Preester Erik Leijer
II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

Erikas Leijeris (1906-1951) – evangeelne luterlik preester, Leedu Evangeelse Luterliku Kiriku vanem ja konsistooriumi president, kelle elu peegeldab dramaatilisi pöördeid Leedu kiriku ja rahva ajaloos Nõukogude okupatsiooni ees.

Sündis 1906. 19. jaanuar Biržais läti peres sündinud E. Leijer õppis Biržai Gümnaasiumis, hiljem õppis Kaunase Ülikooli evangeelses teoloogiateaduskonnas, mille lõpetas 1929. 11. detsember Õpilasena 1929. 9. mai - Pühitseti seal preestriks kuni arreestri ametikohani ja teenis ta preestriks Žeireis. umbes 20 aastat.

Vaatamata kehvale tervisele täitis E. Leijers pühendunult oma kohustusi ja osales aktiivselt ühiskondlikus tegevuses. 1932-1937. Ta oli Leedu Läti Evangeelse Luterliku Sinodi vanem 1932–1936. oli konsistooriumi liige. Teenete eest autasustati teda Leedu suurvürsti Gediminase 4. järgu ordeniga ja laskurtähega.

E. Leijeri eriti oluline roll ilmnes kiriku jaoks raskel perioodil. 1941 31. jaanuar Määrati kogu Leedu evangeelsete luterlaste vanemaks ja 24. aprillil ajutise konsistooriumi esimeheks. Kui 1941. ja 1944. aastal lahkusid peaaegu kõik evangeelsed luterlikud preestrid ja enamik koguduseliikmeid Saksamaale, jäi Leijer Leetu ja hoolitses ülejäänud koguduste eest (ainult 8 55-st tegutsesid). Pärast sõda aitas ta aktiivselt kaasa Klaipėda piirkonna kihelkondade taastamisele.

Nõukogude okupatsiooni aastatel kaitses E. Leijer julgelt kiriku huve: oli kirikute sulgemise vastu, kirjutas kaebusi ja telegramme Nõukogude võimudele, sealhulgas A. Sniečkale ja J. Stalinile. 1947 Tema algatusel tähistati kõigis Leedu kogudustes Martynas Mažvydase katekismuse 400. aastapäeva. Ta protesteeris aktiivselt Joniškise, Pagėgiai, Skaudvilė, Pakruojise jt kirikute hõivamise vastu. Nad pidasid jumalateenistusi suletud kirikuuste juures.

Preester E. Leijer paistis silma ka sellega, et varjas ja kaitses Leedu armee ülema kindral Stasys Raštikise tütart Marija Raštikytet, keda ähvardas teine pagendus Siberisse. Leijer varustas tüdrukut uute dokumentidega ja õpetas teda ise.

E. Leijeri julgus ja ausus maksid talle vabaduse. 1949 30. detsembril 1941 pärast protestitelegrammi Stalinile Joniškise kiriku viljalaoks muutmise kohta ta arreteeriti. 1950 11. november mõisteti süüdi "nõukogudevastases tegevuses" ja pagendati Mihhailovka laagrisse Krasnojarski territooriumil. Paguluses jätkas ta vaimset teenistust, teenides usklikke.

E. Leijer suri 1951. 31. detsembril laagris. Tema haud, mis asus laagrist 17 kilomeetri kaugusel, jäi teadmata, sest vangid ei saanud teda viimsele teekonnale laagriväravast kaugemale saata. Tema mälestuseks püstitati Žeimelise kalmistule monument. 1989 25. detsember E. Leijer rehabiliteeriti.

E. Leijeri saatus ei peegelda mitte ainult isiklikku tragöödiat, vaid ka laiemat luterliku kogukonna tagakiusamist nõukogude ajal, mil see konfessioon kannatas ainsana ainuüksi oma usutunnistuse tõttu, kuna seda samastati saksa kogukonnaga.