutamatu osa on külastus künoloogiakeskusesse, kus saab jälgida teenistuskoerte demonstratsioonesinemisi.

Aeg tuleb eelnevalt broneerida.

Vaba Riigi Aarete Kamber asub Rēzekne lossivaremete kõrval.

Ainulaadne näitus sisaldab sadu erinevaid ajaloolisi tunnistusi Läti ja välismaistest erakogudest, hõlmates perioodi 1918–1940, paljastades sündmusi Latgale ja Rēzekne ajaloos. See tutvustab Läti esimese vaba riigi sõjaväe- ja tsiviilautasude ajalugu, aga ka erinevaid organisatsioone, mis on seotud riiklike ja kodanikuorganisatsioonide tegevusega ajavahemikul Läti Vabadussõjast kuni Teise maailmasõjani.

Siin eksponeeritud Läti Vaba Riigi sõjaväe- ja tsiviilautasude ning sümboolika on Läti suurim.

Teisel korrusel asub Vahetuv Näitusesaal, kus vähemalt kord aastas toimub uus näitus. Seni on külastajatel olnud võimalus näha ainulaadset portselanist esemete kollektsiooni, Prantsusmaalt pärit luksuskellasid ja maale, mis kujutavad Latgale erinevaid maastikke.

Rēzeknes asub monument „Vienoti Latvijai” ehk Latgale Māra. Selle keskne kujutis risti käes hoidvast naisest sümboliseerib 1920. aastal bolševike võimu alt vabanenud Läti Latgale piirkonda ja selle kristliku tsivilisatsiooni vaimu.

Monumendi püstitamise algatasid Latgale avaliku elu tegelased 1920. aastatel. Nurgakivi pandi ja pühitseti 8. juunil 1930. Juunis 1934 kuulutati välja monumendi kujunduse konkurss, mille võitis Kārlis Jansonsi kavand. Monument avati 8. septembril 1939 ja pühitsemistalituse viis läbi piiskop Jāzeps Rancāns.

Pärast Nõukogude okupatsiooni 1940. aasta novembris lammutati monument. Pronksskulptuure ei hävitatud ajapuuduse tõttu ja monument taastati 22. augustil 1943 Saksa okupatsiooni ajal. Kui Nõukogude okupatsioon tagasi tuli, saeti rist esialgu maha, kuid 1950. aastal hävitati monument täielikult.

Nõukogude okupatsiooni ajal püstitati selle asemele Lenini monument, mis eemaldati kohe pärast Läti taasiseseisvumist 1991. aastal.

1989. aasta ärkamisajal sündis idee taastada ajalooline Ühinenud Läti Eest monument. Monumendi taasloodud skulptor Andrejs Jansons, Kārlis Jansonsi poeg, lõi koostöös Inta Folkmanega oma isa materjalide ja fotode põhjal. Taastatud monument avati 13. augustil 1992 latgalite esimesel maailma kokkutulekul.

Rēzeknes asuvas Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseumis on avatud kolm püsinäitust. Üks neist – „Rēzekne laikmetu griežos” (Rēzekne läbi aegade) – jutustab linna seitsme sajandi ajaloo. Märkimisväärne osa sellest on pühendatud 20. sajandi sündmustele, sõdadele ja muutustele: Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale, Teisele maailmasõjale, Rēzekne hävitamisele 1944. aastal Nõukogude pommitajate poolt, samuti sõjavangide laagrile Stalag 347. Näitusel on ka fotoboks, mis annab ülevaate Rēzekne sõdurite saatusest sõja ajal.

Läti vabariigi ajal olid Rēzeknes paiknenud Läti armee 9. Rēzekne jalaväerügemendi sõdurid linna avaliku elu ja spordiürituste lahutamatu osa, eriti 11. ja 18. novembri pidustuste ajal.

Mälestusmärk asub Ančupānis Rēzekne lähedal. See loodi Audriņi tragöödia – tsiviilelanike hävitamise – mälestuseks natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal, mis leidis aset 1942. aastal Audriņi külas Makašāni vallas Rēzekne maakonnas.

Alates 1941. aasta sügisest varjasid end Audriņis mitu põgenenud Punaarmee sõjavangi. 18. detsembril 1941 avastati nende asukoht ja kokkupõrgetes hukkus neli abipolitseinikku. 24. detsembril arreteeriti 203 Audriņi elanikku ja vangistati Rēzekne vanglas. 3. jaanuaril 1942 lasti enamik arreteeritutest maha Ančupāni mägede lähedal, umbes 5 km kaugusel Rēzeknest, ja 4. jaanuaril lasti avalikult Rēzekne turuplatsil maha 30 Audriņi külas arreteeritud meest ning küla ise põletati maha. Mälestusmärk avati 27. juulil 1974. Selle projekteeris maastikuarhitekt Alfons Kišķis (1910–1994). Tee paremal küljel asuvad igihaljad kuused sümboliseerivad mahalaskmiseks rivis olevaid inimesi, tee vastasküljel asuv kivimüür aga kujutab laskureid. Madalaimas osas – Kannatuste orus – viib rändrahnudega kaetud rada mööda mahalastud inimeste ühishaudadest, lõppedes betoonseinaga, millel on kiri: „Nad surid, et teie võiksite elada.“ Seejärel järgnevad trepid Elu väljakule, mille keskel asub skulptor Rasa Kalniņa-Grīnberga (1936) skulptuur „Õunapuuema“.

Ludza koduloomuuseumi näitus „Elagu sa igavesti Lätis! 1918–1945“ peegeldab olulist ajaloolist etappi Ida-Latgale arengus aastatel 1918–1945. Näitusel on väljas mitmesugused esemed sellest ajaloolisest ajastust. Nende hulgas on esemeid, mis kunagi kuulusid Ludza elanikule ja Vabadusvõitluses osalenud R. Kalniņšile. Ruumi kunstiline kujundus võimaldab külastajatel tunda tolleaegset atmosfääri, mil Lätit haaras massiküüditamise laine. Seda ajaloolist etappi kujutav keskne reliikvia on represseeritud katoliku preestri Kazimirs Vitanise valmistatud puust rist. Teise maailmasõja lahinguvälja installatsioon loob tolleaegse emotsionaalselt elava atmosfääri. Näituse külastajad saavad tutvuda ka Nõukogude armee ja Saksa armee sõjaauhindadega. Näitusel eksponeeritud Ludza vanad fotod annavad külastajatele aimu linna kuvandist enne ja pärast Teist maailmasõda.

Līdumnieki sõjanäitus ehk Līdumnieki linna ajalooliste tõendite hoidla asub endise kolhoosi nõukogu hoones Zabalotjese mõisapargis, mis asub Līdumnieki vallas Līdumnieki (Zabalotjes/Aizpūre) küla keskel.

Näitus loodi tänu kohalikele entusiastidele – küla patriootidele, kes on ajaloolisse hoonesse paigutanud oma isiklikud kollektsioonid ja kohalike elanike annetatud esemed.

Näitus koosneb kolmest osast. Näituse suurim osa, mis on ühtlasi ka keskne ruum, on pühendatud Teisele maailmasõjale. Seal on väljas tankide, kahurite, lennukite, erinevate armeede sõdurite varustuse ja relvade mudelite detailid, samuti sõdurite igapäevased ja sõjapidamises kasutatavad esemed: termosed, diksid, kiivrid, vormiriietus, sümboolika, laskemoonakastid ja miinide mudelid.

Näituse teises osas on väljas tõendid, mis pärinevad aastast 1941. Näitusel on eksponeeritud Ludza maakonna elanike majapidamistarbeid, mitmesuguseid originaaldokumente, õpikuid, märkmikke, kirju, ajalehti, ajakirju ja muid sarnaseid materjale.

Näituse kolmas osa annab ülevaate „Līdumnieki” kolhoosi elust, eesmärkidest ja tegevustest.

Seotud paikadena mainitakse Hitleri külaskäiku Saksa armeegrupi Põhja peakorterisse Malnavas ja õhutõrjepunkrit. Peale asukoha – Malnava mõisa – pole nende vahel aga muud seost.

12.–28. juulini 1941 asus Malnava mõisas Leningradi vastu rünnakut pidanud Saksa armeegrupi Põhja peakorter. Asukoha valiku põhjus oli praktiline: endises mõisahoones asunud Malnava põllumajanduskoolis olid kaasaegsed võimalused: elektrivalgustus, tsentraliseeritud veevarustus, dušid ja kanalisatsioon. Grupi Põhja peakorter asus mõisa ühes külghoones, ülejäänud hoone jätkas tegevust põllumajanduskoolina. Hitleri visiit Malnavas asuvasse Grupi Põhja peakorterisse toimus 21. juulil 1941. Hitler ja tema saatjaskond saabusid kahe Junkersi lennukiga, keda saatis üheksa Messerschmitti hävitajat. Visiit kestis vaid paar tundi ja on jäädvustatud nii Saksa sõjaväe rindeuudistes kui ka Malnava õpilaste mälestustes.

Mõisast umbes 70 meetri kaugusel asuv õhutõrje punker ehitati 1944. aasta alguses, kui sõja teisel poolel hakkas õhuruumi domineerima Nõukogude lennundus. Sel ajal oli käimas Saksa vägede taandumisprotsess. 1944. aastal viibis Malnavas Saksa armeegrupi Põhja peakorter veebruarist juuli keskpaigani.

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

Viļaka muuseum tegutseb kahes hoones – 1913. aastal ehitatud katoliku kogudusemajas, mis on linna oluline kultuuripärandi objekt, ja muuseumi teises hoones – endises kaputsiinide kloostris, mille keldrid on tihedalt seotud Stompaki rahvusliku partisaniliikumisega ja Nõukogude Tšekaaga. Kohalike elanike mälestuste kohaselt hoiti ja piinati nendes keldrites inimesi. Vanas muuseumihoones on mitu näitust, millest üks on pühendatud 1920. aasta vabadusvõitlustele Põhja-Latgales ja teine Teise maailmasõja sündmustele – juudi holokaustile Viļakas ja teabele maha lastud perede kohta. Lisateavet iga perekonna kohta saab tema tänava aadressi järgi.

Näitust täiendab teave Stompaki rahvusliku partisaniliikumise kohta – mitmesugused tunnistused, fotod ja esemed. Külastajad saavad tutvuda Viļaka ja selle ümbruse sõjalise pärandi objektidega, näiteks Jaškovas asuva Vabadusvõitlejate monumendiga, mis lammutati nõukogude ajal ja taastati 1990. aastal, ning Lāčplēsise ordeni kavaleritele pühendatud steelaga. Muuseumi näitusesse on integreeritud Teise maailmasõja lennukite heli, kuna Viļaka lähedal asus Saksa Luftwaffe lennuväli. Muuseum pakub võimalust näha mälestusi Teise maailmasõja sündmustest Viļakas ning saada teavet Saksa sõjavangide laagri kohta Račis.

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Muuseum asub Balvi mõisakompleksi territooriumil, endise mõisa aida hoones. Näitus võimaldab heita pilgu Läti Vabadussõja ajalukku Põhja-Latgale vaatenurgast, jälgides Latgale partisanide rügemendi moodustamise ja tegevuse ajalugu. Väljas on fotod ja dokumentide koopiad, mida mujalt ei leia, sealhulgas 5. juuli 1919. aasta käskkiri rügemendi moodustamise kohta. Rügemendi sisekäsud on ainulaadsed – need kirjutati vene keeles 1919. aasta juulist oktoobrini. See peegeldab rügemendi moodustamise ja koosseisu iseärasusi kohaliku üksusena, kus lätlased, latgalid, venelased ja juudid võitlesid koos. Rügement läks oma sisekäskudes läti keelele üle alles pärast seda, kui see oli täielikult integreeritud Läti armee süsteemi, kui seda täiendati mobiliseeritud sõduritega Läti teistest piirkondadest. Näitus kajastab ka Põhja-Latgale vabastamisoperatsiooni, mille käigus Läti armee Latgale diviis vabastas 9.–15. jaanuarini 1920 kestnud lahingutes Viļaka, Jaunlatgale ja Kārsava ümbruse. Näitusel on väljas tõendid nii operatsiooni kui ka Latgale partisanide rügemendi lahingutegevuse kohta Kārsava vabastamise ajal.

Asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Preiļi ajaloo- ja tarbekunstimuuseumis (PVLMM) on avatud näitus "Muuseumilood Lätile", mis käsitleb Esimest maailmasõda, Vabadussõda ja Teist maailmasõda.

Preili ajaloo- ja tarbekunstimuuseumi ekspositsiooni „Muuseumi lood Lätile“ (avati 2018. aastal) osa „Drywyse lugu“ on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele ning Lāčplēšana sõjaordu kavaleridele. Ekspositsiooni osa „Lipu lugu“ jutustab Teise maailmasõja keerulistest sündmustest, mille käigus Preili elanikke mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte sõjaväeosades ja pärast sõda rahvuspartisanide ridades. Välja on pandud ka Preili elanikule ja juudi päästjale Vladislavs Vuškānsile omistatud medal „Õige rahvaste seas“.

Ekskursioonid toimuvad vene ja inglise keeles eelneval kokkuleppel.

Mälestuskivi asub Jersika raudteejaama lähedal. Sellele on graveeritud kiri: „LTS(p)A – Latvijas Tēvzemes sargu (partisānu) apvienības cīnītiesjiem” (Läti Isamaa Kaitsjate Liidu (partisanide) võitlejatele). Partisanide Liit ühendas kuue Läti ringkonna rahvuspartisane võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1945–1955. Mälestuskivi on esimene peatus matkal „Jersika-Vanagi. Nacionālo partizānu leģendām pa pēdām.” (Jersika-Vanagi. Rahvuspartisanide legendide rajal). Marsruut algab Jersika jaamast ja pakub ülevaate rahvuspartisaniliikumise ajaloost, selle silmapaistvamatest tegelastest ja nende tegevusest. Edasi rajal: metsa peidetud rahvuspartisanide punkri asukoht; Isamaakaitseväe (partisanide) ühingu asutamiskoht, nagu on mainitud tunnistustes; ja metsas asuv mälestuskoht „Avotnīca” (latgali keeles „Olūtneica”), kus on tehtud lõke. Matka sihtkohaks on Vanagi kirik, kus teenis preester Antons Juhņevičs. Siin on filmitud „Segvārds Vientulis” (teise nimega Erak) (produtsent Normunds Pucis). Film jutustab preestri loo, kes osales sõjajärgses Latgales rahvuslikus partisanide võitluses. Marsruudil on ka tõendeid endiste talude kohta: majesteetlikud tammed ja hoonete varemed.

See läbib metsi, soode, rabasid, niite ja külavaheteid. Matka kogupikkus on umbes 22 km ja selle läbimiseks kulub 6 tundi.

Loodusest raskesti leitav objekt.

Matka pikkus: umbes 22 km, läbitav umbes 6 tunniga.

Raskusaste: keskmise raskusastmega matk.

Alguspunkt: Jersika algkool Līvāni vallas (kohale pääseb rongiga või bussiga).

Lõpp-punkt: Vanagi kirik Preiļi vallas (ühistransport nädalavahetustel ei sõida).

Märkus: Marsruut sisaldab ujumispausi (suvehooajal), kalapüügivõimalusi, piknikuala ja ühte avalikku tualetti. Marsruut sobib ka kooliealistele lastele, kellel on juba kogemusi sellise pikkusega matkamisega.

Matka Jersikast Vanagile, lastes end vastupidavuses proovile panna, sest matk viib läbi metsade, soode, nõmmede, niitude ja külaradade ning tutvudes rahvusliku partisaniliikumise silmapaistvamate tegelaste ja nende tegevuse ajalooga, nägedes olulisimaid paiku, mille kohta räägitakse kohalikke legende ja kaaskodanike kirjalikke mälestusi. Rada algab Jersika algkooli juurest ja viib mälestuskivini vana tamme all, edasi mööda teed ka Jersika raudteejaama. Kivil on kiri „LTS(p)A – Läti Isamaa Partisanide Ühingu võitlejatele. LTS(p)A ühendas kuue Läti ringkonna rahvuslikke partisane võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1945–1955“.

Jalutuskäik jätkub mööda raudteed ja lookleb mööda Jersika järve, kus mets pakub loodusrikkusi: kevadel õitsevaid priimulaid ja harilikku tarnat. Rabale lähenemist annab märku priimulate lõhn, kuid kevadel on eriti üllatav näha neid õitsemas. Laisk jalutuskäik pole võimalik, tuleb ületada mitu kraavi, soost läbimine pakub leevendust - igal sammul püsib vesi sambla sees, põõsastes säravad jõhvikamarjad. Raja asemele tuleb mets ja tõendid nende paikade endisest asustusest taludes - uhked tammed, hoonete varemed, noore kasvuga ümbritsetud rahvuspartisanide punkri asukoht. Rada jätkub kohta, mida tunnistustes mainitakse Isamaakaitse (partisanide) ühingu asutamiskohana. Metsamassiiv peidab ka mälestuspaika „Avotnīca” („Olūtneica”), kus on tehtud lõke. Metsa mitmekesisus on üllatav, nagu ka kraavide laius. Matka sihtkohaks on Vanagi kirik, kus teenis preester A. Juhņevičs ja millest räägib film „Segvārds Vientulis“ (režissöör N. Pucis).

Marsruudi alguses, Jersikase algkooli lähedal, on infopunkt, kust QR-koodi skannides saab kuulata ajaloosündmuste ja partisanide lahingute kohta käivat helilugu. Helilugu on saadaval ka IziTraveli platvormil SIIN . Helilugu on saadaval läti ja inglise keeles.

Arendole mõisa on ajalooallikates esmakordselt mainitud 16. sajandil. Aja jooksul on mõisa omanikud mitu korda vahetunud. Mõis on kuulunud Grappenbruckide, Lydinghausen-Wulfide ja Plater-Zyberkide perekondadele. Mõisahoone sai oma praeguse ilme aastatel 1895–1901 toimunud ümberehituse käigus. 14. jaanuaril 1921 võõrandati mõis põllumajandusreformi seaduse alusel ja anti Kalupe vallavalitsuse käsutusse. Mõisa mõisnikumaja renoveeriti ning 1925. aastal asutati sinna algkool ja lastekodu, teenijate majas aga sõjainvaliidide kodu. Kool ja invaliidide kodu tegutsesid kuni 1975. aastani.

1995. aastal ostsid Arendole mõisa mõisnike hoone eraomanikud ja alustati selle restaureerimist. Alates 2002. aastast tegutseb mõisas ühing „Es Latgalei” (Mina olen Latgale poolt), mis hoolitseb selle säilitamise ja arendamise eest.

Mõisa külastajatel on võimalus tutvuda renoveeritud ruumidega ja Latgale suurima antiiksete esemete koguga, samuti tutvuda 20. sajandi ajalooliste sündmustega Latgales. Erinäitus on pühendatud Kalupe kihelkonna endisele politseinikule Jānis Babrisele (1904–1982), kes 14. juunil 1941 osutas vastupanu küüditamisüksusele, tulistas miilitsaagendi Slicsi ja haavas kommunistliku partei täievolilist esindajat Jozānsi.

Arendole mõis pakub ööbimisvõimalusi ja rendipinda erinevateks üritusteks.