Partisanide teed ja rajad Aukštaitijas

Muuseum asub Utenas, Kaunas-Daugpilis (A6) ja Vilnius-Utena (A14) maanteede ristmikul. Muuseum asutati 2015. aastal Utena endise kitsarööpmelise raudteejaama hoones. Muuseum pretendeerib end luulevormiks, mis vaikimisi paljastab sõjajärgse tõe. Näitus „Ühine Euroopa identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis“ pakub võimalust uurida Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See jutustab salajaste dokumentide ja Euroopa jagunemise loo 1939. aastal, Nõukogude okupatsiooni Leedus, leedulaste sunniviisilise osalemise Teises maailmasõjas, paguluses, sõjajärgses vastupanuvõitluses ja kolhooside organiseerimise Utena piirkonnas. 1940.–1965. aasta valusad sündmused Utena piirkonnas ja sündmused Leedus on vastandatud eluga raudse eesriide taga. Kitsarööpmelise raudteejaama ajaloos on ka traagilisi lehekülgi. Siit saadeti aastatel 1941 ja 1945–1953 Siberisse rongivaguneid küüditatutega.

Asub Šimonyse metsas, tee nr 1216 ääres (paigaldatud on silt ja stend). Šimonyse mets oli sõjajärgses Leedu partisanide võitluses tuntud kui Aukštaitija suurima partisaniüksuse, Algimantase sõjaväeringkonna tegevuskeskus. 1945. aastal tegutses piirkonnas umbes 200 partisani, 1952. aastaks aga vaid 20–30. Aastatel 1947–1949 kasutas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) partisanide territooriumi ülem kapten Jonas Kimštas-Žalgiris ja 1949. aastal temalt võimu üle võtnud ülem Antanas Starkus-Montė Šimonyse metsa peidupaikadena – juhtimispunktidena, kust koordineeriti Aukštaitija partisaniliikumist. Algimantase sõjaväeringkonna partisanide lahingute marsruut kutsub tutvuma Algimantase sõjaväeringkonna kuue partisanide peidupaigaga, mille on loonud siin peitunud ja võidelnud Žalioji, Šarūnase ja Kunigaikštis Márgirise (Kuningas Márgirise) üksuste partisanid. Šimonyse metsas on kaks erineva pikkusega (5 ja 10 km) matkarada, mis kutsuvad teid partisanide radadel käima.

Pärast Andrioniškise kalmistust möödasõitu (seal on viit) jääb alles säilinud peidupaik – komandopunkt. Aastatel 1944–1949 tegutses selles peidupaigas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) piirkonna Leedu partisanide komandopunkt. 1944. aasta suvel rajas Balys Žukauskas koos vendade Petrase ja Juozas Jovaišosega peidupaiga, et pääseda Punaarmee poolt 1944. aastal välja kuulutatud mobilisatsioonist. 1945. aasta lõpus hakkas peidupaika kasutama Antanas Slučka-Šarūnas. Ta oli esimene, kes moodustas Troškūnai piirkonnas partisanide üksuse ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarskase, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnase üksuseks. 1947. aastal sai A. SlučkaŠarūnas Algimantase rajooni ülemaks ja 1949. aastal Ida-Leedu partisanide piirkonna ülemaks. See tähendas, et alates 1949. aastast sai peidupaigast Ida-Leedu piirkonna Leedu partisanide juhtimispunkt. Peidupaik, mis oli viis aastat edukalt partisane varjanud, reedeti 28. oktoobril 1949. Talu, kus partisanid end varjasid, piirasid KGB väed sisse; partisanid keeldusid alistumast ja lasid end õhku.
Punker on säilitatud ning paigaldatud on langenute mälestuseks rist ja monument.

Monument asub Troškūnai kesklinnas Anykščiai rajoonis Püha Kolmainu kiriku lähedal. Aastatel 1944–1953 toimunud partisanisõja ajal oli Leedu territoorium jagatud üheksaks partisanide sõjaväepiirkonnaks. Aastatel 1947–1950 tegutsesid Panevėžysi ja Anykščiai piirkonnas Leedu Algimantase piirkonna partisaniüksused, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnais. Selle linna elanikud organiseerisid partisaniüksusi Aukštaitias. Algimantase piirkonna esimene partisanide ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.
1996. aastal püstitati Troškūnais Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse algatusel Algimantase sõjaväeringkonna partisanidele pühendatud monument. Monumendi autoriteks on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaušinienė. Monumendi põhiosa on must kivivärav, mis sümboliseerib langenud kodumaa kaitsjaid. Värava külgedel olevad pronksist ristid sümboliseerivad kristlikku usku, pronksist mõõk aga, nagu ka peaingel Miikaeli mõõk, usu ja lootuse valgust. Monumendi ees oleval väljakul mälestab must kivitahvel Algimantase piirkonna kolme üksust: Šarūnas, Žalioji ja Kunigaikštis Márgiris.

Ekspositsioon asub autentses kohas – Leedu reformiliikumise „Sąjūdis“ Panevėžyse grupi ruumides. Panevėžyse Sąjūdis on siin tegutsenud alates 1988. aasta oktoobrist.
2004. aastal avati hoones Nõukogude okupatsioonile vastupanu käsitlev ekspositsioon ja Sąjūdisele pühendatud näitus. Ekspositsioon paljastab rahva vastupanu ulatuse ja vormid alates 15. juunist 1940 kuni 11. märtsini 1990 ning tutvustab nõukogudevastase liikumise olulisemaid etappe ja sündmusi, samuti nõukogude repressioone.

Ekspositsioonid asuvad Panevėžyse kesklinnas. Nõukogude võim konfiskeeris maja, mis ehitati 19. sajandi lõpus Panevėžyse silmapaistvale Moigiai perekonnale. Aastatel 1940–1941 asusid seal Nõukogude sõjaväeosa peakorter, Panevėžyse rajooni NKGB (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat) ülekuulamisosakond ja miilits. Aastatel 1944–1953 oli see Panevėžyse maakonna NKGB-MOI-KGB peakorter. Nüüd asub seal Panevėžyse koduloomuuseum.
Näitus „Okupacijų gniaužtuose“ („Okupacijų kitsikuses“) esitleb natside ja nõukogude okupatsioone. See tutvustab juudi ja mustlaste genotsiidi, küüditamise ja partisanisõja teemasid. Näituse osa, mis on pühendatud aastatele 1953–1990, jutustab Hruštšovka igapäevaelust, Nõukogude valitsuse pingutustest luua nõukogude ühiskond, inimeste vastupanust sellele vägivallale ja põrandaaluse tegevusest. Kuulda saab välismaiste raadiosaadete salvestisi, mida tolleaegsed inimesed salaja pealt kuulasid ja mille raadiosaatjaid Nõukogude võim häiris.
Näitus „Raudonasis teroras“ („Punane terror“) on pühendatud selle maja keldris tapetud ja Panevėžyse suhkruvabrikus maha lastud ohvrite mälestusele ning Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt toime pandud kuritegude ajaloole. Vabade inimeste lootused ja nende häving Nõukogude võimu all on allegooriliselt kujutatud ajas ja ruumis – halastaja õe Zinaida Kanis-Kanevičienė korteri interjöör iseseisvusajal, kes piinati surnuks, ja NKGB ülekuulamisruumi koopia.

Piirkonda pääseb metsateelt, mis asub Rinkūnaist möödudes mööda teed nr 3111 ja Pyvesa jõge ületades.
Pärast Vabadussõda (1918–1940) oli Põhja-Leedus, eriti Pasvalysi ja Joniškise rajoonis, tugev partisanivõitluse traditsioon. Siin organiseeriti esimesed partisaniüksused. See traditsioon, ehkki mitte eriti väljendunud, jätkus ka pärast Teist maailmasõda ning 1944. aastal hakkasid piirkonnas moodustuma eraldi partisaniüksused.
Aastatel 1944–1946 oli Jonas Alenčikas-Dragūnas Žadeikiai metsas tegutseva partisanide üksuse ülem. 1945. aastal rajasid tema juhitud partisanid Žadeikiai metsa üsna suure punkri – see oli 30 meetrit pikk ja 6 meetrit lai. Selline punker peegeldab suurepäraselt Leedu partisanide võitluse esimest faasi, mil partisanid tegutsesid suurtes üksustes ja elasid suurtes punkrites või metsalaagrites. Punker hävis lahingu käigus, kuid kui Leedu taasiseseisvus, ehitas selle uuesti üles Pasvalyse jalaväekompanii. Punkrit haldab praegu Pasvalyse koduloomuuseum. Punkri kõrval on taastatud partisanide asula ning paigaldatud on uus mälestusrist ja infostend.

Partisanide punkri ja mälestusristi leiate, kui keerate Juodupė ja Žiobiškise vaheliselt piirkondlikult maanteelt 3604 (Rokiškis-Maineivos-Naujasodė) ära Plunksnočiai metsa suunas.
1947. aastal asusid Plunksnočiai metsatukas Kunigaikštis Márgirise (Kuningas Márgirise) üksuse Gediminase kompanii partisanid, mida juhtis Juozas Bulavas-Iksas, asuma. Kuni 1948. aastani polnud neil püsivat talvituskohta, seega otsisid nad varjupaika neid toetavate inimeste juures. Pärast Teist maailmasõda oli Plunksnočiai mets soine ala, mille keskel asus väike küngas. 1949. aastal rajasid partisanid sinna peidupaiga. Nad reetis aga sisseimbunud Vene julgeolekuagent, kes teadis punkri asukohta. 14. novembril 1949, pärast seda, kui partisanid olid magama jäänud, viskas ta punkrisse tankitõrjegranaate. Seitse partisani hukkus.
Partisanide punker on taastatud ja püstitatud on mälestusrist seal hukkunute nimedega. Tänapäeval on ümbritsev mets roheline ja jalutuskõlbulik. Rokiškise noorte laskurite algatusel on punkrist mõnekümne meetri kaugusele väikesele väljakule püstitatud monument ja infosildid.

Vabadusvõitluse ajaloo muuseum asub Vytauto tänaval, Obeliais (Obeliai-Zarasai tee KK117) vasakul pool (teel on paigaldatud liiklusmärk).
1998. aastal asutatud muuseum tutvustab Leedu riigi arengut, Obeliai piirkonna ajalugu ja Leedu rahvakunsti. Suur osa näitusest on pühendatud vabadusvõitluste teemale.
Vabadusvõitluste tõendid kogus ja annetas muuseumile õpetaja ja endine partisan Andriejus Dručkus (1928–2018).
Lisaks Nõukogude repressioonide, küüditamise, partisanisõja, nõukogudevastase vastupanuliikumise ja iseseisvuse taassünni teemadele, mis peegeldavad Obeliai piirkonna kogemusi, paistab muuseum silma ka omapäraste aktsentide poolest. Muuseum tutvustab 1941. aasta juuniülestõusu osalejatele ja Nõukogude terrori ohvritele pühendatud ainulaadse monumendi püstitamise, hävitamise ja taastamise ajalugu. Samuti antakse ülevaade Leedu kaitsesüsteemist pärast 1990. aastat ning eksponeeritakse Leedu relvajõudude ja teiste teenistuste vormiriietust. Muuseumi vabaõhunäitusel on väljas Leedu partisanide punkri ja küüditatute Siberi kasarmu koopiad. Paiku saab külastada eraldi ning pakutakse ka spetsiaalseid haridusprogramme, mis võimaldavad külastajatel kogeda partisanide ja küüditatute igapäevaelu ning mõista, mis tunne oli elada punkris või kasarmus.

Kohale pääseb Antazavė linnast metsateid mööda.
1944. aasta lõpus moodustati Kirde-Leedus Antazavė piirkonnas Leedu partisanide Lokio üksus. Seda juhtis endine Leedu armee ohvitser kapten Mykolas Kazanas. Üksus rajas Vinčežerise järve äärde Antazavė tihedate kuuse- ja männimetsade kõrgustikku viis varjendit.
26. detsembril 1944 (teiste allikate kohaselt 27. detsembril) toimus siin Antazavė metsa lahing. See oli üks suurimaid partisanilahinguid Ida-Leedus. Partisanilaagrit piirasid ümber Nõukogude armee üksused Utenast ja Zarasai'st ning Antazavė kihelkonnas paiknevad sõdurid. Pärast päevapikkust võitlust õnnestus 85 partisanil piiramisrõngast murda ja edukalt taanduda. Taganemise käigus hukkus üks partisan.
Praegu on partisanide laagri kohale ehitatud kaks partisanide punkrit ning paigaldatud on lahingupositsioonid, rist, mälestustahvel ja pingid laagri külastajatele. Partisanide punkrid on oma suuruse poolest silmapaistvad – need on suhteliselt suured ja massiivsed maa-alused ehitised ning erinesid oluliselt hiljem Leedu metsadesse ehitatud partisanide punkritest.