Partisanide teed ja rajad Aukštaitijas

Muuseum asub Utenas, Kaunas-Daugpilis (A6) ja Vilnius-Utena (A14) maanteede ristmikul. Muuseum asutati 2015. aastal Utena endise kitsarööpmelise raudteejaama hoones. Muuseum pretendeerib end luulevormiks, mis vaikimisi paljastab sõjajärgse tõe. Näitus „Ühine Euroopa identiteet totalitaarsete režiimide kontekstis“ pakub võimalust uurida Leedu ja Euroopa minevikku ühe Leedu piirkonna ajaloo kaudu. See jutustab salajaste dokumentide ja Euroopa jagunemise loo 1939. aastal, Nõukogude okupatsiooni Leedus, leedulaste sunniviisilise osalemise Teises maailmasõjas, paguluses, sõjajärgses vastupanuvõitluses ja kolhooside organiseerimise Utena piirkonnas. 1940.–1965. aasta valusad sündmused Utena piirkonnas ja sündmused Leedus on vastandatud eluga raudse eesriide taga. Kitsarööpmelise raudteejaama ajaloos on ka traagilisi lehekülgi. Siit saadeti aastatel 1941 ja 1945–1953 Siberisse rongivaguneid küüditatutega.

Asub Šimonyse metsas, tee nr 1216 ääres (paigaldatud on silt ja stend). Šimonyse mets oli sõjajärgses Leedu partisanide võitluses tuntud kui Aukštaitija suurima partisaniüksuse, Algimantase sõjaväeringkonna tegevuskeskus. 1945. aastal tegutses piirkonnas umbes 200 partisani, 1952. aastaks aga vaid 20–30. Aastatel 1947–1949 kasutas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) partisanide territooriumi ülem kapten Jonas Kimštas-Žalgiris ja 1949. aastal temalt võimu üle võtnud ülem Antanas Starkus-Montė Šimonyse metsa peidupaikadena – juhtimispunktidena, kust koordineeriti Aukštaitija partisaniliikumist. Algimantase sõjaväeringkonna partisanide lahingute marsruut kutsub tutvuma Algimantase sõjaväeringkonna kuue partisanide peidupaigaga, mille on loonud siin peitunud ja võidelnud Žalioji, Šarūnase ja Kunigaikštis Márgirise (Kuningas Márgirise) üksuste partisanid. Šimonyse metsas on kaks erineva pikkusega (5 ja 10 km) matkarada, mis kutsuvad teid partisanide radadel käima.

Pärast Andrioniškise kalmistust möödasõitu (seal on viit) jääb alles säilinud peidupaik – komandopunkt. Aastatel 1944–1949 tegutses selles peidupaigas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) piirkonna Leedu partisanide komandopunkt. 1944. aasta suvel rajas Balys Žukauskas koos vendade Petrase ja Juozas Jovaišosega peidupaiga, et pääseda Punaarmee poolt 1944. aastal välja kuulutatud mobilisatsioonist. 1945. aasta lõpus hakkas peidupaika kasutama Antanas Slučka-Šarūnas. Ta oli esimene, kes moodustas Troškūnai piirkonnas partisanide üksuse ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarskase, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnase üksuseks. 1947. aastal sai A. SlučkaŠarūnas Algimantase rajooni ülemaks ja 1949. aastal Ida-Leedu partisanide piirkonna ülemaks. See tähendas, et alates 1949. aastast sai peidupaigast Ida-Leedu piirkonna Leedu partisanide juhtimispunkt. Peidupaik, mis oli viis aastat edukalt partisane varjanud, reedeti 28. oktoobril 1949. Talu, kus partisanid end varjasid, piirasid KGB väed sisse; partisanid keeldusid alistumast ja lasid end õhku.
Punker on säilitatud ning paigaldatud on langenute mälestuseks rist ja monument.

Monument asub Troškūnai kesklinnas Anykščiai rajoonis Püha Kolmainu kiriku lähedal. Aastatel 1944–1953 toimunud partisanisõja ajal oli Leedu territoorium jagatud üheksaks partisanide sõjaväepiirkonnaks. Aastatel 1947–1950 tegutsesid Panevėžysi ja Anykščiai piirkonnas Leedu Algimantase piirkonna partisaniüksused, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnais. Selle linna elanikud organiseerisid partisaniüksusi Aukštaitias. Algimantase piirkonna esimene partisanide ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.
1996. aastal püstitati Troškūnais Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse algatusel Algimantase sõjaväeringkonna partisanidele pühendatud monument. Monumendi autoriteks on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaušinienė. Monumendi põhiosa on must kivivärav, mis sümboliseerib langenud kodumaa kaitsjaid. Värava külgedel olevad pronksist ristid sümboliseerivad kristlikku usku, pronksist mõõk aga, nagu ka peaingel Miikaeli mõõk, usu ja lootuse valgust. Monumendi ees oleval väljakul mälestab must kivitahvel Algimantase piirkonna kolme üksust: Šarūnas, Žalioji ja Kunigaikštis Márgiris.