Artūrs Ozolsi mälestused laevast "Saratov"
Artūrs Ozols lõpetas Riia Polütehnikumi ja teenis mereväeohvitserina ja insenerina Venemaa Musta mere laevastikus sõjalaeval Panteleimon. Läti vabadusvõitluse ajal liitus ta üliõpilaskompaniiga. Liepajas pani ta teenistusse laeva "Saratov". Arthurs Ozolsi mälestused laevast "Saratov" on avaldatud Dauagava Vanagi kuukirjas.
«Valitsus tunnistas vajadust ujuvsõiduki järele, et valitsusel oleks käsil laev, võib-olla vägede üleviimiseks Ventspilsi. Strateegilises plaanis pidasid sõjaväelased vajalikuks ja ka moraalsest seisukohast, et kui kõik kokku kukuks ja meie uus armee - relvastamata, väljaõppeta, mis taganes Riiast Jelgavasse, Jelgavast läbi Kurzeme suunas Liepaja – vähemalt ette nähtud. Halvimal juhul istutaks meid pardale ja meil oleks võimalus taganeda. Nagu rindel olnud vend Markus mulle hiljem rääkis, andis see teadlikkus rindel võitlejatele uut hoogu. Laeva oli vaja otsida, aga kui vaatas, siis laeva polnud. Külli kukkus ainult üks, "Saratov". Ise meremehena tahtsin oma erialal orienteeruda ja läksin "Saratovisse" vaatama, mis seal tegelikult on. Laeval kohtasin ainsa inimesena tulekoldet, masinaruum oli vett täis, ainult üks boiler väikese survega. Küsisin, miks masinaruumis vett välja ei pumbata.
"See pole minu asi, ma ei taha sakslastele midagi positiivset teha."
"Meile, lätlastele on laeva vaja."
"Oh, see on teine asi."
"Saratov" oli ainuke laev, mis võis olla Ajutise Valitsuse käsutuses, kuid see peab olema omaniku käes. Selgub, et see kuulub Vene õhtulaevakompaniile, sõidab Vene lipu all, kapten on Remess, lätlane, kes on seal olnud kogu aeg.Kuidas me selle enda käsutusse saame, kus ümberringi on saksa võim ja meil pole sõnaõigust?
Läksin Zālītisesse ja ütlesin, et saame mobiliseerida ja Saraatovi võõrandada. Sellega anti laev ajutise valitsuse käsutusse. Ma ei tea, miks sakslased ei protestinud. Mulle tundub, et paar nädalat hiljem poleks see tegu enam õnnestunud. Sakslased olid end juba Ajutise Valitsuse vastu organiseerinud ja poleks tal seda lubanud. Noh, laev tuli korda teha ja remontida. Olin hädas: ilma laeva ees olnud inimeseta ei saanud ma kedagi appi. Töö oli Ajutise Valitsuse vastu, kuna see pidi võitlema mitte ainult sakslaste, vaid ka Läti tööjõu vastu. Abilist ei saanud kaua, kuni tuli Naaber. Kahekesi tegime laeva korda, aga tööd oli palju. Siis kutsuti mind peakorterisse.
"Härra Tamm, te peate hommikul merele minema."
"Aga mul on ainult üks pott."
"Veenduge, et saaksite merele minna. Seal on inglise eskadrill, kust saate üle 5000 vintpüssi, sadu tuhandeid mürske, 50 iseliikuvat relva. Inglased ei taha siia siseneda, et ei tekiks konflikti sakslastega; jurms peab sinna minema.''
Jaanuari lõpus liikusime tasakesi ühe katlaga, aga saime väga hästi välja. Astusime ühe Inglise sõjalaeva pardale ja pimedas algas ümberlaadimine. Saime ka asju, mida Liepajas ammu nähtud polnud. Inglased olid väga lahked, vennaskonda oli palju. Ma pidin boileri kohta teadma ja samal ajal üles tõlgiks minema, sest polnud kedagi, kes oskaks inglise keelt ja saaks kuttidele rääkida, juhendaja õpetas mulle, kuidas käsitseda uusi iseliikuvaid püssi, mida me polnud isegi näinud. . Kui kõik oli klaaritud, sõitsime ühe katla ja kalli tasuga tagasi Liepajasse. Tulistamiseks tuli püssid kokku panna, inimesi palgata, aga raha polnud. Need tuleb ka rindele toimetada, kus neid vajatakse. Peame otsima töötajaid, kes ei kahjusta meie eesmärki. Selline keskkond oli tol ajal Liepajas.
Kes oli Artūrs Ozols
Artūrs Ozols oli lõpetanud Riia Polütehnikumi ning teenis Vene Musta mere laevastiku mereväeohvitserina (insenerina) ja insenerina sõjalaeval Panteleimon.
Ta valiti Asutavasse Assambleesse ja seejärel Edinburghi Šotimaale meie esimese jäämurdja Krišjānis Valdemārsi ehituse järelevalve eksperdina.Ta oli aastaid merendusosakonna direktor.
Artūrs Ozolsi mälestused laevast “Saratov” (Dauagava Vanagi Kuukiri nr 6, 01.11.1980).
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Laeva "Saratov" kai Liepajas
"Saratovi" kai asub Liepajas, Vanasadama 59, paadisadamate lähedal.
Laev ehitati 1888. aastal Kopenhaagenis Buvmeistar & Waini laevatehases "Leopold II" nime all. 1911. aastal ostis selle aktsiaselts Russian North-West Shipping ja nimetas selle ümber "Saratoviks", laeva kapteniks sai lätlane Aleksandrs Remess.
Mais 1915, kui Liepaja okupeeriti Saksa vägede poolt, oli "Saratov" sadamas kahjustatud seisus.
10. jaanuaril 1919 võttis aurulaev Saratovi üle Läti Ajutine Valitsus. Aprillist kuni juulini 1919, pärast "16. aprilli riigipööret", viibis K. Ulmanise juhitud Ajutine Valitsus Saratovi pardal ja oli sunnitud põgenema liitlaste laevastiku kaitse alla.
8. juulil 1919, pärast K. Ulmanise ajutise valitsuse üleandmist Riiasse, kasutati aurulaevu Riia, Ventspilsi ja Liepaja vaheliseks liikluseks.
Läti ja Nõukogude Venemaa vahelise 11. augusti 1920. aasta rahulepingu tingimuste kohaselt tuli aurulaev Saratov tagastada Nõukogude poolele. 2. jaanuaril 1923 anti aurulaev üle Nõukogude Venemaa esindajale. 15. jaanuaril 1923 hukkus aurulaev "Saratov" Akmenragi lähedal.
1936. aastal müüs Läti merendusosakond vraki ettevõttele, kes lammutas selle ja andis selle üle Liepaja riidevabriku käsutusse.
Akmeņragsi tuletorn ja "Saratovi" saatus
Akmeņragsi tuletorn asub Saka vallas, Pāvilostast 10 kilomeetrit edelas. Majaka tippu viib keerdtrepp ning sealt avaneb vaade merele ja ümbritsevatele metsadele. Praegune 37 meetri kõrgune tuletorn ehitati 1921. aastal. Eelmine tuletorn hävis Esimese maailmasõja ajal.
Akmeņragsi tuletorn paistab teiste Läti tuletornide seast silma, sest see asub ühes meresõidu jaoks kõige ohtlikumas kohas kogu Läänemere rannikul. Majaka tuli tähistab umbes kahe meremiili ehk 3,7 km pikkust kivist madalikku, mis loode suunas merre ulatub. Selles madalikus on meri vaid veidi üle kahe meetri sügav. Majaka asukoht on jäänud endiseks, kuid rannajoon on aastate jooksul taandunud. Kuigi navigatsioonituli on siin olnud alates 1879. aastast, on Akmeņrags olnud tunnistajaks mitmele laevahukule. Nendest tuntuim on Läti aurulaeva Saratow madalikule jooksmine 1923. aasta septembris. 1919. aastal asus Saratowil lühikest aega Läti Ajutine Valitsus. Akmeņragsis asus varem piirivalvekordon ja siin võib näha endiseid Nõukogude sõjaväehooneid.
Laeva "Saratov" päris kai.
Laeva "Saratov" päris kai asub Liepājas, Vecā ostmala 59 paadikaidade lähedal, mälestusmärk aga Liepaja erimajandustsooni vahetus läheduses.
Ehitatud 1888. aastal Kopenhaagenis "Buvmeistar & Wain" laevatehases "Leopold II" nime all.1911. 2010. aastal ostis selle aktsiaselts Russian North-West Shipping ja sai uueks nimeks "Saratov", laeva kapteniks sai lätlane Aleksandrs Remes.
1915. aasta mais, kui Saksa väed Liepaja okupeerisid, oli "Saratov" sadamas kannatada saanud.
10. jaanuaril 1919 läks aurulaev "Saratov" Läti Ajutise Valitsuse valdusse. Aprillist 1919 juulini 1919 laeval "Saratov" pärast "16. aprilliputši” oli K. Ulmanise juhitud Ajutine Valitsus, mis oli sunnitud end päästma liitlaste laevastiku kaitse all.
8. juulil 1919, pärast K. Ulmanise Ajutise Valitsuse toomist Riiga, hakati aurikut kasutama Riia, Ventspilsi ja Liepāja vahelises liikluses.
11. augusti 1920. aasta Läti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu tingimuste kohaselt tuli aurik "Saratov" tagastada Nõukogude poolele. 2. jaanuaril 1923 anti aurikud üle Nõukogude Venemaa esindajale. 15. jaanuaril 1923 hukkus Akmeņraga lähedal aurik "Saratov".
1936. aastal müüs Läti merendusamet laevavraki ettevõttele, kes päästis selle ja toimetas vanarauaks Liepāja laevatehasesse.
