Läti Leegioni lahingud Kuramaal/Zemgalias 1944-1945
II II maailmasõda
1944. aasta juuli lõpus, kui Punaarmee üksused liikusid Leedust kiiresti Liivi lahe poole, alustasid Zemgales lahinguid ka 15. reserv- ja väljaõppebrigaadi üksused. Eriti ägedad lahingud toimusid Jelgavas, kus ründas Nõukogude 3. mehhaniseeritud korpus. Brigaadiüksustest moodustati linna kaitsmiseks mitu erineva suurusega improviseeritud lahingformatsiooni. Need „häirepataljonid” ei suutnud Punaarmee sissetungi Jelgavale edasi lükata, kuid lahinguliin stabiliseerus Lielupe jõe ääres ja püsis seal septembri keskpaigani. Augusti alguses liideti brigaadi üksikud üksused Saksa üksustega, mis osalesid Tukumsi ja Liivi lahe ranniku vabastamise rünnakus. 1944. aasta oktoobris liideti need üksused 19. diviisi koosseisu. Bauska ümbruse lahingutes osalesid ka Läti politseipataljonid. Nende hulka kuulusid 23. juulil 1944 Bauska rajooni politseist ja valveteenistusest moodustatud Bauska vabatahtlike pataljon, samuti 23., 319. ja 322. Läti politseipataljon. Pataljonid olid rindel 1944. aasta septembri keskpaigani, mil nad pärast Punaarmee rünnakut taandusid ja oktoobri alguses Kuramaale jõudsid. Kuramaa rinne moodustati 10. oktoobril 1944, kui Punaarmee alustas rünnakut Klaipėda suunas eesmärgiga katkestada armeegrupi Põhja maismaaliiklus Saksamaaga. 16. oktoobril 1944, kui rindejoon stabiliseerus, jäi Kuramaale lõksu 230 000 kohalikku elanikku ja 150 000 põgenikku teistest Läti piirkondadest ja Nõukogude Liidust. Armeegrupp "Põhi" (alates 15. jaanuarist 1945 - "Kuramaa") hõlmas 16. ja 18. armeed 32 diviisiga, sealhulgas 19. diviis ning mitu Läti politseipataljoni ja ehituspataljoni. Aktiivne sõjategevus Kuramaal jätkus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Kuramaa kahe esimese suurema lahingu ajal olid Nõukogude Liidu Esimese ja Teise Balti rinde ülesandeks armeegrupp "Põhi" hävitamine. Peamised rünnakusuunad olid: Liepaja Esimese Balti rinde ja Saldus Teise Balti rinde jaoks. Need operatsioonid ebaõnnestusid täielikult ning Punaarmee ülemjuhatus otsustas Kuramaalt suure hulga vägesid välja viia ja läbi viia täiendavaid pealetungioperatsioone eesmärgiga takistada armeegrupi "Põhi" evakueerimist Saksamaale. 1944. aasta jõululahingute ajal (kolmas suurem Kuramaa lahing) oli Teise Balti rinde peamiseks löögijõuks 130. Läti laskurkorpus. Läti Leegioni 19. diviis ja 106. Läti rügement asusid kavandatud rünnakusuunas kaitsepositsioonidele. See oli esimene kord, kui vastaspooltel võitlevad Läti üksused osalesid üksteise vastu peetud lahingus. Punaarmee jätkas rünnakuid kuni 31. detsembrini, kuid ei suutnud sissetungi saavutada ega operatsiooni eesmärke ellu viia. Nende lahingute käigus oli sageli juhtumeid, kus ühel poolel võitlejad võtsid vangi teisel poolel võitlejate tuttavaid ja isegi sugulasi. Punaarmee silmapaistva positsiooni likvideerimiseks Lestene suunas alustas VI korpus 5. jaanuaril 1945 edukat vasturünnakut. Kuigi Kuramaa kolmas lahing lõppes Saksa armeegrupi "Kuramaa" võiduga, kannatasid nendes lahingutes osalenud vägede üksused, sealhulgas 19. Läti diviis, väga raskeid kaotusi. 1945. aasta alguses, hoolimata Punaarmee aktiivsest tegevusest, evakueeriti Kuramaalt üle kümne diviisi, sealhulgas kaks tankidiviisi. 16. veebruaril 1945 jätkas Nõukogude Teine Balti rinne aktiivset pealetungi. Ka Läti väed osalesid mõlemas sõdivas pooles, eriti Kuramaa kuuendas lahingus 18.–31. märtsini Blīdene lähedal. Pidev vaenutegevus toimus aprilli alguseni, mil rinne stabiliseerus liinil: Jūrmalciems-Priekule-Pampāļi - Saldus-Grenči-Radziņciems-Klapkalnciems. 1945. aasta aprillis jätkasid mõlemad Kuramaa sõdivad pooled ettevalmistusi järgmisteks lahinguteks. Saksa relvajõudude tingimusteta alistumist arvestades aga aktiivset sõjategevust Kuramaa territooriumil ei taasalustatud. 8. mail 1945 alistus ka armeegrupp „Kurzeme“. Punaarmee vangistuses viibis 286 000 Saksa relvajõudude sõdurit, sealhulgas osa Kuramaa umbes 23 000 Läti leegionärist.
Rohkem teabeallikaid
Läti leegionärid. Daugava kullid. 2005, lk 170-171.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Bauska kaitsjate mälestusmärk Nõukogude okupatsiooni vastu 1944. aastal lossiaias
Bauska kaitsjate mälestusmärk 1944. aastal avati 14. septembril 2012 endise Bauska vabatahtlike pataljoni sõduri Imants Zeltiņši algatusel ning tema ja kohaliku omavalitsuse rahalisel toel. Kolmetasandilisele betoonalusele kinnitatud punasest graniidist steelile on graveeritud tekst: „Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.28.07.–14.09.“ ja „Läti peab olema Läti riik. Kārlis Ulmanis.“ Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.
1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna linn oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja esimesel päeval pidi see astuma lahingusse ründava Punaarmeega. Algselt oli pataljon väga halvasti relvastatud ja enamik automaatrelvi tuli hankida trofeedena. Mõni päev hiljem liitusid sõjategevusega ka 23., 319. ja 322. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka väljaõppe- ja meditsiinikompaniidest moodustatud 15. Läti SS reserv- ja täiendusbrigaadi pataljon. Kokku osales Bauska lahingutes 3000–4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõpus pidid silmitsi seisma kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril, pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.
Pienava jõuluvõitluse ohvrite mälestusmärk
Asub Tukumsi piirkonnas A9 maantee ääres, umbes kilomeetri kaugusel Pienavast Liepāja suunas.
Mälestusmärk asub Kuramaa kolmanda lahingu ehk Jõululahingu toimumiskohas 1944. aastal. Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil tekkinud ainulaadne olukord. Kuramaal asusid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada lahingutes osalemist Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. „Kuramaa kindlus“ on kõige levinum termin, mida kasutatakse Kuramaa lahingute kirjeldamiseks aastatel 1944–1945. „Kuramaa lahing“ oli Saksa armee sõjaline operatsioon Punaarmee massiliste rünnakute tõrjumiseks. Kuramaa lahingutes osalesid aktiivselt ka Läti leegionärid.
Tänapäeval saab mälestuspaika külastada. Piirkonna avatud põllud, kus pole enam vanimaid hooneid, on sõja tunnistajaks.
Kurzeme kindlustuse kaitsjate mälestuskivi
Asub Tukumsi piirkonnas, maantee A9 ääres, 500 m kaugusel Lesteni pöörangust Riia suunas.
Mälestusmärk püstitati 1991. aastal Rumbu majade lähedale, mis olid aktiivse sõjategevuse sündmuspaigaks. See on austusavaldus Kuramaa kindluse kaitsjatele, kes võitlesid Teises maailmasõjas Punaarmee vastu. Lahingud olid olulised, kuna need peatasid ajutiselt Punaarmee täieliku okupatsiooni Lätis. Ligikaudu 300 000 lätlast emigreerus, et põgeneda Nõukogude režiimi poolt tsiviilisikute vastu toime pandud kuritegude eest.
Teise maailmasõja lõpus oli Läti territooriumil tekkinud omapärane olukord. Kuramaal paiknesid Saksa armee väed, mida Punaarmee püüdis likvideerida või takistada lahingutes osalemist Ida-Preisimaal või Berliini ümbruses. „Kuramaa kindlus“ on kõige levinum termin, mida kasutatakse Kuramaal aastatel 1944–1945 toimunud vaenutegevuse kirjeldamiseks. „Kuramaa lahing“ oli Saksa armee võitlus Punaarmee massiliste rünnakute tõrjumiseks. Kuramaa kindlus lakkas eksisteerimast varsti pärast Saksamaa alistumist.
Tänapäeval saab külastada mälestusmärki ja puhkepaika, mis oli Läti leegionäride seas populaarne alates Läti iseseisvuse taastamisest.
Kapten J. Ozolsi suurtükiväerügemendi mälestusmärk
Džūkste kihelkonda, umbes kilomeetri kaugusele Kuramaa kaitsjate mälestuspaigast, on Riia-Liepāja maantee äärde paigaldatud mälestusmärk 3. diviisi 7. patareile, mida juhtis major Jānis Ozols.
Kuramaa kolmandas lahingus 23. detsembrist kuni 31. detsembrini 1944 tõrjus major J. Ozolsi III diviis vaenlase ülekaalukad rünnakud, takistades rindel läbimurret. Selles lahingus näitas major J. Ozols üles isiklikku kangelaslikkust ja juhtimisoskusi.
Jānis Ozols (1904–1947) oli Läti armee ja Läti Leegioni ohvitser, armee aumärgi pandla kavaler, samuti rahvuspartisan ja Nõukogude repressioonide ohver.
Seotud lood
III./19. suurtükiväerügemendi (2. Läti) kapten Jānis Ozolsi aruanne 24. ja 25. detsembri 1944. aasta lahingute kohta
Divisjoniülem kapten Jānis Ozols annab oma 27.12.1944 aruandes 15. (1. Läti) SS-suurtükiväerügemendi ülemale teada 7., 8. ja 9. patareikahuri kaotustest 24.-25. detsembri lahingutes Zvejnieki - Dirba piirkonnas.