Pa Baltijas ceļu no Viļņas līdz Rīgai

Vilniuse linnas, Leedu Vabariigi Seimi teise koja lähedal

aastal 1991 Jaanuaris piirati Leedu parlamendihoonet vabadust taotlenud ja seda kaitsnud leedulaste pingutuste tõttu barrikaadid. Barrikaadid olid katse kaitsta end tolleaegse Nõukogude Liidu sõjalise agressiooni eest – Nõukogude katsed viia Leedus läbi riigipööre ja taastada Nõukogude võim. See ümbritses parlamenti kuni 1992. aastani. lõppu aastal 1993 Leedu Vabariigi Seimi lähedale loodi mõnest barrikaadist ja muudest säilmetest omamoodi mälestusmärk - Leedu rahva ohverdamisele pühendatud monument.

13. jaanuar on 1991. aasta kõige traagilisem päev. jaanuari sündmus, kui Nõukogude armee ja eriüksused hõivasid Leedu raadio- ja televisioonihoone ning teletorni, hukkus 14 vabadusekaitsjat ja sai vigastada umbes 600 inimest - kuulutati välja vabaduskaitsjate mälestuspäevaks. Vabaduskaitsjate päeva kümnenda aastapäeva lähenedes otsustati eelnimetatud kompositsioon kaitsta 13. jaanuari mälestussamba paigaldamisega. Mälestusmärk avati 2008. aastal.

Mälestusmärgis on säilinud autentne 1991. a. fragment parlamendi barrikaadidest, kabel St. Neitsi Maarja kujutisega, mis on eksponeeritud 1991. aastal inimeste poolt pärast jaanuarisündmusi toodud esemeid, tutvustatakse Leedu iseseisvuse kaitsmise sündmusi. Väidetavalt on see ilmselt ainus seda tüüpi monument maailmas, mis annab tähenduse parlamendi ja riigi iseseisvuse kaitsmisele.

Monument asub Giedraičiai linnas.

aastal 1932 19. juuni Giedraičiais avati mälestussammas Leedu vabaduse eest hukkunutele. Monumendi ehitamise algatajad olid Giedraičiai elanikud - maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, preester Meigys, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid Leedu sõdureid lahingus, Širvintose selts ja Leedu armee kogusid 11 000 litti. monumendi jaoks. Kutses annetada monumendi ehitamiseks on kirjas, et monumenti ehitatakse "võidu ja meie igavese rõõmu austamiseks, see tuletab meile meelde selle koha ajaloolist tähtsust ja näitab ka austust sõdurite vastu maetud Giedraičiais."

Monumendi avamise tseremoonia oli pompoosne, sellest võtsid osa Leedu Vabariigi president A. Smetona, armee ülem, 2., 4., 7., 9. polgu esindajad ja ohvitserid, kes osalesid lahingutes Giedraičiais. Monumendi juures visati sõjalennukitelt lilli, Leedu silmapaistev tegelane ja üks monumendi rajamise korraldajatest Malvina Valeikienė luges Giedraičiai lähedal hukkunud Leedu sõdurite nimesid, teda autasustati Vytise Risti III ordeniga. kraadi ja ausamba juures pühitseti kohaliku laskurrühma lipp. 1962-1964 nõukogude administratsiooni korraldusel üritati monumenti ebaõnnestunult lammutada ning hiljem tunnistati see ajaloomälestiseks.

200 m pärast Giedraičiai linnast teelt 172 maha pööramist.

aastal 2020 21. november võidu mälestuseks avati Giedraičiai lahingupaigas asuval mäel skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument. Monument tõlgendab uuesti sõdadevahelisi lahinguid Leedu armee ja Poola armee vahel, et loobuda konfliktinarratiivist, ning rõhutab kahe riigi liidu olulisust praeguste sündmuste kontekstis. Roostega kaetud kahur esindab tugevat liitu sada aastat tagasi sõdinud Leedu ja Poola vahel. Monumendi külgedel kirjeldatakse toonast olukorda, mainitakse selles osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning tutvustatakse lühidalt lahingu käiku. Monument ehitati Leedu sõjaväe algatusel ja rahadega.

Pärast Anrioniškise linna kalmistu möödumist (seal on sildid).

Selles peidupaigas 1944–1949 tegutses Leedu partisanide komandopunkt Ida-Leedu (Karalias Mindaugas) piirkonnas. aastal 1944 Balys Žukauskas rajas peidupaiga koos oma vendade Petruse ja Juoz Jovaišasega suvel ning hakkas varjama 1944. aastal. kuulutas välja mobilisatsioonid Punaarmeesse. aastal 1945 Aasta lõpus alustas külaskäiku Antanas Slučka-Šarūnas, kes asutas Troškūnai ümbruses esimesena partisanide rühma ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarsko, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnise rahvusmeeskonnaks. peidupaik. aastal 1947 Algimantas rajooni ülemaks sai A. Slučka-Šarūnas ja 1949. a Ida-Leedu piirkonna komandör. See tähendab, et alates 1949.a peidupaigast sai Ida-Leedu piirkonna peakorter. Viis aastat partisanidele edukalt peavarju andnud peidupaik vabastati 1949. aastal. 28. oktoobril, kui MGB armeeüksused kodutalu ümber piirasid, ei soostunud selles varjunud partisanid alistuma ja lasid end õhku.

Praegu on seal säilinud punker, rist ja mälestussammas hukkunutele.

Anykščiai rajooni Troškūnai linna keskuses, St. Kolmainu kirik.

1944-1953 Partisanisõja ajal jagati Leedu territoorium 9 partisaniringkonnaks. 1947-1950 Panevėžyse ja Anykščiai ümbruses tegutses Leedu partisanide Algimantase ringkond, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnaiga. Selle linna elanikud organiseerisid Aukštaitijas partisanide üksused. Algimantase ringkonna esimene ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.

aastal 1996 Leedu rahvastiku genotsiidi ja vastupanu uurimise keskuse eestvõttel ehitati Troškūnais Algimantase rajooni partisanidele pühendatud monument. Monumendi autor on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaushinienė. Monumendi põhiosa moodustab must kivivärav, mis sümboliseerib neid, kes läksid kodumaad kaitsma ja neid, kes tagasi ei tulnud. Värava külgedele paigaldatud pronksristid sümboliseerivad kristlikku usku ja pronksmõõk, nagu peaingel St. Miikaeli mõõk sümboliseerib usu ja lootuse valgust. Monumendi esisel platsil on mustad kiviplaadid mälestanud Algimante rajooni kolme rahvusmeeskonda - Šarūni, Žaliosija ja hertsog Margist.

Panevėžysi linna keskosas.

Ekspositsioon tegutseb autentses kohas – Leedu reorganiseerimise Panevėžyse grupi peakorteris. Panevėžyslased on siin töötanud alates 1988. aastast. oktoobril

aastal 2004 majas avati nõukogude okupatsioonile ja Sąjūdisele vastupanule pühendatud ekspositsioon. Näitus paljastab rahva vastupanu ulatuse ja vormid alates 1940. aastast. 15. juuni kuni 1990. aastani 11. märtsil tutvustab nõukogudevastase liikumise olulisemaid etappe ja sündmusi, nõukogude võimu poolt läbi viidud repressioone.

Panevėžysi linna keskosas.

19. sajandil Aasta lõpus sundvõõrandas Nõukogude võim kuulsate Panevėžyse kodanike Moigii ehitatud majad. 1940-1941 neis asusid Nõukogude armee üksuse staap, NKGB Panevėžyse maakonna ülekuulamisosakond ja miilits. Üks 1941. aastal Ööl vastu juunit piinasid nõukogude okupandid selle maja keldris kolme Panevėžyse haigla arsti ja veel nelja inimest. 1944-1953 siin asus NKVD–MVD–MGB Panevėžyse rajooni (aastast 1950 rajoon) osakond. Nüüd on see Panevėžyse koduloomuuseumi ruumid.

Näitus "Okupatsioonide haardes" vaatleb natside ja nõukogude okupatsioone. Tutvustatakse juutide ja romade genotsiidi, küüditamiste, partisanisõja teemasid. 1953-1990 näituse pühendatud osa tutvustab igapäevaelu "Hruštšovkas", nõukogude püüdlusi luua nõukogude ühiskonda ja inimeste vastupanu sellele sunnile, põrandaalust tegevust. Kuulda on salvestist salaja kuulatud välisraadio saatest koos nõukogude segamisega.

Näitus "Punane terror" on pühendatud selle maja keldris tapetud ja Panevėžyse suhkruvabriku juures maha lastud ohvrite mälestusele ning Nõukogude okupantide kuritegude ajaloole. Vabade inimeste lootused ja nende purustamine pärast Nõukogude võimu sisenemist väljenduvad allegooriliselt läbi ruumide - iseseisvunud Leedu aegse märtriõe Zinaida Kanis-Kanevičienė korteri interjööri ja NKVD kontori koopia. ülekuulaja.

Panevėžysest 10 km, Panevėžysi–Pasvalyse maanteel (A10; Via Baltica tee E67 osa) vasakul pool (seal on informatiivne teeviit).

2016. aastal lenduri ja lennuhuvilise Virmantas Puidokase algatus. Loodud muuseum tegutseb Ústra lennuvälja territooriumil. Lennujaama algusaeg ulatub 1984. aastasse. Tollal tõusid sealt õhku lennukid, mis puistasid põlde väetise või muu kemikaaliga. Muuseumis on väljapanekud väljas ja siseruumides. Välinäitusel on väljas Nõukogude Liidus toodetud hävitajad Su-15, MiG-21, MiG-23, helikopterid Mi-2, Mi-8 ja Tšehhoslovakkias toodetud sõjaväe tasuline lennuk L-29 (kõik tootmist alustati 6. ja 7. paremal). Siseekspositsioonid tutvustavad maailma ja Leedu lennunduse ajalugu ning sõjalennunduse tehnikat, tööriistu ja atribuutikat esimese, teise ja külma sõja ajastust. Eksponeeritud on erinevate riikide sõjaväelendurite varustus, pääste-, side-, helisalvestus- ja muu tehnika, sõjaväe õhuväe ohvitseride paraadvormide pistodade kollektsioon.

Pasvali linna idaservas, Via Baltica maantee (E67, A10) läheduses on teeviidad.

aastal 1989 23. augustil, meenutades kuritegeliku Molotov-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide allkirjastamise 50. aastapäeva, ühendati Leedu ümberkorralduse eestvedamisel kolme Balti riigi pealinnad - Vilnius, Riia ja Tallinn. Liikumine, Läti Rahvarinne ja Eesti Rahvarinne. 2 miljonit inimest ühendasid käed umbes 650 km pikkuses ketis. See Balti maanteena tuntud ringrada on üks silmapaistvamaid ja meeldejäävamaid sündmusi Nõukogude okupeeritud riikide jaoks nende iseseisvuse püüdlustes.

Sündmuse meenutamiseks on Balti maantee marsruudi (Vilnius–Ukmergė–Panevėžys–Pasvalys–Saločiai) äärde püstitatud mälestusmärgid. «Et see päev jäädvustaks, toob igaüks teeäärsetele mälestusmärkidele midagi kaasa. Kuhjame oma vangistusena kivi haaval, et ehitada altar... Võib-olla kott mulda - iidse kombe järgi käru täita... Võib-olla rist..." (kirjanik Kazys Saja, 17. august 1989). Pasvaly lähedal Balti teel asuv Ristiorg on üks selle mälestustee mälestisi.

Kryžių oru ajalugu sai alguse Balti maantee eelõhtul, kui Pasvalja kodanikud hakkasid siia põllukividest Vabaduse altarit ehitama. 23. august Ristid asetasid orgu osalejad Pasvalisest, Akmenėst, Joniškėlist, Kretingast, Mosėdisest, Pakruoj. Hiljem püstitati siia riste tähtsündmuste ja silmapaistvate isikute mälestuseks, riste sõbralikele Norra ja Rootsi rahvastele. aastal 2024 Orus seisis 14 risti.

Bauska kaitsjate 1944. aasta monument avati 14. septembril 2012 Bauska vabatahtlike pataljoni endise sõjaväelase Imantas Zeltiņši eestvõttel ning tema ja valla rahalisel toetusel. Punasest graniidist valmistatud stelas, mis on paigaldatud kolmeastmelisele betoonalusele, Läti armee sõdurite mütside kokardi alla - päike ja Läti leegioni varrukaplaaster - punase ja valge värviga kilbi tekst on graveeritud: "Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.07.28-14.09." ja "Läti peaks olema Läti riik. Kārlis Ulmanis". Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed lähenesid Bauskale, ei olnud linnas olulisi Saksa vägesid, mis kuni viimase ajani olid asunud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska ringkonnaülema ja vahirügemendi ülema major Jānis Uċukase otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes valvuritest, politseinikest ja vabatahtlikest. 13. Bauska valverügement. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe kaldal Jumpravmuižis Ziedoniu sekli ees ja juba esimesel päeval tuli asuda lahingusse ründava Punaarmeega. Esialgu oli pataljon väga halvasti relvastatud ja suurem osa automaatidest tuli hankida trofeedeks. Mõni päev hiljem liitus sõjaga ka 23., 319-F. ja 322-F. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka õppe- ja tervisekompaniidest moodustatud 15. Läti SS-i reserv- ja tugevdusbrigaadi pataljon. Kokku osales lahingutes Bauska eest 3000-4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõppedes tuli silmitsi seista lausa kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Memoriaalansambel Bauska palee aias avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval - 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi "Rēta" idee järgi. Kaheosalise hallist graniidist monumendi projekteeris arhitekt Inta Vanagas Bauska valla ja annetajate vahenditega. Sellele graveeritud tekst: "Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, arreteeritud, küüditatud ja tagakiusatud 1940-1990". Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles paigas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvrite mälestusüritused.

See asub Bauska kesklinnas, Bauska piirkonna turismiinfokeskuse, Raekoja platsi lähedal.

Mälestusmärk "Synagogas dārzs" sündis tänu Bauska juudi järeltulijate initsiatiivile Iisraelis, USA-s ja Suurbritannias, annetustele, Bauska maanõukogu, Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor G. Mustkunstnik, kes on ka V. Plūdonise monumendi autor. Mälestusmärk loodi endise Bauska Suure sünagoogi mõõtmetes, kivifiguurid sümboliseerivad pärast jumalateenistust sünagoogist väljuvaid juute. Mälestusmärgi keskel on sümboolne bima, millele on kirjutatud: "Pühendus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle tapsid natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal." Juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska elanike mälestuse austamine. 1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni juulis 1941 arreteeriti, küüditati palju juute ja umbes 700 lasti maha. Bauska Suur sünagoog hävis Teise maailmasõja ajal.

Iecava vabadussammas asub Iecava pargis, Iecava jõe vanaoru kaldal.

Monumendi idee edendaja on Iecava-Lambārte koguduse pastor ja vabadusvõitluses osaleja Jānis Lūsis. Selle raius 1936. aastal kivisse skulptor Pēteris Bandes. Monument on pühendatud vabadusvõitluses hukkunud Läti sõduritele. Nõukogude okupatsiooni ajal monument lasti õhku, kuid ei hävinud, see taastati 1988. aastal. 2018. aastal kanti mälestis riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja.

11. novembril 2018 avati Iecava pargis mälestustahvel viiele endises Iecava maakonnas sündinud Lāčplēši sõjaordu rüütlile. Viis mainitud on: kindral Werner Tepfer, kolonelleitnant Jēkab Jurševski, kaptenid Nikolaj Pļavnieks ja Herbert Tepfer, samuti kapral Jēkab Klaus. Graniidist stele loodi Läti riigi sajandale aastapäevale pühendatud projekti "Remember Lāčplēšus" raames. Austusavaldus Läti vabaduslahingutes langenud sõduritele.