Kindral Krišjānis Berkis
I I maailmasõda, I Vabadussõjad, IV õukogude okupatsioon

Läti vabadusvõitluste mälestuspaik. Bermontiaadide ajal 1919. aasta novembris asus siin Krišjānis Berķise juhitud Latgale diviisi juhtimispunkt. Bumbu mäelt rünnanud 6. Riia jalaväerügement vallutas Sudrabkalniņši.

Daugavgrīva kindlus asub Daugavgrīva saarel Buļļupe jõe suubumiskohas Daugavasse, sinna pääseb Birzese tänavalt. Kindlus ehitati 17. sajandil kaitsmaks vaenlaste eest Riiat, olulist haldus-, kaubandus- ja tootmiskeskust. Hiljem sai sellest Läti sõjaväe rannikukaitse peamine kindlustus koos mitme tugipunktiga. Selline kaitserajatiste süsteem on Läti sõjaajaloo pärandi üks väärtuslikumaid objekte. Kindlus on Läti sõjaajaloo tunnistajaks. Näiteks Krimmi sõja ajal (1853–1856) õpetati siin välja läti ja eesti kahurilaevade meeskondi. Nende üksuste peamine eesmärk oli kaitsta kohalikke sadamaid ja rannikut Briti mereväe rünnakute eest. Esimese maailmasõja ajal moodustati siin Daugavgrīva maakaitse roodud. Need olid esimesed läti lahinguüksused, mis tegutsesid veel enne Läti kütipolke. Tänapäeval on võimalik külastada kindluse territooriumi. Lähedal asuvad Komeetfordi kindlustused ja mereäärne looduspark. Teisel pool Daugavat asuvad aga Mangaļsala kaitserajatised.

Asub Priekuļi vallas Cēsis–Valmiera maantee ääres, Rauna jõe silla lähedal.

Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovsi valmistatud graniidist mälestusmärgiga mälestuskivi Cēsise lahingus langenud sõduritele.
Avati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 eesti ja 44 läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja jõgede kaldal.
Rauna ja Gauja lähedal toimunud lahingutes võitlesid kangelaslikult 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rügement (ülem J.Krūss) ja Põhja-Läti brigaadi 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis).

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".

Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.

1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.

Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.

Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.

Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Kindral Krišjānis Berķise (1884–1942) mälestusmärk püstitati tema sünnikohale tammepuu lähedale. Monumendi püstitas Läti Rahvuslik Sõdurite Assotsiatsioon omal kulul 26. aprillil 1998. Kr. Berķis oli Läti armee kindral, Läti küttide ülemjuhataja, võitles Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas. Lāčplēsise sõja ja Kolme Tähe ordeni kavaler. Läti relvajõudude ülemjuhataja, Läti sõjaminister.

Krišjānis Berķis sündis 26. aprillil 1884 Bērzukrogis Īslīce kihelkonnas. Pärast Bauska linnakooli lõpetamist astus Kr. Berķis 1903. aastal Vilniuse Junkersikooli, mille ta lõpetas 3 aastat hiljem nooremleitnandina. Ta teenis Helsingis 2. Soome laskurrügemendis. 1909. aastal sai Kr. Berķis leitnandi auastme, 1913. aastal staabikapteni auastme ja jaanuaris 1917 kapteni auastme. 1917. aasta juulis sai Kr. Berķis kolonelleitnandi auastme ja temast sai 6. Tukumsi Läti laskurrügemendi pataljoniülem. Pärast Oktoobrirevolutsiooni tagandati Kr. Berķis ametist ja mõisteti lühikeseks ajaks vangi, kuid pärast vabanemist oli ta sunnitud end endiselt nii Soomes kui ka Venemaal bolševike eest varjama, kuni lõpuks 1919. aasta kevadel Lätti naasis. 21. märtsil 1919 naasis Kr. Berķis liitus juba kolonelleitnandi auastmes Läti Ajutise Valitsuse relvajõududega ning temast sai reservpataljoni (hiljem 2. Cēsise jalaväerügement) ülem ning augustist Latgale diviisi ülem. Oktoobris 1919 sai Kr. Berķis koloneli auastme. Aprillis 1920 valiti Kr. Berķis Asutava Kogu asetäitjaks, kuid ta keeldus mandaadist. 1925. aastal omistati Kr. Berķisele kindrali auaste. Kuni 1934. aastani töötas ta armee peastaabi administratiivosakonnas, oli Vidzeme diviisi ülem ja Riia garnisoni ülem. Novembris 1934 määrati Kr. Berķis armee ülemaks ja 5. aprillil 1940 sõjaministriks. 20. juunil 1940 määras Kr. Berķi vabastati teenistusest, arreteeriti juulis ning 9. augustil küüditati koos poja ja miniaga Venemaale, kus ta 1941. aasta juunis vangistati. Ta suri 29. juulil 1942 Permi vangla haiglas.