Preester Erik Leijer
II II maailmasõda, IV õukogude okupatsioon
Erikas Leijeris (1906-1951) – evangeelne luterlik preester, Leedu Evangeelse Luterliku Kiriku vanem ja konsistooriumi president, kelle elu peegeldab dramaatilisi pöördeid Leedu kiriku ja rahva ajaloos Nõukogude okupatsiooni ees.
Sündis 1906. 19. jaanuar Biržais läti peres sündinud E. Leijer õppis Biržai Gümnaasiumis, hiljem õppis Kaunase Ülikooli evangeelses teoloogiateaduskonnas, mille lõpetas 1929. 11. detsember Õpilasena 1929. 9. mai - Pühitseti seal preestriks kuni arreestri ametikohani ja teenis ta preestriks Žeireis. umbes 20 aastat.
Vaatamata kehvale tervisele täitis E. Leijers pühendunult oma kohustusi ja osales aktiivselt ühiskondlikus tegevuses. 1932-1937. Ta oli Leedu Läti Evangeelse Luterliku Sinodi vanem 1932–1936. oli konsistooriumi liige. Teenete eest autasustati teda Leedu suurvürsti Gediminase 4. järgu ordeniga ja laskurtähega.
E. Leijeri eriti oluline roll ilmnes kiriku jaoks raskel perioodil. 1941 31. jaanuar Määrati kogu Leedu evangeelsete luterlaste vanemaks ja 24. aprillil ajutise konsistooriumi esimeheks. Kui 1941. ja 1944. aastal lahkusid peaaegu kõik evangeelsed luterlikud preestrid ja enamik koguduseliikmeid Saksamaale, jäi Leijer Leetu ja hoolitses ülejäänud koguduste eest (ainult 8 55-st tegutsesid). Pärast sõda aitas ta aktiivselt kaasa Klaipėda piirkonna kihelkondade taastamisele.
Nõukogude okupatsiooni aastatel kaitses E. Leijer julgelt kiriku huve: oli kirikute sulgemise vastu, kirjutas kaebusi ja telegramme Nõukogude võimudele, sealhulgas A. Sniečkale ja J. Stalinile. 1947 Tema algatusel tähistati kõigis Leedu kogudustes Martynas Mažvydase katekismuse 400. aastapäeva. Ta protesteeris aktiivselt Joniškise, Pagėgiai, Skaudvilė, Pakruojise jt kirikute hõivamise vastu. Nad pidasid jumalateenistusi suletud kirikuuste juures.
Preester E. Leijer paistis silma ka sellega, et varjas ja kaitses Leedu armee ülema kindral Stasys Raštikise tütart Marija Raštikytet, keda ähvardas teine pagendus Siberisse. Leijer varustas tüdrukut uute dokumentidega ja õpetas teda ise.
E. Leijeri julgus ja ausus maksid talle vabaduse. 1949 30. detsembril 1941 pärast protestitelegrammi Stalinile Joniškise kiriku viljalaoks muutmise kohta ta arreteeriti. 1950 11. november mõisteti süüdi "nõukogudevastases tegevuses" ja pagendati Mihhailovka laagrisse Krasnojarski territooriumil. Paguluses jätkas ta vaimset teenistust, teenides usklikke.
E. Leijer suri 1951. 31. detsembril laagris. Tema haud, mis asus laagrist 17 kilomeetri kaugusel, jäi teadmata, sest vangid ei saanud teda viimsele teekonnale laagriväravast kaugemale saata. Tema mälestuseks püstitati Žeimelise kalmistule monument. 1989 25. detsember E. Leijer rehabiliteeriti.
E. Leijeri saatus ei peegelda mitte ainult isiklikku tragöödiat, vaid ka laiemat luterliku kogukonna tagakiusamist nõukogude ajal, mil see konfessioon kannatas ainsana ainuüksi oma usutunnistuse tõttu, kuna seda samastati saksa kogukonnaga.
Rohkem teabeallikaid
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Žeimelis Evangeelne Luterlik Kirik
Žeimelise linna keskel asub Žeimelise evangeelne luterlik kirik. See ehitati 1793. aastal 1540. aastal ehitatud vana kiriku asemele. Aastatel 1753–1759 oli Žeimelise preestriks läti kirjanik ja folklorist Gothardas Frydrichas Stenderis, kes lõi läti keele esimese grammatika.
Aastatel 1929–1949 teenis kirikut preester Erik Leijer, kes sai kuulsaks oma võitlusega kirikute säilitamise eest natsi- ja Nõukogude okupatsioonide ajal. E. Leijer ei lahkunud Leedust ka 1941. aastal, kui peaaegu kõik evangeelsete luterlike preestrid olid Saksamaale põgenenud (55-st oli aktiivsed vaid 8 kogudust), ning ta hoolitses evangeelsete luterlike koguduste eest kogu riigis.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli ta aktiivselt kirikute sulgemise vastu, taastas kihelkonnad, määras neisse vaimulikke ning protesteeris kirikute konfiskeerimise ja preester Jurgis Gavėnyse vahistamise vastu. Ta peitis oma kodus pagenduse eest Meilutė Marija Raštikytė-Alksnienėt, Leedu armee ülemjuhataja kindral Stasys Raštikyse tütart ja president Antanas Smetona sugulast. E. Leijeris varustas teda uute dokumentidega ja hoolitses ise tema hariduse eest, lubamata tal kooli minna.
1949. aasta lõpus arreteerisid Nõukogude struktuurid ta, mõisteti süüdi "nõukogudevastase tegevuse eest" ja saadeti Krasnojarski territooriumile. Ta suri 1951. aastal Mihhailovka laagris, tema hauakoht on teadmata. 1989. aastal ta rehabiliteeriti.
E. Leijersi mälestuseks püstitati Žeimelise linna kalmistule monument, tema järgi nimetati tänav ja kirikusse riputati mälestustahvel.
