Külma sõja ja Nõukogude okupatsiooni pärand Žemaitijas

Priekulės, Klaipėdos tänaval (seal on suunaviit).

Muuseum asub endise Ida-Preisimaa sandarmijaoskonna hoonetes. Need ehitati 1909. aastal tüüpprojekti järgi. Pärast sõda asusid hoonetes Nõukogude repressiivstruktuurid: aastatel 1945–1950 tegutses siin NKVD-MVD-MGB Priekulė kihelkonna allüksus, aastatel 1950–1953 MGB Priekulė rajooni osakond ja aastatel 1946–1953 asus siin ka Priekulė märulipolitsei peakorter. Endise jaoskonna peahoones ja selle keldris kuulati üle ja piinati inimesi, kinnipeetavaid hoiti vangistuses endises taluhoones ning mõrvatute surnukehad visati teise hoonesse. Hiljem maeti surnukehad krundi sügavale aeda või viidi välja ja visati Drukiais turbasoosse.

Muuseum avas nendes ruumides uksed 2006. aastal. Ekspositsiooni peateemad on sõjajärgne vastupanuvõitlus ja küüditamised selles Klaipėda piirkonnas. Muuseumil on ka väliekspositsioon: väljas on küüditamisvanker ja partisanide punkri koopia. Muuseumi territooriumile on loodud mälestusmärke: paigaldatud on kabel, seisavad rahvakunstnike loodud kabelisambad ja ühishaua kohale on ehitatud mälestusmärk.

Näitus asub Klaipėda keskosas. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Leedu okupeeris, olid Klaivka ja Klaivka piirkond juba osa Saksa Reichist. Jaanuaris 1945 vallutas Klaivka Punaarmee. Sõjakomandöri registreerimisandmete kohaselt oli linnas sel ajal vaid 28 tsiviilisikut. Klaivkades algas uus nõukogude periood. Üks repressiivne režiim asendus teisega.
Näitus „Sovietmečio pėdsakais“ („Nõukogude aja jälgedes“) püüab peegeldada nõukogude aega ja 1990. aastate lõpus alanud muutusi ning aidata mõista keerulist nõukogude atmosfääri. Näitus jutustab uute elanike loo, „sotsialistliku“ Klaipėda ehitamise, nõukogude ideoloogia ja propagandapüüdluste, soovi hävitada kõik rahvuslik, rahvalik ja kodanlik, samuti religioosse teadvuse. Paljastuvad erinevad lood ja teemad: intelligentse inimese nõukogudeaegse elutoa interjöör illustreerib tolleaegsete inimeste igapäevaelu; improviseeritud „punane nurk“ ja nõukogude loosungid peegeldavad nõukogude propaganda meetodeid ja banaalsust; arvutiterminal demonstreerib Klaipėda Püha Neitsi Maarja, Rahukuninganna kiriku ehitamist ja selle saatust aastatel 1957–1963 jne.

Väike-Leedu Ajaloomuuseumile kuuluv „Muziejus 39/45“ jutustab Teise maailmasõja sündmustest Klaipėdas ja piirkonnas. Muuseum asub endise Klaipėda lossi idaküljel valli all, kuhu Saksa väed olid sõja ajal rajanud lõhkeainetelao.
Muuseumi ekspositsioon on kaasaegne ja külastajatele kaasahaarav: ekspositsioon koosneb neljast saalist, mis esitlevad sõjaaja erinevaid perioode, ning saalidesse on paigaldatud 13 interaktiivset punkti. Saalis „Klaipeda sõja eelõhtul“ on eksponeeritud ajaloolisi dokumente ja fotosid, samas kui tolleaegseid radikaalseid muutusi Euroopas kirjeldatakse originaalsel animeeritud kaardil. Saalis „Klaipeda vallutamine“ peegeldatakse Klaipeda ja selle elanike väga traagilist ajalugu, samas kui teises saalis „Klaipeda pärast sõda“ on installatsioon, mis mälestab linna lammutatud kirikuid. Viimases – Mälestuste saalis – on sümboolne kuue meetri pikkune klaaskatusega vanker, mille all on väljas mitu lihtsat majapidamistarvet, mis kunagi kuulusid nii Saksa sõduritele kui ka Klaipeda tsiviilisikutele. Klaas on kaetud liivakihiga, seega tuleb eksponaatide nägemiseks liiva sõrmedega maha pühkida.

M52 “Sūduvis” miinitõrjelaev-muuseum asub Klaipėdas Karališkoji Danės veepiiril Lossisilla kõrval.
See on Lindau miinitraaleriklassi laev, mis ehitati aastatel 1956–1958 Lääne-Saksamaal. Nende laevade ülesanne on meremiinide avastamine ja hävitamine. Seetõttu on kere valmistatud Brasiilia tammest, tekk tiikpuust ja masinad mittemagnetilisest metallist.
Aastatel 1958–1999 kuulus laev Saksa mereväele ja kandis nime M1071 „Koblenz”. Aastatel 1978–1979 ehitati see miinitraalerilt miinijahtijaks.
1999. aastal anti laev üle Leedu mereväele. Mereväe laevu nimetatakse traditsiooniliselt Leedu ajalooliste piirkondade järgi, seega nimetati ka vastuvõetud laeva M52 „Sūduvis“. Laev teenis Leedut 22 aastat, osaledes rahvusvahelistel ja riiklikel õppustel ja operatsioonidel. 2021. aastal lahkus laev Leedu mereväe teenistusest ja anti üle Leedu Meremuuseumile. Seejärel avati 52 „Sūduvis“ avalikkusele ja kohandati muuseumi- ja hariduslikuks otstarbeks. Väljapanekul oleval laeval on autentne operatsioonivarustus.

Park asub Klaipėdas K. Donelaičio, Liepų, Trilapio ja S. Daukanto tänavate vahel.
Klaipėda skulptuuripark on mitmekihiline tunnistaja linna ja maailma ajaloost. Kalmistu, park, mälestusmärk, kunstipaik – kõik see ja palju muud mahub ühte kohta.
Aastatel 1944–1945 taastasid Nõukogude okupandid oma positsioonid Itaalias, kuid Kläpeda jäi ilma oma endistest elanikest. Kunagine uus, nüüdseks vana linnakalmistu jäeti hooletusse. Lõpuks, 1977. aastal, see likvideeriti, selle asemele ehitati skulptuuripark ja alustati kunstiteoste paigaldamist.
Tänapäeval tuntakse parki Leedu küpse modernismi vabaõhuskulptuurigaleriina. Siin on väljas 116 nõukogude perioodil (1977–1989) loodud teost. Lisaks kunstiteostele ja iidse kalmistu säilmetele on siin väljas ka monumendid:
• 1923. aasta Klaipėda ülestõusu sündmuste mälestusmärk (1925);
• Teise maailmasõja (1949–1980) Nõukogude sõdurite mälestusmärk, osa
millest lammutati 2022. aastal pärast sõja puhkemist
Venemaa Ukraina vastu;
• mälestuskivi Klaipėda vanadele elanikele –
Memelenderid (1992).
Mälestusmärkidega austatakse ka Prantsuse-Preisi sõja Prantsuse vange, Esimese maailmasõja Saksa keisririigi sõdureid, iseseisva Leedu sõdureid ning Teise maailmasõja Belgia, Poola ja Prantsuse vange.

Kuigi Klaipėda kasarmute kompleks oli sõjaväeobjekt, on Klaipėda Ülikool need tänapäeval oma tarbeks ümber ehitanud ning endises sõjaväelinnakus on säilinud arvukalt oma sõjalise mineviku jäänuseid.
Kasarmud ehitati aastatel 1904–1907 Klaipėda magistraadi ja Preisimaa sõjaväevalitsuse vahelise lepingu alusel. Valmis kasarmukompleks (arhitekt teadmata) koosnes kaheksast peamisest (telliskivi)hoonest, millest kuus on säilinud, ja puidust abihoonest. Kaks peamist hoonet olid mõeldud sõdurite majutamiseks. Praeguse Herkaus Manto tänava ääres asuvates hoonetes elasid varem nooremleitnandid ja leitnandid.
Aastatel 1907–1914 asus kasarmus 41. von Boyeni jalaväerügemendi 3. pataljon, mis võitles Esimese maailmasõja ajal idarindel ja 1916. aastal kuulsas Verduni lahingus. Aastatel 1919–1920 kasutas kasarmu sel ajal formeeritava Preisi Vabatahtlike Korpuse 41. jalaväerügemendi vabatahtlike pataljon, samuti üks 223. rügemendi pataljon ja üks 103. rügemendi pataljon, mis saadeti Klaipėdasse. Aastatel 1920–1923 kuulus kasarm Prantsuse armee 21. jalaväe-laskurpataljonile, aastatel 1923–1934 Leedu armee Žemaitija hertsogi Butigeidise 7. jalaväerügemendile ja aastatel 1934–1939 Pilėnai Margirise hertsogi 6. rügemendile. Endist sõjaväelinnakut saab näha ainult väljastpoolt.

Muuseum asub Palanga kesklinnas, ühes Palanga kuurordi väikseimas puitvillas – Vaidilutė. See asutati 1993. aastal Leedu Poliitvangide ja Küüditatute Liidu Palanga osakonna algatusel. Osakond hoolitseb muuseumi eest ka tänapäeval kogukonnapõhiselt. Vabatahtlikud on villa muuseumi erivajadustele kohandanud ja juhivad ise ekskursioone.
Näitus jutustab leedulaste osalemisest vastupanuliikumises ja küüditamisest, mis hävitasid inimeste elusid.

Orvidai talumuuseum asub Salantai lähedal, Salantai-Plungė tee (KK169) paremal küljel (seal on infotahvlid).
Selle koha rajas enam kui 40 aastat tagasi kiviraiujate perekond – isa ja poeg – Kazimieras ja Vilius Orvidai (1905–1989; 1952–1992). Maaparandustööde käigus tõid nad oma talusse huvitava välimusega purustamiseks mõeldud kive ja sajandeid vanu puid ümbritsevatelt põldudelt ning kasutasid neid religioossete monumentide loomiseks. Orvidai endi loodud teosed talus, aga ka teiste seal eksponeeritud kunstnike teosed ei vastanud nõukogude ideoloogilistele ja kunstilistele kaanonitele: kivist, puidust, metallist ja vanadest põllumajandustööriistadest valmistatud teosed põimusid omavahel erinevate religioonide (katoliikluse, paganluse, budismi) sümboolika. Talu oli tuntud ka neile, kes ei sobinud nõukogude elu reaalsusesse. Paigast sai pelgupaik ja kogunemispaik neile, kes mõtlesid teisiti. Nõukogude võim plaanis korduvalt seda keskkonda hävitada, kuid inimestel õnnestus see säilitada. Orvidai talu muutus Leedu taassünni ajal väga populaarseks.
Orvidai talumuuseumis tervitab külastajaid tank IS-2. Selle tanki töötas välja Nõukogude Liit Teise maailmasõja ajal vastuseks Saksa tankile Tiger I. Nimi IS on lühend Nõukogude türannist Joseph Stalinist. See tank asus varem Salantais Teise maailmasõja Nõukogude Liidu matuste mälestusmärgi osana. 1991. aastal viidi see Orvidai talusse ja sellest sai eksponaat.

31. detsembril 1962 võeti kasutusele üks esimesi R-12 ballistiliste rakettide maa-aluseid stardikomplekse Nõukogude Liidus – Dvina maa-alune stardikompleks.
Plokštinė metsas (Plungė rajoon).
Aastatel 1963–1978 paigutati kompleksi neli R12 keskmise ulatusega ballistilist raketti (SS-4 Sandal), mis olid varustatud 2,3 megatonnise tuumalõhkepeaga. Kõik raketid olid suunatud Lääne-Euroopa riikidele. See kompleks moodustas koos sarnaste pinnalt lastavate raketibaasidega Leedus ühtse Nõukogude tuumaarsenali, mis oli võimeline hävitama kogu Euroopa. 16 tegutsemisaasta jooksul ei tulistatud välja ühtegi raketti, hoolimata 1968. aasta Praha kevade ajal väljakuulutatud lahinguvalmidusest.
Pärast Nõukogude sõdurite lahkumist 18. juunil 1978 laastati ja rüüstati halvasti valvatud sõjaväeobjekti. 1993. aastal, kui kompleks anti üle Žemaitija rahvuspargi direktoraadile, alustati selle restaureerimist. 2012. aastal avati külma sõja ekspositsioon. Tänapäeval on see kunagi väga salajane ja valvatud koht avalikkusele avatud. Endises raketi- ja varustuse juhtimisruumis on väljas ajalooline ekspositsioon külma sõja perioodist. Praeguseks on see ainus muuseum Euroopas, kus on eksponeeritud säilinud maa-alune raketisilo.

1962. aastal võeti Plokštinė metsas (Plungė rajoonis) kasutusele üks esimesi R-12 ballistiliste rakettide maa-aluseid stardikomplekse Nõukogude Liidus – Dvina.
Raketiheitmiskohast 0,5 km kaugusele rajati sõjaväelaager. See hõlmas 12 hektari suurust ala ja siia ehitati umbes 30 erineva otstarbega hoonet, sealhulgas elamud (kasarmud), ohvitseride peakorter, kaks sööklat, katlamaja, elektrijaam, meditsiinipunkt, klubi, seakasvatustalu, laod, garaažid ja muud ehitised.
Plokštinė maa-alune raketilaskmiskompleks töötas kuni 18. juunini 1978. Nõukogude sõdurid lahkusid piirkonnast, võttes kaasa vaid oma relvad. 1979. aastal anti endise sõjaväekompleksi haldamine üle Plungė rajooni vabariiklikule põllumajanduslike puhkerajatiste ühingule ning sõjaväelinnaku territooriumile rajati Plateliai pioneeride puhkelaager „Žuvėdra“. See ala rekonstrueeriti ja kohandati laagri vajadustele, mis tegutses kuni 1990. aastani. Pärast Leedu iseseisvuse taastamist pioneerilaager suleti.
Alates 1993. aastast on seda ala haldanud Žemaitija rahvuspargi direktoraat. 2017. aastal lammutati paljud sõjaväelinnaku ehitised nende halva seisukorra tõttu. Tänapäeval on alal alles umbes kümme hoonet, mida külastajad saavad väljastpoolt näha. Paigaldatud on infotahvlid endiste hoonete ja nende funktsioonide kohta.

Umbes 1928. aastal, Leedu Vabariigi iseseisvusväljakuulutamise kümnenda aastapäeva puhul, alustati Plungės Laisvės puiesteel Vabadusmonumendi ehitamist kunstnik Kleinauskase projekti järgi. Projekt valmis 1931. aastal ja see tunnistati Žemaitija kõrgeimaks (18 m) Vabadusmonumendiks.
Monumendi idee ei rahuldanud linna katoliiklikku kogukonda, kelle arvates nägi monumendi peakuju – mõõka ja krooni hoidva tiivulise ingli kipsskulptuur – liiga vulgaarne ja paljas välja. Seetõttu lükati algne idee püstitada Vabadusmonument kiriku ette tagasi ja see paigaldati Laisvėsi puiesteele. Levivad jutud, et linnaelanikud on skulptuuri kividega loopinud. Ka linnavõimudele monument ei meeldinud – iseseisvuspäeva pidustused peeti Püha Floriani kuju juures, ignoreerides Vabadusmonumenti.
Lõpuks, umbes 1936. aastal, lammutati varemetes skulptuur ning umbes aastatel 1950–1953 lasid Nõukogude okupatsioonivõimud monumendi jäänused õhku, et võidelda vabadusideede väljendamise vastu. 1992. aastal monument restaureeriti ja pühitseti. Uus skulptuur ja vapp valati pronksi. Taastatud monumendi autor on skulptor Vilimas Ketvirtis. Ingli skulptuur valati Peterburis, Plungė vapid aga Kaunases.

Muuseum asub Telšiais, Mastis järve loodekaldal. 2024. aastal avas pärast rekonstrueerimist uksed Žemaitija muuseum „Alka“. Muuseum tutvustab Žemaitija piirkonna ajalugu ja kultuuri – arheoloogilisi leide, haruldasi ja huvitavaid ajaloolisi esemeid, etnograafiliste aarete kogu, sõdadevahelise perioodi ja diasporaa kunstnike töid ning Žemaitija silmapaistvate mõisate pärandit. Muuseum köidab külastajaid ka oma sõjanduspärandi koguga, millele on pühendatud kolm huvitavat näitust.
Üks neist on audiovisuaalne installatsioon „Ajastude murd“, mida täiendab väike Teise maailmasõja esemete näitus. Erinäitus on jagatud kahte ossa – Natsi-Saksamaa okupatsioon ja Nõukogude okupatsioon –, kus on väljas sõdurite poolt kasutatud autentsed esemed ja videoprojektsioonid. Näituse osas „Kadunud lood“ paljastavad erinevate inimeste ja perekondade lood perioodi rahva ajaloos, mil kohaliku elanikkonna vastu valitses Nõukogude okupatsioonirežiimi terror. Näitus „Partisanide sõda Žemaitijas“ on stiliseeritud, demonstreerides partisanide peidupaiga sisemust. Näitus annab ülevaate Leedu partisanide struktuurist ning eksponeerib autentseid ajaloolisi esemeid ja relvanäidiseid, dokumentaalfilmi fragmenti ja partisanide fotosid.

Rainiai Kannatuste kabel asub Rainiai külas, Telšiaist viie kilomeetri kaugusel, maantee nr 160 Telšiai-Varniai-Laukuva ääres.
25. ja 26. juunil 1941 toimus Rainiai metsas üks kohutavamaid veresauna Leedu Nõukogude okupatsiooni ajaloos. Öösel piinasid Punaarmee ja Nõukogude repressiivvõimud Telšiai vanglas julmalt surnuks 75 poliitvangi. Mõni päev hiljem leidis mööduja ohvrid ühishauda maetuna.
1943. aastal ehitati ohvrite mälestuseks kabel arhitekt Jonas Virakase eskiisi järgi. 1944. aastal, Nõukogude võimu taastumisega, kabel hävis. Hiljem, 1990. aastal, pärast Leedu iseseisvuse taastamist, alustas arhitekt A. Žebrauskas sama autori eskiiside järgi uue kabeli ehitamist. Kabel pühitseti sisse 23. juunil 1991 Rainiai veresauna 50. aastapäeva mälestuseks.
Rainiai Kannatuste kabel on pühendatud mitte ainult Rainiai märtritele, vaid ka kõigi Nõukogude terrori ohvrite mälestuseks. Kabeli lähedal asuvas metsas on püstitatud skulptor R. Midvikase nikerdatud kivirist, kus piinati poliitvange. Teel on näha veel kolm riigilipu värvides maalitud puidust risti.

1947. aastal paigutati Šatrija üksuse Žarėnai kompanii partisanid Edmundas Rekašius-Lakūnase juhtimisel Troonide Jumala metsa (Telšiai rajoon) tihnikusse. 21. mail 1949 avastati KGB operatsiooni käigus partisanide laager, kus sel ajal viibis 11 partisani.
Tulevahetuses hukkus seitse partisani, sealhulgas Šatrija üksuse ülem Aloyzas Mažutis-Šarūnas. Operatsiooni käigus langes vangi neli partisani, kellest kolm said raskelt haavata. Kompaniiülematel Edmundas Rekašius-Lakūnasel ja Steponas Rekašius-Dariusel õnnestus piiramisrõngast põgeneda. Lahingus langenud partisanide matmispaigad määrasid vennad Alfredas ja Romualdas Jonušas pealtnägijate ütluste ja KGB dokumentide põhjal. Tänapäeval on Troonide Jumala metsa rajatud õpperada, kus saab näha partisanide surmakohta, mälestusristi ja taastatud punkrit, kus elas ja töötas Žemaitija maakonna Šatrija üksuse operatiivjaoskonna ülem Zigmas Tomkus aastatel 1947–1948 ning kus Žemaitija maakonna Šatrija üksuse partisanid peatusid 1949. aasta mais. Rajal jalutades saab näha taastatud Žarėnai kompanii partisanide punkrit, partisani Irena Belazaraitė-Žibuoklė surmakohta, kuhu on paigaldatud kabel, rist langenud partisanide perekonnanimedega, Žemaitija partisanide monument ja muud mälestusesemed.