Preester Erik Leijer
II II maailmasõda, IV õukogude okupatsioon
Erikas Leijeris (1906-1951) - evangeelne luterlik preester, Leedu Evangeelse Luterliku Kiriku vanem ja konsistooriumi president, kelle elu peegeldab dramaatilisi pöördeid Leedu kiriku ja rahva ajaloos Nõukogude okupatsiooni ajal.
E. Leijer sündis 19. jaanuaril 1906 Biržais läti perekonnas, õppis Biržai gümnaasiumis, hiljem Kaunase Ülikooli evangeelse teoloogia teaduskonnas, mille lõpetas 11. detsembril 1929. Veel tudengipõlves, 9. mail 1929, ordineeriti ta preestrite puuduse tõttu Žeimeljis preestriks ja teenis seal kuni vahistamiseni – umbes 20 aastat.
Vaatamata kehvale tervisele täitis E. Leijeris pühendunult oma kohustusi ja osales aktiivselt ühiskondlikus tegevuses. Aastatel 1932–1937 oli ta Leedu-Läti Evangeelse Luterliku Kiriku sinodi vanim ja aastatel 1932–1936 konsistooriumi liige. Teenete eest autasustati teda Leedu suurvürsti Gediminase IV järgu ordeniga ja Vibulaskjate tähega.
E. Leijersi eriti oluline roll ilmnes kiriku jaoks raskel ajal. 31. jaanuaril 1941 määrati ta kogu Leedu evangeelsete luterlaste vanemaks ja 24. aprillil ajutise konsistooriumi esimeheks. Kui aastatel 1941 ja 1944 põgenesid peaaegu kõik evangeelsete luterlaste preestrid ja enamik koguduseliikmeid Saksamaale, jäi Leijers Leetu ja hoolitses ülejäänud koguduste eest (55-st oli aktiivsed vaid 8). Pärast sõda panustas ta aktiivselt koguduste taastamisse Klaipėda piirkonnas.
Nõukogude okupatsiooni aastatel kaitses E. Leijers vapralt kiriku huve: ta oli vastu kirikute sulgemisele, kirjutas kaebusi ja telegramme Nõukogude võimudele, sealhulgas A. Sniečkasele ja J. Stalinile. 1947. aastal tähistati tema algatusel kõigis Leedu kihelkondades Martynas Mažvydase katekismuse 400. aastapäeva. Ta protesteeris aktiivselt Joniškise, Pagėgiai, Skaudvilė, Pakruojise ja teiste kirikute hõivamise vastu. Ta pidas jumalateenistusi suletud kiriku ustel.
Preester E. Leijer paistis silma ka sellega, et varjas ja hoolitses Leedu armeeülema kindral Stasys Raštikyse tütre Marija Raštikyte eest, keda ähvardas teine Siberisse saatmine. Leijer varustas tüdrukut uute dokumentidega ja õpetas teda ise.
E. Leijeri julgus ja ausus maksid talle vabaduse. 30. detsembril 1949, pärast Stalinile saadetud protestitelegrammi Joniškise kiriku viljalaoks muutmise kohta, arreteeriti ta. 11. novembril 1950 mõisteti ta süüdi "nõukogudevastases tegevuses" ja saadeti Krasnojarski krais asuvasse Mihhailovka laagrisse. Paguluses jätkas ta oma vaimulikku teenimist, teenides usklikke.
E. Leijer suri 31. detsembril 1951 laagris. Tema haud, mis asus laagrist 17 kilomeetri kaugusel, jäi teadmata, sest vangid ei saanud teda viimsele teekonnale laagriväravatest kaugemale saata. Tema mälestuseks püstitati Žeimelise kalmistule monument. 25. detsembril 1989 rehabiliteeriti E. Leijer.
E. Leijeri saatus peegeldab lisaks isiklikule tragöödiale ka luterliku kogukonna laiemat tagakiusamist nõukogude ajal, mil see konfessioon oli ainus, mis kannatas ainuüksi oma usutunnistuse pärast, kuna seda samastati saksa kogukonnaga.
Rohkem teabeallikaid
Seotud objektid
Žeimelis Evangeelne Luterlik Kirik
Žeimelise linna keskel asub Žeimelise evangeelne luterlik kirik. See ehitati 1793. aastal 1540. aastal ehitatud vana kiriku asemele. Aastatel 1753–1759 oli Žeimelise preestriks läti kirjanik ja folklorist Gothardas Frydrichas Stenderis, kes lõi läti keele esimese grammatika.
Aastatel 1929–1949 teenis kirikut preester Erik Leijer, kes sai kuulsaks oma võitlusega kirikute säilitamise eest natsi- ja Nõukogude okupatsioonide ajal. E. Leijer ei lahkunud Leedust ka 1941. aastal, kui peaaegu kõik evangeelsete luterlike preestrid olid Saksamaale põgenenud (55-st oli aktiivsed vaid 8 kogudust), ning ta hoolitses evangeelsete luterlike koguduste eest kogu riigis.
Nõukogude okupatsiooni ajal oli ta aktiivselt kirikute sulgemise vastu, taastas kihelkondi, määras neisse vaimulikke ning protesteeris kirikute konfiskeerimise ja preester Jurgis Gavėnyse vahistamise vastu. Oma kodus peitis ta pagendusest pärit Leedu armee ülemjuhataja kindral Stasys Raštikyse tütart ja president Antanas Smetona sugulast Meilutė Marija Raštikytė-Alksnienėt. E. Leijeris varustas teda uute dokumentidega ja hoolitses ise tema hariduse eest, takistades tal koolis käimist.
1949. aasta lõpus arreteerisid Nõukogude struktuurid ta, mõisteti süüdi "nõukogudevastase tegevuse eest" ja saadeti Krasnojarski territooriumile. Ta suri 1951. aastal Mihhailovka laagris, tema hauakoht on teadmata. 1989. aastal ta rehabiliteeriti.
E. Leijersi mälestuseks püstitati Žeimelise linna kalmistule monument, tema järgi nimetati tänav ja kirikusse riputati mälestustahvel.
