Nõukogude okupatsiooni pärand Põhja-Vidzemes ja Lõuna-Eestis

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Muuseum asub Mores maantee V319 ääres. See on pühendatud More lahingule, mis peeti 1944. aasta sügisel Punaarmee üksuste ja Saksa armee Läti leegioni vahel. Muuseumis on välja pandud lahinguväljamakett, relvad, autasud, sõdurite vormiriietused ja sõjavarustus. Muuseumi ja mälestuspargi rajasid Läti leegioni endised sõdurid, kes olid More lahingust osa võtnud. Mälestuspargis võib tutvuda kaevikute, punkrite ja lahingupaigaga. Sõjategevus More maastikul oli vaid osa Punaarmee Balti pealetungi ulatuslikust operatsioonist, milles osales kokku 900 000 sõdurit ja kus kasutati palju sõjatehnikat. More ümbruses asus osa Saksa armee kaitserajatiste süsteemist, kus Läti leegionärid takistasid Punaarmee läbimurret Riia suunas. See võimaldas Saksa armeel oma väed Eestist tagasi tõmmata ja vältida lüüasaamist. Punaarmee juhid arvasid, et vaenlase vastupanu More lähistel on lühiajaline ning jätkasid kangekaelselt oma ettevalmistamata ja koordineerimata rünnakuid ning kandsid suuri kaotusi. Maastikueelistel ja Läti leegionäride lahingusuutlikkusel oli oluline roll edaspidises sõjategevuses. Mores asuvad Läti leegionäride vennaskalmistu ja Punaarmee sõdurite kalmistu.

Kirjanikule ja kultuuriloolasele Melānija Vanagale pühendatud muuseum asub Amata külakoolis Võnnu (Cēsise) vallas. Muuseumis on välja pandud materjalid Vanaga elu, kirjandusliku tegevuse, suguvõsa ja saatuse kohta, seal on videomaterjalid Siberi ja sinna küüditatud lätlaste kohta ning Siberi muldonn, mis viib külastajad rännakule kirjaniku küüditamispaika Krasnojarski krais Tjuhteti rajoonis. Muldonni välimus ja sisseseade annavad realistliku ettekujutuse elust võõrsil. Muldonnis eksponeeritakse ainulaadseid ajaloolisi esemeid, mis on toodud Tjuhteti muuseumist: kasetohust nõu, savikruus ja petrooleumilamp. Muuseumis võib vaadata videointervjuusid piirkonna poliitiliselt represseeritud elanikega ja Melānija Vanaga raamatu „Veļupes krastā“ (Hingede jõe kaldal) kaheksateistkümne tegelasega. Muuseumi virtuaalne näitus „OLE SINA ISE!” (http://esipats.lv) avab viie küüditatud lapse ja nende vanemate kogemust, keda nõukogude võimud süüdistasid alusetult kodumaa reetmises.

Nõukogude salajane punker asub Võnnu (Cēsise) piirkonnas Līgatne vallas 9 meetrit sügavusel Līgatne rehabilitatsioonikeskuse hoone ja seda ümbritseva territooriumi all. Punker on külastajatele avatud ja seal korraldatakse giidiekskursioone, pakutakse võimalust einestada punkri sööklas, pidada nõukogude stiilis pidusid ja mängida mängu „Objekt X”. Punkri eesmärk oli tagada Läti NSV Ministrite Nõukogu, Kommunistliku Partei juhtkonna ja Riikliku Plaanikomitee juhtkonna jaoks minimaalsed vajalikud tingimused pikaajaliseks tegutsemiseks tuumasõja korral. 2000 ruutmeetri suurune maa-alune punker oli võimsaim autonoomne isemajandav struktuuriüksus kaasaegseima varustuse ja kõige vajalikuga; see oli tuumasõja ohu oludes üks strateegiliselt tähtsaimaid kohti Nõukogude Lätis. Seal on maa-alune kaitstud tööruum (varjend), sanatooriumilaadne magamiskorpus 250 kohaga, turvaobjektid ja 24 korteriga elamu teenindavale personalile. Tänaseni on säilinud algupärane maa-alune varustus ja plaanid. Tutvuda võib autonoomse elektrijaamaga, millel on diiselgeneraatorid ja kütusehoidla, konditsioneeriseadmetega, millel on hapnikuvaru õhu puhastamiseks, veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmetega, mis töötavad allveelaeva põhimõttel, telekommunikatsiooniüksusega, mis suutis tagada otseside Kremliga Moskvas ning autonoomse side kõigi tähtsamate teenistustega riigis, ainulaadse kaardiga, millele on kantud ajalooliste kolhooside nimetused, algupärase sööklaga, mille menüüs on tavalised nõukogudeaegsed toidud, ning erinevate nõukogudeaegsete tarvikute ja majapidamisesemetega.

Endine Nõukogude armee raketibaas asub Medņukalnsis Zeltiņi vallas Alūksne piirkonnas. Aastatel 1961–1989 tegutses Zeltiņis Alūksne rajoonis eriti salajane Nõukogude Liidu sõjaväeobjekt, tuumarakettide baas. Baasis paiknesid keskmaa tegevusraadiusega ballistilised raketisüsteemid P-12 (8K63) ja P12Y (8K63Y) nelja maapealse stardiplatvormiga. Rakettide lennukaugus oli kuni 2200 kilomeetrit. Sellel perioodil kasutas sõjavägi umbes 300 ha suurust okastraadiga piiratud maa-ala, mis asus vähem kui kilomeetri kaugusel regionaalse tähtsusega Sinole-Silakrogsi maanteest P34. Tänapäevani on säilinud elutsoon ja eriti salajane tsoon. Betoneeritud teed viivad varasemalt avalikkuse eest varjatud kohtadesse: angaaridesse, stardiplatvormidele ja pommivarjenditesse. Mitmekümne hektari suurusel maa-alal asuvad erinevad hooned, mis olid seotud tuumarakettide hooldamise ja teenindamisega. Territooriumil oli autonoomne elektri-, vee- ja soojusenergiavarustus, mis hävitati, kui Nõukogude armee lahkus. Pärast sõjaväe lahkumist anti osa tehnikast omavalitsuse valdusesse. Praegu võivad külastajad tutvuda 20 hektariga raketibaasist, mille edelaosa on avatud turistidele. Baasiga võib tutvuda kahel viisil: põhiväljapanek, mis tutvustab raketibaasi ajalugu, asub Zeltiņi muuseumi ruumides; baasi territooriumil on turismimarsruut. Territooriumil võivad kuni 12-liikmelised rühmad mängida lasermängu.

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Muuseum asub Võru kesklinnas.

Muuseumi väljapanek tutvustab põhjalikult Võromaa ajalugu muistsetest aegadest kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Püsiekspositsioon annab muuhulgas ülevaate Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõja aegadest Võrumaal. Muuseumis on ka üks Eesti põhjalikeim väljapanek metsavendlusest sh interjöörina sisutatud metsavenna punker.

Ekspositsioonisaalis vahetuvad temaatilised fondiväljapanekud ja viiakse läbi ajalooteemalisi muuseumitunde.

Muuseum asub Tartus Riia mäel Riia ja Pepleri tänavate ristumiskohas.

KGB kongide muuseum kuulub Tartu Linnaajaloo Muuseumide perre. Muuseum asub Riia mäel „hallis majas”, kus 1940.–50. aastatel tegutses NKVD/KGB. Külastajatele on avatud hoone keldriosa, kus asus poliitilistel põhjustel arreteeritute eeluurimisvangla. Osa kongidest, kartserid ja koridoriosa on taastatud originaalsel kujul. Teisi endisi vangikambreid täidab ekspositsioon, mis annab ülevaate teisest maailmasõjast, Eesti sõjajärgsest vabadusvõitlusest, kommunistliku režiimi kuritegudest ning eluolust eeluurimisvanglas. Muuseumi rajamise idee tekkis Tartus tegutsenud õpilasvastupanuorganisatsiooni Sini-Must-Valge endistel liikmetel, kes enda kunagisi vangikonge külastades avastasid, et kelder seisab tühjana ja vangla ilme taastamine ei oleks väga keeruline. Muuseum avati ametlikult 12. oktoobril 2001. aastal.

Raadi sõjaväelennuväli on endine Tartu linna kirdeservas asunud lennuväli.

14. aprillil 1912. aastal tegi Vene lendur Sergei Utotškin Raadi mõisa väljade kohal Farman-tüüpi lennumasinal Eesti esimese mootorlennuki lennu. Raadi mõisnik parun Liphart laskis oma põllu lennukite maandumisrajaks siluda 1914. aasta suvel. Eesti iseseisvumise järgselt paiknes Raadil lennurügemendi 2. eskadrill. 1950.-1960. aastatel kujunes Raadile üks Ida-Euroopa suuremaid sõjaväelennuvälju, kust startisid strateegilised kaugpommitajad. Viimane lennuk maandus Raadi lennuväljal arvatavasti 1996. aastal. 1999. aastal loobuti lõplikult lennuvälja renoveerimise ideest. Lennuväli ei ole enam lennuväljana kasutuses.

Lennuvälja vahetus läheduses asus Raadi mõis. 1919. aastal Liphartitelt võõrandatud mõisa ruumidesse asutati 1922. aastal Eesti Rahva Muuseum. 1944. aasta augusti lahingutes süttis loss pommitamisel ning põles varemeteks. 2016. a avati Raadil Eesti Rahva Muuseumi uus peahoone, mis paikneb ühe varasema lennuraja läänepoolsel otsal, mille arhitektuurseks ideeks oli lennuraja pikendusena mõjuv, justnagu maa seest kerkiv 350 meetri pikkune hoone.

Muuseum-teemapark, hõlmab väljapanekut Eesti sõjajaloost, sisejulgeolekust ja Valga ja Valgamaa militaarajaloost. Siin on võimalik turvaliselt korraldada laste- ja noorte­laagreid koos tegevustega koha­peal ja välja­sõiduga II Maailma­sõja aegsesse lahingu­paika Väikese-Emajõe ääres. Kohapeal õpetatakse sõduri­suppi valmistama, maskeerimis­värve kasutama, metsas orienteeruma.
Teemapargi väli­näitustel eksponeeritakse sõja­tehnikat ja kahureid, heli­kopterit Mi-8, tuletõrje­autot, mitut tüüpi kuuli­pilduja­pesasid ja mere­miine. Ring­käigu võib lõpetada metsa­venna­onnis, kus täis­kasvanuile pakutakse ette­tellimisel „mets­avenna jooki“ ja suitsu­peki­leiba sibulaga. Tõsistele sõja­ajaloo huvilistele on mõeldud teema­pargi muuseum Eesti suurima relva­koguga. Muuseumis esitlevad oma tegemisi Eesti Kaitse­vägi, Politsei-ja Piiri­valve­amet, Kaitse­liit ja Kaitse­politsei ning samuti naaberriigist Lätist: Läti politsei, Piiri­valve ja päästjad.

Valga raudteejaama peahoone (Leningradi Transpordi Projekteerimiskontor, arhitekt Viktor Tsipulin) valmis 1949. aastal. Hoone on piklik risaliitide ja väljasopististega liigendatud ühe-kahekorruseline kelpkatusega hoone, mille silmatorkavaim arhitektuurne aktsent on seitsmekorruseline ruudukujulise põhiplaaniga kõrge torn. Hinnanguliselt üks väärtuslikumaid ja esinduslikumaid stalinistliku arhitektuuri stiilinäiteid Eestis. Väärtust lisab asjaolu, et hoone on säilinud valdavalt originaalkujul. Jaamahoone rajati vahetult pärast teist maailmasõda tsaariaegse hoone asemele, mille Nõukogude väed olid puruks pommitanud. Kuna Valgas peeti kinni Saksa sõjavange, siis on võimalik, et ehitamisel kasutati nende tööjõudu.

Valka raudteejaam asub Poruksi tänava lõpus mittekasutatavate rööbasteede kõrval. Jaamahoonega võib tutvuda ainult väljastpoolt; siia on paigaldatud infostendid raudtee tähtsuse kohta Valkas/Valgas. Jaamahoone lähedal asub mälestuskivi, mis on pühendatud 14. juunil 1941 Siberisse küüditatutele. Jaamahoone ehitati aastatel 1896–1897. Algselt rajati kitsarööpmelised raudteeliinid Valka-Ruhja (Rūjiena)-Pärnu lõigul. Esimese maailmasõja ajal sai raudtee kõvasti kannatada. Pärast riigipiiri kehtestamist sai Valka raudteejaamast (Valka II) piirijaam. 1920. aasta septembri lõpus saabus Valkasse raudteeameti erikomisjon, mis oli volitatud pidama Eestiga läbirääkimisi ja leppima kokku reisijate üleviimises ühe riigi jaamast teise riigi jaama. Strateegilise tähtsusega olid ka kolmnurkselt paiknevad rööpad Lugaži, Valka ja Valga jaamade vahel, sest need võimaldasid soomusrongidel ümber pöörata ja vastassuunas liikuda. Nõukogude ajal kasutas NSVLi sõjavägi raudteejaama ballistiliste rakettide toimetamiseks Valka. 1941. aasta 13.–14. juuni vahelisel ööl toimus Läti elanike massiline küüditamine NSVLi sisepiirkondadesse. Valka raudteejaamast küüditati ilma kohtuotsuse, eelneva hoiatuse või selgituseta loomavagunites rohkem kui 90 inimest Valkast ja selle ümbruskonnast. 1944. aasta septembris hävitas taganev Saksa armee jaamahoone.

Valka punkrid asuvad Valka kesklinnas Ausekļa tänaval Ādams Tēraudsi kooli kõrval. Punkritega on võimalik tutvuda ainult väljastpoolt. Nõukogude armee punkrid Valkas olid üks salajasemaid kohti Nõukogude Lätis, kuhu pääses ainult eriloaga. Aastatel 1953–1989 asus siin Nõukogude sõjaväe strateegiliste reservrakettide komandopunkt, mis allus Leningradi sidekeskusele. Punkrite ehitamiseks vajaminevate massiivsete raudbetoonplokkide kohaletoomiseks kasutati suuri 16-rattalisi veoautosid. Pärast valmimist kaeti kõik kolm punkrit nende tugevdamiseks ja isoleerimiseks kruusaga. Neist punkritest reguleeriti šahte, kus asusid sõjaväeraketid. Valka ja Valga ümbruskonnas oli 20 sellist raketišahti. Kuuba kriisi ajal 1962. aasta oktoobris olid need raketid lahinguvalmis ja suunatud Florida peale. Legendi järgi jäi nende käivitamisest puudu vaid paar tundi. Ādams Tēraudsi kooli ja maa-aluste punkrite kõrval asub Põhjasõja ajast pärit kaitserajatis. Kunstlik muldvall rajati Põhjasõja alguses umbes 1702. aastal kaitsmaks Valkat rootslaste eest. Kaitserajatise järsim külg asub Härgmäe (Ērģeme) küla pool, teine aga Ausekļa tänava pool.

Seda linn ehitati algselt tööliskülaks, kui sinna rajati 1953. aastal turbatehas. Turbatehas kuulutati üleliidulise komsomoli löökehitusprojekti osaks, kuhu tulid noored kogu Nõukogude Liidust. See kujundas küla iseloomu ja väljanägemise. Aastal 1954 kuulutati Seda tööliskülaks. 1961. aastal nimetati see aleviks. 14. novembril 1991 sai Seda linna õigused. Seda kultuurimajas võib tutvuda kultuuriloolist pärandit tutvustava väljapanekuga. Näitusesaali tahvlitel tutvustatakse Seda piirkonna arengulugu alates ajast, mil Seda linna asemel laius siin veel Salānieši talu, kuni Seda linna rajamiseni. Näitus jutustab linna asutamise põhjustest ja teekonnast ning Seda turbatehase ajaloost. Näitus sisaldab peamiselt ajaloolisi arhiivimaterjale: protokolle, otsuseid ja korraldusi. Ajalooperioodist parema ettekujutuse saamiseks on näituse osaks ka direktorikabinet omaaegse sisseseadega. Vitriinides täiendavad väljapanekut visuaalselt nõukogudeaegsed tarbeesemed ja erinevad dokumendid.

Valmiera memoriaalansambel avati 1985. aastal. Vennaskalmistule on ümber maetud Teises maailmasõjas Valmiera ümbruses langenud Nõukogude sõdurid ja natsiterrori ohvrid. Memoriaalansambli autorid on skulptorid Zigrīda Rapa ja Juris Rapa, arhitektid Ēvalds Fogelis, Jānis Lejnieks, Jānis Rutkis ja Andris Vītols ning projekteerija Ivars Veldrums. Memoriaalansambli kaunistamiseks on kasutatud Allažist pärit allikalupja. Peamine figuur kujutab lõhestatud pärnapuud, mis on ka Valmiera linna vapil. Ansambli mõlemal küljel on kaks skulptuuri, mis sümboliseerivad elu ja surma rütmi. Koiva (Gauja) poole suunatud figuurid moodustavad poolringi ning tähistavad piiri endise ja praeguse vahel. Linnapoolne üldkujund on põimitud võitlusliku kaare vormi. Linna poolt mööda silda tulev külastaja näeb sõdurikuju, kelle käte moodustatud diagonaal toetab surnud kaaslast. Matmispaigas asetsevad hauad ridades, et need, kes võitlesid lahingus õlg õla kõrval, saaksid lamada sama maakamara all. Memoriaalansambli alumisel terrassil asub eraldiseisev kompositsioon „Kuldne õunapuu”. Graniitplaat meenutab siia ümbermaetud juute. Mõned elemendid, näiteks pronksist õunad, mis olid paigutatud õunapuu alla, kadusid 1990. aastatel. Memoriaali juures saab QR-koodi abil kasutada audiogiidile läti, vene, inglise, eesti ja saksa keeles.