Hitler - Stalin / Molotov - Ribbentropi pakt

Erasõjaväe kollektsioon Mundigciemsis. Aivars Ormanis on aastaid kogunud ajaloolisi esemeid - sõjaväe vormiriietust, vormiriietust, kamuflaaži, sidevahendeid, majapidamistarbeid, kaitsevarustust erinevatest perioodidest ja riikidest, alates Teisest maailmasõjast, Nõukogude armeest ja iseseisva Läti taastamisest.

Praegu ei ole kollektsioon hästi hooldatud ja eksponaadid asuvad endises kolhoosiaidas. 

1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.

Pāvilosta Koduloomuuseumis võib vaadata näitust „Pāvilosta, suletud ala”, mis räägib elust Pāvilostas Nõukogude okupatsiooni aastatel: täitevvõimust, piiritsoonist, kalurikolhoosist, kultuurielust ja olmest. Lisaks püsiekspositsioonile on välja pandud interaktiivne tundeküllane diginäitus kahes keeles ning audiovisuaalne installatsioon filmiga Pāvilostast.

Lisaks on muuseumis välja pandud uus näitus „Pāvilosta kuldsed liivaterad”. Digitaalne väljapanek tutvustab ammuseid sündmusi, Pāvilosta kujunemist ja tähtsamaid arenguid alates 1918. aastast tänapäevani. Militaarpärandit puudutatakse vabadusvõitlejatest rääkivas Läti Vabadussõja sektsioonis ja Nõukogude okupatsiooni sektsioonis.

Kaugusmõõtjad (aastast 1941) asuvad düüni mändide vahel, vaid 10 m kaugusel teisest, 1954. aastal ehitatud tornist. Rannapatarei 1. ja 2. suurtükipunktid asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui 4. suurtükipunkt on kõige paremini näha luidetes.  Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ning selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.

Liepaja kindluse 2. patarei plaaniti ehitada kaldast kaugemale ja kaitsta kõrge valliga. Patarei relvastuseks pidi olema 16 11-tollist (280 mm) mürsku 1877. aasta mudelist. Mürsud kasutasid järske trajektoore ja ei vajanud otsest sihtimist.

Vastavalt 5. oktoobril 1939 Läti Vabariigi ja NSVLi vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepāja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.

Liepāja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee-relva suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, ning 1954. aastal ehitati uus kauguse jälgimise torn tulejuhtimiseks 1941. aasta torni kõrvale. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Patarei asub Tobago ja Marine Streeti vahel, mere suunas.

Vastavalt 5. oktoobril 1939. aastal Läti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud "baasilepingule" pidi Kurzemesse paigutama ligi 25 000-liikmelise Punaarmee ja Balti mereväe kontingendi. Märtsiks 1941 rajati Lätis Irbe lahe, Saaremaa ja Liepaja kaitsesektorites rannakaitsepatareidest koosnevad Balti mereväebaasid.

Liepaja rannikukaitsesektor hõlmas 208. suurtükidiviisi kahe 130 mm B-13 suurtükipatarei (nr 23 ja nr 27) ja ühe 180 mm raudtee suurtükipatarei. Patarei nr 23 ehitamist alustati 1939. aasta novembris ja see lõpetati 17. mail 1941, kasutades osaliselt Liepaja kindluse patarei nr 2 raudbetoonist kindlustusi. Patarei 23 koosnes neljast raudbetoonist suurtükipositsioonist mere ääres, komandopunktist ja vaatlustornist (kaugusmõõdistustorn) luidemetsas. Kaugusmõõdistamise positsioonid asusid raudbetoonist tornides, et tagada parem nähtavus, säilitades samal ajal varjamise männimetsas.

Relvade positsioonid 1 ja 2 asuvad mere ääres ja on osaliselt erodeeritud, samas kui relva positsioon 4 on kõige nähtavam düünides. Patarei 23 lõhkusid nõukogude sõdurid 27. juunil 1941 Liepājast taganemise ajal.

Pärast Teist maailmasõda nimetati patarei 23 ümber patareiks 636, mis oli relvastatud samade 130 mm B-13 suurtükkidega, kuid 1954. aastal ehitati tulejuhtimiseks uus kaugushoidetorn, mis asus 1941. aasta torni kõrval. 1963. aastal demonteeriti kõik Liepaja rannakaitse suurtükid.

Pärast Läti iseseisvuse taastamist on patarei nr 2 ala kaitseministeeriumi kasutuses.

Need kaks torni asuvad üksteisele väga lähedal - vaid 10 m kaugusel üksteisest. Neli suurtükipositsiooni asusid mõlemast tornist paremal, tegelikult mere ääres. Tükke mehitanud personali raudbetoonpunker on nüüdseks lainete poolt ära uhutud ja selle vundament on välja uhutud, kallutatud ja mere poole kaldu.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.