Partizanų keliais Aukštaitijoje

Utenas, mitte kaugel põhimaanteede Kaunas–Daugpilis (A6) ja Vilnius–Utena (A14) ristumiskohast.

Muuseumis 2015. aastal asub endises Utena kitsarööpmelises raudteejaamas. Esitletud kujul on see muuseum, mis on täis luulet ja paljastab peenelt sõjajärgset tõde. Näitusel "Euroopa ühine identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis" tehakse ettepanek õppida tundma kogu Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See räägib Euroopa jagunemisest 1939. aastal. salaprotokollide kokkulepete järgi Leedu Nõukogude okupatsioon, leedulaste sunniviisiline osalemine Teises maailmasõjas, pagulus, sõjajärgne vastupanu ja kolhooside loomine Utena oblastis. Valusad aastad 1940-1965 Utena piirkonna ja Leedu sündmusi paljastavad kontrastipõhimõttel kõrvutades raudse eesriide taguse eluga.

Samuti on kitsarööpmelise raudteejaama ajalukku jäänud traagiline jälg. Siit 1941. ja 1945.–1953. Siberisse veeresid vagunid pagendustega.

Sõit mööda maanteed 1216 Šimoni metsas (olemas suunaviit, stend).

Sõjajärgsete Leedu partisanilahingute ajal oli Šimonių giria Algimantase rajooni Aukštaitia suurima partisaniüksuse tegevuskeskus. Selles rajoonis 1945. a tegutses umbes 200 ja 1952. a juba ainult 20-30 partisani. Aastatel 1947-1949 Šimoniase metsas asutati Ida-Leedu partisanipiirkonna komandörid (Karalias Mindaugas). Jonas Kimšto-Žalgiris ja 1949. a viimase positsiooni üle võtnud Antanas Starkaus-Montė peidupaigad - komandopunkt, kust juhiti partisaniliikumist Aukštaitias. Algimantas ringkonna partisanilahingute marsruut kutsub tutvuma Algimantas rajooni 6 partisanide peidupaigaga, mis paigaldati ja kus varjasid end ja võitlesid Žaliosios, Šarūni ja Kunigaikškis Margise ringkonna partisanid. Šimoni metsas on kaks erineva pikkusega jalutusrada (5 km ja 10 km), mis kutsuvad rändama mööda partisanide teid.

Pärast Anrioniškise linna kalmistu möödumist (seal on sildid).

Selles peidupaigas 1944–1949 tegutses Leedu partisanide komandopunkt Ida-Leedu (Karalias Mindaugas) piirkonnas. aastal 1944 Balys Žukauskas rajas peidupaiga koos oma vendade Petruse ja Juoz Jovaišasega suvel ning hakkas varjama 1944. aastal. kuulutas välja mobilisatsioonid Punaarmeesse. aastal 1945 Aasta lõpus alustas külaskäiku Antanas Slučka-Šarūnas, kes asutas Troškūnai ümbruses esimesena partisanide rühma ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarsko, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnise rahvusmeeskonnaks. peidupaik. aastal 1947 Algimantas rajooni ülemaks sai A. Slučka-Šarūnas ja 1949. a Ida-Leedu piirkonna komandör. See tähendab, et alates 1949.a peidupaigast sai Ida-Leedu piirkonna peakorter. Viis aastat partisanidele edukalt peavarju andnud peidupaik vabastati 1949. aastal. 28. oktoobril, kui MGB armeeüksused kodutalu ümber piirasid, ei soostunud selles varjunud partisanid alistuma ja lasid end õhku.

Praegu on seal säilinud punker, rist ja mälestussammas hukkunutele.

Anykščiai rajooni Troškūnai linna keskuses, St. Kolmainu kirik.

1944-1953 Partisanisõja ajal jagati Leedu territoorium 9 partisaniringkonnaks. 1947-1950 Panevėžyse ja Anykščiai ümbruses tegutses Leedu partisanide Algimantase ringkond, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnaiga. Selle linna elanikud organiseerisid Aukštaitijas partisanide üksused. Algimantase ringkonna esimene ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.

aastal 1996 Leedu rahvastiku genotsiidi ja vastupanu uurimise keskuse eestvõttel ehitati Troškūnais Algimantase rajooni partisanidele pühendatud monument. Monumendi autor on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaushinienė. Monumendi põhiosa moodustab must kivivärav, mis sümboliseerib neid, kes läksid kodumaad kaitsma ja neid, kes tagasi ei tulnud. Värava külgedele paigaldatud pronksristid sümboliseerivad kristlikku usku ja pronksmõõk, nagu peaingel St. Miikaeli mõõk sümboliseerib usu ja lootuse valgust. Monumendi esisel platsil on mustad kiviplaadid mälestanud Algimante rajooni kolme rahvusmeeskonda - Šarūni, Žaliosija ja hertsog Margist.

Panevėžysi linna keskosas.

Ekspositsioon tegutseb autentses kohas – Leedu reorganiseerimise Panevėžyse grupi peakorteris. Panevėžyslased on siin töötanud alates 1988. aastast. oktoobril

aastal 2004 majas avati nõukogude okupatsioonile ja Sąjūdisele vastupanule pühendatud ekspositsioon. Näitus paljastab rahva vastupanu ulatuse ja vormid alates 1940. aastast. 15. juuni kuni 1990. aastani 11. märtsil tutvustab nõukogudevastase liikumise olulisemaid etappe ja sündmusi, nõukogude võimu poolt läbi viidud repressioone.

Panevėžysi linna keskosas.

19. sajandil Aasta lõpus sundvõõrandas Nõukogude võim kuulsate Panevėžyse kodanike Moigii ehitatud majad. 1940-1941 neis asusid Nõukogude armee üksuse staap, NKGB Panevėžyse maakonna ülekuulamisosakond ja miilits. Üks 1941. aastal Ööl vastu juunit piinasid nõukogude okupandid selle maja keldris kolme Panevėžyse haigla arsti ja veel nelja inimest. 1944-1953 siin asus NKVD–MVD–MGB Panevėžyse rajooni (aastast 1950 rajoon) osakond. Nüüd on see Panevėžyse koduloomuuseumi ruumid.

Näitus "Okupatsioonide haardes" vaatleb natside ja nõukogude okupatsioone. Tutvustatakse juutide ja romade genotsiidi, küüditamiste, partisanisõja teemasid. 1953-1990 näituse pühendatud osa tutvustab igapäevaelu "Hruštšovkas", nõukogude püüdlusi luua nõukogude ühiskonda ja inimeste vastupanu sellele sunnile, põrandaalust tegevust. Kuulda on salvestist salaja kuulatud välisraadio saatest koos nõukogude segamisega.

Näitus "Punane terror" on pühendatud selle maja keldris tapetud ja Panevėžyse suhkruvabriku juures maha lastud ohvrite mälestusele ning Nõukogude okupantide kuritegude ajaloole. Vabade inimeste lootused ja nende purustamine pärast Nõukogude võimu sisenemist väljenduvad allegooriliselt läbi ruumide - iseseisvunud Leedu aegse märtriõe Zinaida Kanis-Kanevičienė korteri interjööri ja NKVD kontori koopia. ülekuulaja.

Metsa pääseb mööda metsateed, kuhu jõuab Rinkūnuse tee 3111 ja Pyvesa jõe läbimisel.

Põhja-Leedu ja eriti Pasvalise ja Joniškise piirkonnad alates iseseisvussõja ajast 1918-1940. iseloomustasid eredad partisanisõja traditsioonid. Siin organiseeriti esimesed partisanide üksused. Need traditsioonid jätkusid ka pärast Teist maailmasõda, 1944. aastal, kuigi mitte väga selgelt. piirkonnas hakkasid moodustama üksikud partisanide üksused.

1944-1946 Jonas Alenčikas Dragūnas oli Žadeikiai metsas tegutsenud partisanide üksuse ülem. aastal 1945 tema juhitud partisanid paigaldasid Žadeikiai metsa üsna suure punkri, mille pikkus ulatus 30 m ja laius 6 m. Sellise suurusega punker peegeldab suurepäraselt Leedu partisanilahingute esimest etappi, mil partisanid tegutsesid suurtes rühmades ja elasid avarates punkrites või metsalaagrites. Punker hävis lahingu käigus, kuid pärast Leedu iseseisvuse taastamist ehitas punker Pasvalise laskurkompanii poolt uuesti üles. Praegu on punker Pasvalise koduloomuuseumi järelevalve all, punkri lähedal on taastatud partisanide laager, rajatud on uus mälestusrist ja infostend.

Pärast regionaalteelt 3604 (Rokiškis – Maineivos – Naujasodė) Juodupė ja Žobiškise vahelt ära pööramist Plunksnočiai metsa suunas

Tagakiusamise ja uudishimulike pilkude eest varjates ehitasid Leedu partisanid punkrid kõige kummalisematesse ja ootamatumatesse kohtadesse: metsatihnikutesse, talupidajate vannidesse, kuuride ja lautade alla, ujuvatele saartele järvedesse ja soodesse.

aastal 1947 Hertsog Margise selektsiooni Gediminase kompanii partisanid kogunesid komandör Juoz Bulovas-Iksi juhtimisel Plunksnočiai metsa massiivi. Kuni 1948. aastani neil ei olnud alalist talvitumiskohta, nad varjasid end toetavate inimeste juurde. Kuigi tänapäeval on Plunksnočiai punkri ümber mets, mida on lihtne ületada ja jalutada, siis pärast Teist maailmasõda ümbritses punkrit soine mets koos väikese künkaga keset soo. aastal 1949 just mäe sisse seadsid partisanid peidupaiga. Küll aga reedeti sisse imbunud Vene julgeolekuagent, kes teadis punkri asukohta. Ta 1949. aastal 14. novembril, kui partisanid magasid, viskasid nad punkrisse tankitõrjegranaate. Hukkus 7 partisani.

Partisanipunker ehitati uuesti üles, püstitati rist seal hukkunute nimedega. Punkrist mõnekümne meetri kaugusele on Rokiškise noorlaskurite eestvõttel paigaldatud mälestussammas ja infosildid.

Obeliis, Vytauto tn. (Obeliai–Zarasai teel, KK117) vasakul (seal on teeviit).

Muuseum asutati 1998. aastal. See tutvustab Leedu riigi arengut, Obeliai piirkonna ajalugu, Leedu rahvakunsti ning suur osa näitusest on pühendatud vabadusvõitluse teemale. Ega asjata ei esitleta seda muuseumi isamaalise ja rahvusliku kasvatuse institutsioonina.

Vabadusmarssist tunnistust andvad eksponaadid kogus ja kinkis muuseumile õpetaja ja endine partisan Andrius Dručkus (1928–2018). Eksponaadid koguti Nõukogude okupatsiooni ajal oskuslikult isiklikku kollektsiooni ja olid edukalt kaitstud Nõukogude julgeoleku valvsa pilgu eest. A. Dručkus oli ka selle muuseumi loomise algataja.

Lisaks kogu Leedule ühistele nõukogude repressioonide, paguluse, geriljasõja, nõukogudevastase vastupanu ja Sąjūdise teemadele, mida antakse edasi läbi Obeliai piirkonna kogemuse, paistab muuseum silma ka oma aktsentidega. Ainulaadne 1941. a juunimässuliste ja nõukogude terrori ohvrite mälestussamba tekkimise, hävimise ja taastamise ajalugu Obeliis. Tutvustatakse Leedu riigikaitsesüsteemi pärast 1990. aastat ning esitletakse Leedu sõjaväe ja teiste struktuuride vormirõivaste ekspositsiooni. Muuseumi väliekspositsioonis ehitati Leedu partisanide punkri koopiad ja Siberi pagulaste kasarmud. Neid saab külastada ja pakutakse spetsiaalseid haridusprogramme, et puudutada partisanide ja pagulaste igapäevaelu, tunnetada, mida tähendab elada punkris või kasarmus.

Muuseum asub hoones, kus 1944.-1953 Obeliai alevi NKVD-MVD-MGB allüksus ja rahvamassi peakorter tegutsesid, vangistasid, kuulasid üle ja piinasid leedulasi.

Sinna pääseb Antazavė linnast mööda metsateid.

aastal 1944 2010. aasta lõpus moodustati Kirde-Leedus Antazavė ümbruses Leedu partisanide meeskond Lokis, mida juhtis endine Leedu armee ohvitser kapten Mykolas Kazanas. Tekkiv rahvusmeeskond püstitas Antazavė nõmme Vincežerise järve äärde kuuskede ja mändidega kaetud mägismaale viis maapealset onni.

aastal 1944 26. detsember (mõnedel andmetel 27. detsembril) toimus selles kohas Antazavė kuumalahing, mis oli üks suuremaid partisanilahinguid Ida-Leedus. Kaevikutega kindlustatud partisanilaagrit piirasid ümber Nõukogude armee meeskonnad Utenas ja Zarasais ning Antazavė külas paiknenud sõjaväeosad. Pärast päeva kestnud lahingut õnnestus 85 partisanil piiramisrõngast läbi murda ja edukalt taganeda. Taganemisel hukkus üks partisan.

Praegu on partisanide laagri ja lahingupaiga juurde paigaldatud kaks partisanide krunti, püstitatud rist ja mälestustahvel ning laagriliste pingid. Partisanipunkrid eristuvad oma suuruse poolest, need on suhteliselt suured ja massiivsed maa-alused ehitised, mis erinevad hiljem Leedu metsadesse rajatud partisanipunkritest.