Partisan Roads and Trails in Aukštaitija

The museum is located in Utena, near the junction of the Kaunas-Daugpilis (A6) and Vilnius-Utena (A14) trunk roads. The museum was established in 2015 at the former narrow gauge railway station building of Utena. The museum claims to be a form of poetry that tacitly exposes the post-war truth. The exhibition “A Common European Identity in the Context of Totalitarian Regimes” offers to explore the past of Lithuania and Europe through the history of one Lithuanian region. It tells the story of secret documents and the division of Europe in 1939, the Soviet occupation of Lithuania, the forced participation of Lithuanians in World War II, exile, post-war resistance and the organisation of collective farms in the Utena region. The painful events of 1940–1965 in the Utena region and the events in Lithuania are contrasted with life behind the Iron Curtain. The history of the narrow-gauge railway station also has tragic pages. From here, in 1941 and from 1945–1953, train cars with deportees were sent to Siberia.

Located in Šimonys Forest, along road No. 1216 (a sign and a stand have been installed). Šimonys Forest was known in the post-war Lithuanian partisan struggle as the centre of activity of the largest partisan unit in Aukštaitija, the Algimantas military district. Approximately 200 partisans were operating in the area in 1945, while by 1952, there were only 20–30. From 1947 to 1949, the Šimonys Forest was used by the commander of the East Lithuania (King Mindaugas) partisan territory, Captain Jonas Kimštas-Žalgiris, and in 1949, by the commander who took over from him, Antanas Starkus–Montė, as hiding places – command posts from which the partisan movement in Aukštaitija was coordinated. The route of the partisan battles of the Algimantas military district invites you to get acquainted with six partisan hideouts of the Algimantas military district, created by the partisans of the Žalioji, Šarūnas and Kunigaikštis Márgiris (King Márgiris) units, who hid and fought here. There are two walking routes of different lengths (5 and 10 km) in Šimonys Forest, which invite you to follow the paths of the partisans.

After driving past Andrioniškis Cemetery (there is a signpost), there is a preserved hideout – a command post. From 1944– 1949, a command post of the Lithuanian partisans of the Eastern Lithuania (King Mindaugas) region operated in this hiding place. In the summer of 1944, Balys Žukauskas, with brothers Petras and Juozas Jovaišos, established the hiding place to evade the mobilisation announced by the Red Army in 1944. At the end of 1945, Antanas Slučka-Šarūnas started to use the hiding place. He was the first one to form a partisan unit in the Troškūnai area and later united the partisans of Rokiškis, Anykščiai, Kavarskas, Troškūnai, and Andrioniškis to form the Šarūnas Unit. In 1947, A. SlučkaŠarūnas became the commander of the Algimantas district, and in 1949 – the commander of the Eastern Lithuania partisan region. This means that from 1949, the hiding place became the command post of the Lithuanian partisans in the Eastern Lithuania region. The hiding place, which had successfully sheltered partisans for five years, was betrayed on 28 October 1949. The farm where the partisans were hiding was besieged by KGB troops; the partisans refused to surrender and blew themselves up.
The bunker has been preserved, and a cross and a monument to the fallen have been installed.

The monument is located in the centre of Troškūnai, Anykščiai district, near the Church of Holy Trinity. During the partisan war of 1944–1953, the territory of Lithuania was divided into nine partisan military regions. From 1947–1950, partisan units of the Algimantas region of Lithuania, the establishment of which is closely related to Troškūnai, were active in the Panevėžys and Anykščiai area. The inhabitants of this town organised partisan units in Aukštaitija. The first partisan commander of the Algimantas region, Antanas Slučka-Šarūnas, was born and lived in Troškūnai.
In 1996, pursuant to the initiative of the Genocide and Resistance Research Centre of Lithuania, a monument dedicated to the partisans of the Algimantas Military District was erected in Troškūnai. The monument was created by sculptor Jonas Jagėla and architect Audronė Kiaušinienė. The main part of the monument is a black stone gate that symbolises the fallen defenders of the homeland. The bronze crosses on the sides of the gate symbolise the Christian faith, while the bronze sword, like the sword of St Michael the Archangel, symbolises the light of faith and hope. In the square in front of the monument, a black stone plaque commemorates the three units of the Algimantas region: Šarūnas, Žalioji and Kunigaikštis Márgiris. 

Ekspositsioon asub autentses kohas – Leedu reformiliikumise „Sąjūdis“ Panevėžyse grupi ruumides. Panevėžyse Sąjūdis on siin tegutsenud alates 1988. aasta oktoobrist.
2004. aastal avati hoones Nõukogude okupatsioonile vastupanu käsitlev ekspositsioon ja Sąjūdisele pühendatud näitus. Ekspositsioon paljastab rahva vastupanu ulatuse ja vormid alates 15. juunist 1940 kuni 11. märtsini 1990 ning tutvustab nõukogudevastase liikumise olulisemaid etappe ja sündmusi, samuti nõukogude repressioone.

Ekspositsioonid asuvad Panevėžyse kesklinnas. Nõukogude võim konfiskeeris maja, mis ehitati 19. sajandi lõpus Panevėžyse silmapaistvale Moigiai perekonnale. Aastatel 1940–1941 asusid seal Nõukogude sõjaväeosa peakorter, Panevėžyse rajooni NKGB (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat) ülekuulamisosakond ja miilits. Aastatel 1944–1953 oli see Panevėžyse maakonna NKGB-MOI-KGB peakorter. Nüüd asub seal Panevėžyse koduloomuuseum.
Näitus „Okupacijų gniaužtuose“ („Okupacijų kitsikuses“) esitleb natside ja nõukogude okupatsioone. See tutvustab juudi ja mustlaste genotsiidi, küüditamise ja partisanisõja teemasid. Näituse osa, mis on pühendatud aastatele 1953–1990, jutustab Hruštšovka igapäevaelust, Nõukogude valitsuse pingutustest luua nõukogude ühiskond, inimeste vastupanust sellele vägivallale ja põrandaaluse tegevusest. Kuulda saab välismaiste raadiosaadete salvestisi, mida tolleaegsed inimesed salaja pealt kuulasid ja mille raadiosaatjaid Nõukogude võim häiris.
Näitus „Raudonasis teroras“ („Punane terror“) on pühendatud selle maja keldris tapetud ja Panevėžyse suhkruvabrikus maha lastud ohvrite mälestusele ning Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt toime pandud kuritegude ajaloole. Vabade inimeste lootused ja nende häving Nõukogude võimu all on allegooriliselt kujutatud ajas ja ruumis – halastaja õe Zinaida Kanis-Kanevičienė korteri interjöör iseseisvusajal, kes piinati surnuks, ja NKGB ülekuulamisruumi koopia.

Piirkonda pääseb metsateelt, mis asub Rinkūnaist möödudes mööda teed nr 3111 ja Pyvesa jõge ületades.
Pärast Vabadussõda (1918–1940) oli Põhja-Leedus, eriti Pasvalysi ja Joniškise rajoonis, tugev partisanivõitluse traditsioon. Siin organiseeriti esimesed partisaniüksused. See traditsioon, ehkki mitte eriti väljendunud, jätkus ka pärast Teist maailmasõda ning 1944. aastal hakkasid piirkonnas moodustuma eraldi partisaniüksused.
Aastatel 1944–1946 oli Jonas Alenčikas-Dragūnas Žadeikiai metsas tegutseva partisanide üksuse ülem. 1945. aastal rajasid tema juhitud partisanid Žadeikiai metsa üsna suure punkri – see oli 30 meetrit pikk ja 6 meetrit lai. Selline punker peegeldab suurepäraselt Leedu partisanide võitluse esimest faasi, mil partisanid tegutsesid suurtes üksustes ja elasid suurtes punkrites või metsalaagrites. Punker hävis lahingu käigus, kuid kui Leedu taasiseseisvus, ehitas selle uuesti üles Pasvalyse jalaväekompanii. Punkrit haldab praegu Pasvalyse koduloomuuseum. Punkri kõrval on taastatud partisanide asula ning paigaldatud on uus mälestusrist ja infostend.

Partisanide punkri ja mälestusristi leiate, kui keerate Juodupė ja Žiobiškise vaheliselt piirkondlikult maanteelt 3604 (Rokiškis-Maineivos-Naujasodė) ära Plunksnočiai metsa suunas.
1947. aastal asusid Plunksnočiai metsatukas Kunigaikštis Márgirise (Kuningas Márgirise) üksuse Gediminase kompanii partisanid, mida juhtis Juozas Bulavas-Iksas, asuma. Kuni 1948. aastani polnud neil püsivat talvituskohta, seega otsisid nad varjupaika neid toetavate inimeste juures. Pärast Teist maailmasõda oli Plunksnočiai mets soine ala, mille keskel asus väike küngas. 1949. aastal rajasid partisanid sinna peidupaiga. Nad reetis aga sisseimbunud Vene julgeolekuagent, kes teadis punkri asukohta. 14. novembril 1949, pärast seda, kui partisanid olid magama jäänud, viskas ta punkrisse tankitõrjegranaate. Seitse partisani hukkus.
Partisanide punker on taastatud ja püstitatud on mälestusrist seal hukkunute nimedega. Tänapäeval on ümbritsev mets roheline ja jalutuskõlbulik. Rokiškise noorte laskurite algatusel on punkrist mõnekümne meetri kaugusele väikesele väljakule püstitatud monument ja infosildid.

Vabadusvõitluse ajaloo muuseum asub Vytauto tänaval, Obeliais (Obeliai-Zarasai tee KK117) vasakul pool (teel on paigaldatud liiklusmärk).
1998. aastal asutatud muuseum tutvustab Leedu riigi arengut, Obeliai piirkonna ajalugu ja Leedu rahvakunsti. Suur osa näitusest on pühendatud vabadusvõitluste teemale.
Vabadusvõitluste tõendid kogus ja annetas muuseumile õpetaja ja endine partisan Andriejus Dručkus (1928–2018).
Lisaks Nõukogude repressioonide, küüditamise, partisanisõja, nõukogudevastase vastupanuliikumise ja iseseisvuse taassünni teemadele, mis peegeldavad Obeliai piirkonna kogemusi, paistab muuseum silma ka omapäraste aktsentide poolest. Muuseum tutvustab 1941. aasta juuniülestõusu osalejatele ja Nõukogude terrori ohvritele pühendatud ainulaadse monumendi püstitamise, hävitamise ja taastamise ajalugu. Samuti antakse ülevaade Leedu kaitsesüsteemist pärast 1990. aastat ning eksponeeritakse Leedu relvajõudude ja teiste teenistuste vormiriietust. Muuseumi vabaõhunäitusel on väljas Leedu partisanide punkri ja küüditatute Siberi kasarmu koopiad. Paiku saab külastada eraldi ning pakutakse ka spetsiaalseid haridusprogramme, mis võimaldavad külastajatel kogeda partisanide ja küüditatute igapäevaelu ning mõista, mis tunne oli elada punkris või kasarmus.

Kohale pääseb Antazavė linnast metsateid mööda.
1944. aasta lõpus moodustati Kirde-Leedus Antazavė piirkonnas Leedu partisanide Lokio üksus. Seda juhtis endine Leedu armee ohvitser kapten Mykolas Kazanas. Üksus rajas Vinčežerise järve äärde Antazavė tihedate kuuse- ja männimetsade kõrgustikku viis varjendit.
26. detsembril 1944 (teiste allikate kohaselt 27. detsembril) toimus siin Antazavė metsa lahing. See oli üks suurimaid partisanilahinguid Ida-Leedus. Partisanilaagrit piirasid ümber Nõukogude armee üksused Utenast ja Zarasai'st ning Antazavė kihelkonnas paiknevad sõdurid. Pärast päevapikkust võitlust õnnestus 85 partisanil piiramisrõngast murda ja edukalt taanduda. Taganemise käigus hukkus üks partisan.
Praegu on partisanide laagri kohale ehitatud kaks partisanide punkrit ning paigaldatud on lahingupositsioonid, rist, mälestustahvel ja pingid laagri külastajatele. Partisanide punkrid on oma suuruse poolest silmapaistvad – need on suhteliselt suured ja massiivsed maa-alused ehitised ning erinesid oluliselt hiljem Leedu metsadesse ehitatud partisanide punkritest.