Läti Vabadussõjast ja 1918. aasta sündmustest Aluksnes
1918. aastal, kui Saksa väed Alūksnesse sisenesid, taandusid Läti laskurpataljonid Nõukogude Venemaale. Kuni 1918. aasta detsembri alguseni kehtestati ja reorganiseeriti Saksa režiim. Pärast Saksamaa sõjale alistumist naasid bolševikud Aluksnesse ja võitsid tagasi. Soome vabatahtlikud võitlesid Eesti armee koosseisus ka Läti Vabadussõjas. 21. veebruaril 1919 toimusid Aluksnes, jaama lähedal tulised lahingud enamlaste ja Soome vabatahtlike rügemendi "Põhjapoisid" vahel.
"1918. 1945. aasta sügisel tõmbusid sakslased kiiruga Aluksnest välja, sest revolutsioon puhkes ka Saksamaal. Nõukogude võim ilmus uuesti Aluksnesse. Sakslased olid piduritänava poodi jätnud palju pudeleid alkoholi. Punased vintpüssid kandsid õue pudeleid ja purustasid need kividele. Odavad liköörid, mille sakslased tavaliselt muna ja peekoni vastu talupoegade vastu vahetasid, voolasid nüüd lõhnavalt läbi Viduse tänava harja.
Täitevkomitee asus Aluksne lossis. Juhtivatest töötajatest mäletan Zīlet, Simsonit, Egli, Dipāns Ernestsi, miilitsaülemat Bukan Augustast. ”
"1919. Veebruaris oli ühel õhtul kuulda vintpüsside ja kuulipildujate laskmist, mis andis märku rinde lähenemisest. Alūksnes, Alsviķu tänav 11, väikese maja künka peal, elame väikeses toas, ema ja õde vaatasime kõiki maja sündmusi. Tulistamismüra lähenes üleöö. Teisel hommikul jooksid kahurimürsud üle meie onni ja plahvatasid sauna taga heinamaal. Lõhketööde lumi muutus mustaks. Pärastlõunal tulid relvastatud Soome valged valvurid mööda Alsviķu tänavat. Valgetes talvemütsides ja pruunides volditud koonudega talvesaabastes. Sisenesime meie vaesesse tuppa, vaatasime ja lahkusime. Aluksnes algas terror. (..) Jaamamäel paljastus kohutav vaade. Ümberringi oli lumes palju langenud inimesi, mõned isegi hiinlased. (..) Alūksne jaamas oli kahjustatud soomusrong. (..) Mõni päev hiljem virnastati läänemeresoomlaste langenud kangelased kelkudele Alūksne lossi platsile, kus nad maeti ilma kirstudeta kahte pikka ühisesse auku. (..) Täitevkomitee evakueeriti Alūksne lossist. Punaarmee üksused lahkusid ka Aluksnest. ”
Mälestusi Artūrs Kļavast. Aluksne muuseumi kogu. ANM 1701.
Artūrs Kļava. Kiri Aluksne muuseumile, 21. detsember 1961.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Mälestuskivi Alūksne vabastajatele
Asub Alūksnes, Helēnase ja Alsviķu tänavate ristumiskohas.
Mälestuskivi avati 29. mail 1999, Alūksne vabastamise 80. aastapäeval. Kivisepistamise teostas skulptor Ainārs Zelčs.
31. märtsil 1919 asutati Tartus Põhja-Läti brigaad Vidzeme ja Latgale vabastamiseks. Brigaadi koosseisu kuulusid ühendatud 1. Valmiera ja 2. Cēsise jalaväepolk, hiljem ka Põhja-Läti partisanide rügement, kaks ratsaväe eskadrilli ja kaks suurtükipatareid. 26. mail hõivasid need väed Valmiera, kuid 27. mail ründas 1. Valmiera jalaväepolk koos 2. Eesti ratsaväerügemendiga Alūksne suunas. Enamlased ei suutnud edasisi rünnakuid tõrjuda ja 29. mail 1919 Aluksne vabastati.
Mälestuskivi Soome vabatahtlike rügemendile "Põhjapoisid"
Asub Alūksnes, Jāņkalna tänav 52, Alūksne kitsarööpmelise raudteejaama lähedal.
23. veebruaril 2019 loodi Läti Vabadussõja sajanda aastapäeva tähistamiseks Vabadusvõitlemise Traditsioonide Ühenduse (Soome) eestvõttel Soome langenud vabatahtlike austamiseks spetsiaalne mälestusmärk koos spetsiaalse rändrahnu ja teabetahvliga. Alūksne mälestuskivi eemaldati Soomest Salpa liinilt, mis ehitati aastatel 1940-1944. kaitsma Soome idapiiri. 1200 km pikkune Salpa liin on iseseisva Soome üks olulisemaid kaitseliine, samuti üks tugevamaid ja paremini säilinud omataolisi kaitserajatisi Euroopas pärast Teist maailmasõda.
Alūksnesse toodud kivi sümboliseerib kahe rahva – soomlaste ja lätlaste – võitlust iseseisvuse eest. Soome vabatahtlike rühm "Põhjapoisid" käis lätlastel aitamas kaitsta uue Läti riigi vabadust. 21. veebruaril 1919 võtsid "põhjapoisid" osa ägedatest lahingutest Alūksne (Marienburgi) ümbruses. Pärast viis tundi kestnud lahingut Alūksne raudteejaamas hõivasid soomlased Alūksne. Võitluses hukkus 23 ja sai vigastada 23 Soome vabatahtlikku.
Monument Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Anna valla sõduritele
Asub Anna koguduse Ezeriņi kalmistu keskosas.
Kalmistul, kuhu on maetud alates 1925. aastast, asub Anna valla kaardiväe osakonna kogutud vahenditega ehitatud mälestussammas Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Anna valla sõduritele. avalikustati 1933. aastal. Kuni Teise maailmasõjani hoolitsesid monumendi hooldamise eest Anna valla valvurid, kes käisid igal pühapäeval surnuaial ja asetasid langenute auks lilli. 18. novembril 1940 lasti monument maha ja kuulide jalajäljed on siiani näha. Tänapäeval tähistatakse kalmistul igal aastal Lāčplēsise päeva.
2004. aastal avati kalmistul mälestusmärk 1941. ja 1949. aastal poliitiliselt represseeritutele ning 2006. aastal rahvuspartisanide mälestustahvel.
Alūksne muuseum
Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.
