Meža meita Domicella Pundure (Lūcija)

Allikas: Sanita Reinsone'i raamat "Metsa tütar"
Avots: Sanitas Reinsones grāmata "Meža meita"

Domicella Pundure on 90-aastane. 3. mail 2018 sai ta Riia lossis president Raimonds Vējonise käest Viesturase ordeni eriliste teenete eest riiklikus vastupanuliikumises ja riigi iseseisvuse kaitsmisel. Domicella Pundure on Stompaku soo lahingu viimane tunnistaja.

Domicella Pundure on rahvuspartisan, kes veetis alates 1945. aasta veebruarist üle kuu Stompaku sooasula, kus sel ajal elas umbes 360 partisani, sealhulgas naised, lapsed ja eakad. Ta abiellus 1948. aastal, kuid 1949. aastal küüditati kogu tema perekond Siberisse Omski oblastisse. Ta naasis Lätti 1960. aasta aprillis. Noor pere ostis maja tolleaegses kolhoosis "Borec" ja töötas kolhoosi põllubrigaadis. Kui abikaasa suri, kolis Domicella Pundure 1987. aasta sügisel Balvisse. Juba pensionil olles töötas ta paar aastat hotelli buffet's.

Domicella Punduri elulugu saab lugeda Sanita Reinsone raamatust "Meža meitas".

Sündis 1. detsembril 1927 Šķilbēni vallas Kručinova perekonna kodus. Pärast nelja klassi lõpetamist lähedal asuvas Augstasilase algkoolis asus Domicella tööle oma isa talus.

„Mu isa oli Läti Vaba Riigi ajal valvur, aga Saksa okupatsiooni ajal töötas ta Šķilbēni politseis. Kui sõjarinne 1944. aasta juulis-augustis uuesti üle läks, polnud me kodus. Naabrid olid kohalikud venelased ja nad veensid meid lahkuma. Me lahkusime, aga nad ei läinud väga kaugele, nad elasid siin Balvis sugulaste juures. Nii et mõne aja pärast sõitsime tagasi.“

Aga mu isa ei lahkunud enam kunagi ega elanud enam kodus. Alguses ta üldse ei ilmunud, aga siis me kohtusime temaga. Ta ei ilmunud enam Ščilbėsisse. Nad elasid väikeses grupis, alles hiljem liitusid nad suurema grupiga. Siis läks mu isa Stompāku sohu. Hiljem, kui metsavennad rohkem kogunesid, hakkasid tšekistid kõiki terroriseerima ja kui nad saatsid mulle kutse turbarabasse tööle minna, võttis isa mind 1945. aasta veebruaris endaga kaasa. Nad viisid mind hobuse seljas Stompākule. Läksin metsa sellega, mis mul seljas oli, ja see oli kõik. Roosipärg, jah, mul oli see kaasas - see pidi minuga kaasas olema. Ja me läksime, palvetasime ja Jumal kaitses meid. Kes iganes pidi kukkuma, see kukkus.

Stompaki mets polnud tihe ja laager polnud teest kuigi kaugel. Me ei sõitnud peateel, seal sai otse läbi metsade sõita. Talvel, kui metsatööd olid tehtud, olid teed juba rindejoonte äärde ehitatud. Kõigile laagris anti nimi. Mu isal oli Irbītis ja minul vist Lucija. Kuni laagris lahingute alguseni tegime laagris seda, mida meile öeldi. Igas punkris oli üks vanem ja tema oli ülem. Elasin punkris koos isaga. Talvel polnud külm. Meil oli väike ahi, kus me süüa tegime. Seinad olid palkidest. Need olid piisavalt kõrged, et sai püsti seista, ja seal olid narid, kus keegi magas üleval ja keegi all. Mõned punkrid olid suuremad, mõned väiksemad. Oli mõned, kus oli rohkem inimesi, mõned vähem inimesi. Oli ka hobuseid. Meie enda punkri juures oli kolm hobust. Neil olid sellised kuuseokstest onnid. Ka nemad langesid lahingus.

Üldiselt oli neis Stompakides päris palju naisi. Seal oli ka lapsi. Väikelapsi. ... Seal oli isegi spetsiaalne punker, kus nad küpsetasid leiba. Aga üldiselt hoolitsesid nad igas punkris oma toidu eest ise – kus iganes nad seda said, läksid nad sugulaste või pereliikmete juurde, kellel see kodus oli. Toit oli nagu maalt. Nagu talvelgi, oli seal tapetud sigu, liha, kodujuustu, piima. Polnud vaja nälga jääda... Mulle öeldi, et Stompakides on punkrid nummerdatud või et need numbrid on nüüd kasutusele võetud. Meie oma oli kuues punker.

Me ei jalutanud laagris asuvates punkrites eriti ringi ega näinud kedagi teist. Kohtusime teistega laagrikirikus ja siin-seal. Kirik asus laagris endas. Mu abikaasa ja ta vend olid aidanud seda ehitada. See oli nii väike punker, et sinna ei mahtunud rohkem kui kakskümmend inimest. Katoliiklased käisid kirikus. Igal hommikul peeti jumalateenistusi. Ja nad kuulasid seal isegi pihte. Preester oli pärit Šķilbėnist – Ludvigs Štagars.

Umbes sel päeval, kui 2.-3. märtsil 1945 toimus lahing. Tulistamine algas varahommikul. Ma ei teadnud, mis toimus. Inimesed jooksid laagris ringi. Mina ja mu isa õde olime kirikus. Ja me lihtsalt kükitasime seal terve päeva. Hiljem hakati meile haavatuid tooma. Neid oli palju. Meil oli Viļakast pärit parameedik Roman. Ta oli meie komandör. Aitasime nii hästi kui suutsime - sidusime haavatuid, andsime neile, mida vajasid, ja tegime kõike muud. Seal kohtasin oma tulevast abikaasat. Ta sai jalast haavata. Ja siis kõik meie jaoks algas.

Üldiselt oli selles suures laagris turvaline, aga see lahingupäev... see oli hirmutav. Õudus, milline lärm seal oli! Me lihtsalt kartsime. Pärast lahingut räägiti juba igasugustest asjadest, aga ikkagi, näete, meie mehed võitlesid vastu. Meestel oli igasuguseid relvi, neid oli päris palju. Laagris oli kõige tähtsam inimene Pēteris Supe, aga ma ei näinud teda. Ja siis samal õhtul läksime välja. Haavatud viidi hobustega minema. Need meist, kes olid täiesti, nagu öeldakse, terved, kõik tugevad, läksid välja. Ma ei mäleta, kui palju meid oli, aga neid polnud palju. Me rändasime läbi metsa, läbi soo, läbi metsa. Meestel olid muidugi relvad kaasas. Me kõndisime öösel. Järgmisel õhtul tulime välja endise Barecasse, maja juurde, mis asus otse metsa serval. Nad andsid meile teed juua. Ja ilmselt andsid nad meile ka leiba, sest lahkusime täiesti tühjade kätega, kõik, mis punkris oli, jäi sinna.

Ja siis meie grupp lagunes. Mina ja mu isa läksime koju. Aga ta ei elanud kodus. Ja nii ei puudutanud mind enam keegi, ma ei läinud kuhugi avaldust esitama ega registreeruma, elasin majas. Selgus, et elasin kuu aega metsas.“

2. märtsil 1945, kui laagris oli umbes 300 inimest, ründas Nõukogude vägede üksus sood. Ligi 24 tundi panid metsavennad vastu vaenlase umbes 500-mehelisele ülekaalukale väele. Lahingus langes või suri haavadesse 28 partisani ja 46 Nõukogude sõdurit. Hukkunud metsavendade säilmed pandi välja Viļakasse ja mõnesse lähedalasuvasse külasse, et hirmutada kohalikku elanikkonda.

Stāstītājs: Domicella Pundure; Stāsta pierakstītājs: Sanita Reinsone
Izmantotie avoti:

http://www.balvurcb.lv/kb/?View=entry&EntryID=1078
Tsitaadid Sanita Reinsone'i raamatust "Metsa tütred"

Ar Valsts prezidentu Raimondu Vējoni, 2018.gads. Avots: www.balvurcb.lv
Avots: Sanitas  Reinsones grāmata "Meža meita"
Stompaku partizānu nometne. Avots: Viļakas novada muzejs

Seotud objektid

Nacionālo partizānu mītnes dabas liegumā “Stompaku purvi”

Stompaku purvā Otrā pasaules kara laikā atradās viena no lielākajām nacionālo partizānu nometnēm Baltijā. Šo dien teritorija ir iekļauta dabas liegumā “Stompaku purvi”. Uz purva salām esošajā apmetnes vietā var nokļūt, ejot pa marķētu laipu taku. 1945. gada sākumā Stompaku purvā nacionālo partizānu nometnē dzīvoja 350-360 cilvēku, tostarp 40-50 sievietes.

Nometnē bija 24 dzīvojamie bunkuri – līdz pusei zemē ie dziļinātas būves, kurās varēja dzīvot 3-8 cilvēki. Tajā dar bojās maizes ceptuve, baznīcas bunkurs, un atradās trīs virszemes slieteņi zirgiem. Partizāni no nometnes veica uzbrukumus okupācijas režīma amatpersonām. 1945. gada 2.–3. martā šeit norisinājās Stompaku kauja – lielākā Latvijas nacionālo partizānu vēsturē. Nometnē esošajiem 350–360 partizāniem uzbruka NKVD 143. strēl nieku pulks un vietējie istrebīķeļu (iznīcinātāju) bataljona kaujinieki – kopskaitā 483 vīri. Kauja ilga visu 2. marta die nu. Naktī uz 3. martu partizāniem izdevās izlauzties no no metnes un atkāpties uz iepriekšējām bāzes vietām. Kaujas rezultātā krita 28 partizāni, savukārt NKVD karaspēks zau dēja 32 kaujiniekus. Mūsdienās Stompaku nometnes vietā apskatāmi trīs at jaunoti bunkuri - baznīcas, štāba un dzīvojamais, kā arī 21 bijušo bunkuru vieta. Uzstādīti informatīvie stendi par nometni un kauju. Var pieteikt ekskursijas ar gidu.

 

Esot pie Stompaku purva takas sākuma var noskenēt QR kodu un noklausīties stāstu par notikumiem, kas saistīti ar nacionālo partizānu vēsturi. Audio stāstu var noklausīties arī IziTravel platformā ŠEIT. Stāsts ir pieejams latviešu un angļu valodās.

Privātekspozīcija “Abrenes istabas”

Ekspozīcija “Abrenes istabas” atrodas Viļakas pilsētā, ēkā ar daudzveidīgu vēsturi. Pirmsākumos ēka atradās uz senā Marienhauzenas tirgus laukuma, vēlāk tajā atradās dzīvokļi, biroji, dažādi veikali, bet Otrā pasaules kara laikā tur darbojās latviešu pašaizsardzības štābs, gestapo un arī čeka. Vairākas ekspozīcijas atklāj dažādus notikumus un vēstures posmus Viļakas pilsētā un tās tuvākajā apkārtnē laikā no 1920. līdz 1960. gadam, kad Viļaka ietilpa Jaunlatgales Abrenes apriņķī. Tajās redzami priekšmeti no Stompaku purva partizānu mītnes, kas saistīti ar nacionālo partizānu kustību Latgalē. Apskatāmi arī dokumenti un fotogrāfijas, kas saistīti ar Neatkarības karu. Jaunākā ekspozīcija ir veltīta kādreiz slavenajai motokrosa trasei “Baltais briedis”.

Foto: Gita Memmēna, Vidzeme Turismiliit
Kirdepartisanide ülema Pēteris Supe mälestusmärk - "Cinītis"

Rahvuspartisanide komandöri Pēteris Supe mälestuseks avati Viļakas 28. mail 2005 tema mälestusmärk. See asub Viļaka katoliku kiriku lähedal, sõja ajal kaevatud kaevikute serval, kuhu tšekistid matsid maha lastud rahvuspartisanid. P. Supe mälestusmärgi alla on paigutatud kapsel 386 langenud rahvuspartisani nimede, lahingute kirjelduste ja partisanide komandöri kohta käivate materjalidega. Kivisse on raiutud sõnad: "Sulle, Läti, jäin ma truuks kuni viimase hingetõmbeni."
Monumendi kujundas Pēteris Kravalis.

Lähedal asub mälestusmärk Läti vabadusvõitlejatele, kes langesid Stompaku metsas ja teistes lahingupaikades ning mõrvati tšekistide poolt aastatel 1944–1956.
20. juunil 2008 avati paremal seinal graniidist tahvel, millel on kolmes veerus paigutatud 55 langenud partisani nimed.
Monument püstitati kohta, kus kommunistlikud okupatsioonivõimud olid kunagi ülejäänud elanikkonna hirmutamiseks välja pannud mõrvatud partisanide säilmeid.

Kõrvalasuval tahvlil on graveeritud tänusõnad Pēteris Supele ja Bronislava Martuževa luuletus:
"Tõuse üles, Peeter Supe,"
Hing, võitle sõjas!
Täna on sinu vereohver,
Tõusnud rahva seas.
Mine välja ja ela igavesti
Nooruse tugevuses ja elujõus,
See lehvib, lehvib, lehvib
"Tõusvas lipus!"

Allikas: Inese Matisāne, Viļaka Regionaalmuuseum
Stompaki vastupanuliikumise osalejate monument

Asub Balvist 15 km kaugusel Viļaka suunas, tee paremal küljel.

Mälestusmärk on nähtav.

11. augustil 2011, Läti vabadusvõitlejate mälestuspäeval, avati Balvu - Viļakase maantee ääres Stompaku soo vastas vastupanuliikumises osalejate mälestusmärk, mis on pühendatud Pēteris Supe rahvuspartisanide mälestusele, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes. Juuli lõpus paigaldati monumendi vundamenti kapsel sõnumiga tulevastele põlvedele. Kapslisse on paigutatud dokument 28 rahvuspartisani nimedega, kes langesid 2. ja 3. märtsi 1945. aasta lahingutes.

„1945. aasta veebruaris rajati Stompaku soo saartele, mida rahvasuus hakati kutsuma Stompaku soo laidudeks, 2 km kaugusel Balvi-Viļaka maanteest, Läti suurim partisanide laager, kus 22 punkris elas 360 inimest. Nende hulgas olid ka leegionärid, kes leegioni diviisi taandudes olid jäänud koos kõigi oma relvadega oma isa majja. Partisanide hävitamiseks ründasid 2. märtsil 1945 kahe Tšekaa pataljoni sõdurid punkritele koos hävitajatega, kelle relvastuses oli ka neli miinipildujat. Lahingud kestsid terve päeva, partisanid panid visalt vastu ja ründajad kandsid raskeid kaotusi, mistõttu nad ei suutnud laagrit vallutada ja partisane hävitada. Lahingus langes või suri rasketesse vigastustesse ka 28 Stompaku soo elanikku. Järgmisel ööl murdsid partisanid lahinguga „piiramine ja võitmatuna lahkumine“ laagritest läbi – nii kirjutas Zigfrīds.“ Auhindade osakonna riikliku vastupanuliikumise osalejate asjade komisjoni esimees Berķis kirjutab Stompaki lahingust.

Allikas: Põhja-Latgale Äri- ja Turismikeskus