Läti Leegioni lahingud Kuramaal/Zemgallias, 1944–1945
II II maailmasõda

1944. aasta juuli lõpus, kui Punaarmee üksused liikusid Leedust kiiresti Liivi lahe poole, alustasid Zemgales lahinguid ka 15. reserv- ja väljaõppebrigaadi üksused. Eriti ägedad lahingud toimusid Jelgavas, kus ründas Nõukogude 3. mehhaniseeritud korpus. Brigaadiüksustest moodustati linna kaitsmiseks mitu erineva suurusega improviseeritud lahingformatsiooni. Need „häirepataljonid” ei suutnud Punaarmee sissetungi Jelgavale edasi lükata, kuid lahinguliin stabiliseerus Lielupe jõe ääres ja püsis seal septembri keskpaigani. Augusti alguses liideti brigaadi üksikud üksused Saksa üksustega, mis osalesid Tukumsi ja Liivi lahe ranniku vabastamise rünnakus. 1944. aasta oktoobris liideti need üksused 19. diviisi koosseisu. Bauska ümbruse lahingutes osalesid ka Läti politseipataljonid. Nende hulka kuulusid 23. juulil 1944 Bauska rajooni politseist ja valveteenistusest moodustatud Bauska vabatahtlike pataljon, samuti 23., 319. ja 322. Läti politseipataljon. Pataljonid olid rindel 1944. aasta septembri keskpaigani, mil nad pärast Punaarmee rünnakut taandusid ja oktoobri alguses Kuramaale jõudsid. Kuramaa rinne moodustati 10. oktoobril 1944, kui Punaarmee alustas rünnakut Klaipėda suunas eesmärgiga katkestada armeegrupi Põhja maismaaliiklus Saksamaaga. 16. oktoobril 1944, kui rindejoon stabiliseerus, jäi Kuramaale lõksu 230 000 kohalikku elanikku ja 150 000 põgenikku teistest Läti piirkondadest ja Nõukogude Liidust. Armeegrupp "Põhi" (alates 15. jaanuarist 1945 - "Kuramaa") hõlmas 16. ja 18. armeed 32 diviisiga, sealhulgas 19. diviis ning mitu Läti politseipataljoni ja ehituspataljoni. Aktiivne sõjategevus Kuramaal jätkus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Kuramaa kahe esimese suurema lahingu ajal olid Nõukogude Liidu Esimese ja Teise Balti rinde ülesandeks armeegrupp "Põhi" hävitamine. Peamised rünnakusuunad olid: Liepaja Esimese Balti rinde ja Saldus Teise Balti rinde jaoks. Need operatsioonid ebaõnnestusid täielikult ning Punaarmee ülemjuhatus otsustas Kuramaalt suure hulga vägesid välja viia ja läbi viia täiendavaid pealetungioperatsioone eesmärgiga takistada armeegrupi "Põhi" evakueerimist Saksamaale. 1944. aasta jõululahingute ajal (kolmas suurem Kuramaa lahing) oli Teise Balti rinde peamiseks löögijõuks 130. Läti laskurkorpus. Läti Leegioni 19. diviis ja 106. Läti rügement asusid kavandatud rünnakusuunas kaitsepositsioonidele. See oli esimene kord, kui vastaspooltel võitlevad Läti üksused osalesid üksteise vastu peetud lahingus. Punaarmee jätkas rünnakuid kuni 31. detsembrini, kuid ei suutnud sissetungi saavutada ega operatsiooni eesmärke ellu viia. Nende lahingute käigus oli sageli juhtumeid, kus ühel poolel võitlejad võtsid vangi teisel poolel võitlejate tuttavaid ja isegi sugulasi. Punaarmee silmapaistva positsiooni likvideerimiseks Lestene suunas alustas VI korpus 5. jaanuaril 1945 edukat vasturünnakut. Kuigi Kuramaa kolmas lahing lõppes Saksa armeegrupi "Kuramaa" võiduga, kannatasid nendes lahingutes osalenud vägede üksused, sealhulgas 19. Läti diviis, väga raskeid kaotusi. 1945. aasta alguses, hoolimata Punaarmee aktiivsest tegevusest, evakueeriti Kuramaalt üle kümne diviisi, sealhulgas kaks tankidiviisi. 16. veebruaril 1945 jätkas Nõukogude Teine Balti rinne aktiivset pealetungi. Ka Läti väed osalesid mõlemas sõdivas pooles, eriti Kuramaa kuuendas lahingus 18.–31. märtsini Blīdene lähedal. Pidev vaenutegevus toimus aprilli alguseni, mil rinne stabiliseerus liinil: Jūrmalciems-Priekule-Pampāļi - Saldus-Grenči-Radziņciems-Klapkalnciems. 1945. aasta aprillis jätkasid mõlemad Kuramaa sõdivad pooled ettevalmistusi järgmisteks lahinguteks. Saksa relvajõudude tingimusteta alistumist arvestades aga aktiivset sõjategevust Kuramaa territooriumil ei taasalustatud. 8. mail 1945 alistus ka armeegrupp „Kurzeme“. Punaarmee vangistuses viibis 286 000 Saksa relvajõudude sõdurit, sealhulgas osa Kuramaa umbes 23 000 Läti leegionärist.