Balti tee ääres Vilniusest Riiga

Monument asub Vilniuses Leedu Vabariigi Parlamendi (Seima) teise palee ees. 1991. aasta jaanuaris piiras Leedu rahvas parlamendipalee barrikaadidega, võideldes oma vabaduse eest ja seda kaitstes. See oli katse kaitsta Leedut tolleaegse Nõukogude Liidu sõjalise agressiooni eest – Nõukogude Liidu katsete eest korraldada Leedus riigipööre ja taastada Nõukogude võim. Barrikaadid ümbritsesid parlamendihoonet 1992. aasta lõpuni. 1993. aastal püstitati Leedu Vabariigi Seimi palee ette ainulaadne mälestusmärk – barrikaadide osadest ja muudest reliikviatest –, mis oli pühendatud Leedu rahvale, kes ohverdas oma elu vabaduse eest. 13. jaanuaril 1991 toimusid traagilised sündmused, kui Nõukogude armee ja eriväed okupeerisid Leedu raadio- ja televisioonikeskuse hoone ja teletorni, tappes 14 vabadusvõitlejat ja vigastades umbes 600 inimest. Vabaduskaitsjate päeva kümnenda aastapäeva lähenedes otsustati kompositsioon säilitada, luues 13. jaanuari mälestusmärgi. Mälestusmärk avati 2008. aastal. Mälestusmärgis on säilinud autentne fragment 1991. aasta parlamendibarrikaadidest ning sellel on kabel Neitsi Maarja ikooniga. Mälestusmärgil on eksponeeritud inimeste toodud esemeid ja see annab ülevaate sündmustest, mis toimusid Leedu iseseisvuse kaitsmisel.

Monument asub Giedraičiais.

19. juunil 1932 avati Giedraičiais langenud Leedu vabadusvõitlejatele pühendatud monument. Monumendi ehitamise algatasid Giedraičiai elanikud – maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, pastor Meigis, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid lahingus Leedu sõdureid, Širvintose kogukond ja Leedu armee; monumendi ehitamiseks koguti 11 000 litti. Monumendi annetuste üleskutses öeldakse, et see ehitatakse „võidu ja meie igavese rõõmu auks, mis tuletab meile meelde paiga ajaloolist tähtsust ja avaldab austust Giedraičiais maetud sõduritele“. Avatseremoonia oli pidulik. Sellel osalesid Leedu Vabariigi president A. Smetona – Leedu relvajõudude ülemjuhataja, 2., 4., 7. ja 9. rügemendi esindajad ning ohvitserid, kes osalesid Giedraičiai lahingutes. Sõjalennukitelt langes monumendile lilli ning silmapaistev leedu isiksus ja monumendi ehitustööde üks korraldajaid Malvina Valeikienė luges ette Giedraičiais hukkunud Leedu sõdurite nimed ning talle autasustati III klassi Rüütliristi ordenit. Monumendi juures pühitseti kohaliku laskurüksuse lipp. Aastatel 1962–1964 tehti Nõukogude administratsiooni korraldusel edutu katse monumenti lammutada, kuid hiljem kuulutati see ajaloomälestiseks.

Giedraičiai lahingu 100. aastapäeva tähistav stiliseeritud kahur asub Giedraičiai linna taga, 200 m pärast maanteelt nr 172 mahapööret.

21. novembril 2020 avati Giedraičiai lahingu toimumiskohas künkal skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument võidu tähistamiseks. Monument on stiliseeritud tõlgendus Leedu armee ja Poola armee lahingutest sõdadevahelisel perioodil. Püüdes konflikti kirjeldusest eemalduda, rõhutab monument kahe riigi liidu olulisust tänapäevaste sündmuste kontekstis. Roostes kahur sümboliseerib Leedu ja Poola vabariikide tugevat liitu – kahte riiki, mis võitlesid omavahel sajand varem. Monumendi külgedel on kirjeldatud tolleaegset olukorda; mainitakse lahingus osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning antakse lühike kirjeldus lahingust. Leedu relvajõud on monumendi püstitamise algataja ja rahastaja.

Pärast Andrioniškise kalmistust möödasõitu (seal on viit) jääb alles säilinud peidupaik – komandopunkt. Aastatel 1944–1949 tegutses selles peidupaigas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) piirkonna Leedu partisanide komandopunkt. 1944. aasta suvel rajas Balys Žukauskas koos vendade Petrase ja Juozas Jovaišosega peidupaiga, et pääseda Punaarmee poolt 1944. aastal välja kuulutatud mobilisatsioonist. 1945. aasta lõpus hakkas peidupaika kasutama Antanas Slučka-Šarūnas. Ta oli esimene, kes moodustas Troškūnai piirkonnas partisanide üksuse ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarskase, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnase üksuseks. 1947. aastal sai A. SlučkaŠarūnas Algimantase rajooni ülemaks ja 1949. aastal Ida-Leedu partisanide piirkonna ülemaks. See tähendas, et alates 1949. aastast sai peidupaigast Ida-Leedu piirkonna Leedu partisanide juhtimispunkt. Peidupaik, mis oli viis aastat edukalt partisane varjanud, reedeti 28. oktoobril 1949. Talu, kus partisanid end varjasid, piirasid KGB väed sisse; partisanid keeldusid alistumast ja lasid end õhku.
Punker on säilitatud ning paigaldatud on langenute mälestuseks rist ja monument.

Monument asub Troškūnai kesklinnas Anykščiai rajoonis Püha Kolmainu kiriku lähedal. Aastatel 1944–1953 toimunud partisanisõja ajal oli Leedu territoorium jagatud üheksaks partisanide sõjaväepiirkonnaks. Aastatel 1947–1950 tegutsesid Panevėžysi ja Anykščiai piirkonnas Leedu Algimantase piirkonna partisaniüksused, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnais. Selle linna elanikud organiseerisid partisaniüksusi Aukštaitias. Algimantase piirkonna esimene partisanide ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.
1996. aastal püstitati Troškūnais Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse algatusel Algimantase sõjaväeringkonna partisanidele pühendatud monument. Monumendi autoriteks on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaušinienė. Monumendi põhiosa on must kivivärav, mis sümboliseerib langenud kodumaa kaitsjaid. Värava külgedel olevad pronksist ristid sümboliseerivad kristlikku usku, pronksist mõõk aga, nagu ka peaingel Miikaeli mõõk, usu ja lootuse valgust. Monumendi ees oleval väljakul mälestab must kivitahvel Algimantase piirkonna kolme üksust: Šarūnas, Žalioji ja Kunigaikštis Márgiris.

Ekspositsioon asub autentses kohas – Leedu reformiliikumise „Sąjūdis“ Panevėžyse grupi ruumides. Panevėžyse Sąjūdis on siin tegutsenud alates 1988. aasta oktoobrist.
2004. aastal avati hoones Nõukogude okupatsioonile vastupanu käsitlev ekspositsioon ja Sąjūdisele pühendatud näitus. Ekspositsioon paljastab rahva vastupanu ulatuse ja vormid alates 15. juunist 1940 kuni 11. märtsini 1990 ning tutvustab nõukogudevastase liikumise olulisemaid etappe ja sündmusi, samuti nõukogude repressioone.

Ekspositsioonid asuvad Panevėžyse kesklinnas. Nõukogude võim konfiskeeris maja, mis ehitati 19. sajandi lõpus Panevėžyse silmapaistvale Moigiai perekonnale. Aastatel 1940–1941 asusid seal Nõukogude sõjaväeosa peakorter, Panevėžyse rajooni NKGB (Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat) ülekuulamisosakond ja miilits. Aastatel 1944–1953 oli see Panevėžyse maakonna NKGB-MOI-KGB peakorter. Nüüd asub seal Panevėžyse koduloomuuseum.
Näitus „Okupacijų gniaužtuose“ („Okupacijų kitsikuses“) esitleb natside ja nõukogude okupatsioone. See tutvustab juudi ja mustlaste genotsiidi, küüditamise ja partisanisõja teemasid. Näituse osa, mis on pühendatud aastatele 1953–1990, jutustab Hruštšovka igapäevaelust, Nõukogude valitsuse pingutustest luua nõukogude ühiskond, inimeste vastupanust sellele vägivallale ja põrandaaluse tegevusest. Kuulda saab välismaiste raadiosaadete salvestisi, mida tolleaegsed inimesed salaja pealt kuulasid ja mille raadiosaatjaid Nõukogude võim häiris.
Näitus „Raudonasis teroras“ („Punane terror“) on pühendatud selle maja keldris tapetud ja Panevėžyse suhkruvabrikus maha lastud ohvrite mälestusele ning Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt toime pandud kuritegude ajaloole. Vabade inimeste lootused ja nende häving Nõukogude võimu all on allegooriliselt kujutatud ajas ja ruumis – halastaja õe Zinaida Kanis-Kanevičienė korteri interjöör iseseisvusajal, kes piinati surnuks, ja NKGB ülekuulamisruumi koopia.

Muuseum asub Panevėžysest 10 km kaugusel, Panevėžyse-Pasvalyse maantee (A10; Via Baltica lõik E67) vasakul küljel (paigaldatud on informatiivne liiklusmärk).
Muuseum loodi 2016. aastal lenduri ja lennundushuvilise Virmantas Puidokase inspiratsioonil ning asub Įstra lennuvälja territooriumil. Lennuväli pärineb aastast 1984, mil lennukid tõusid lennuväljalt õhku, et põllumaadele väetisi või muid kemikaale puistata. Muuseumis on nii vabaõhu- kui ka siseruumides toimuv ekspositsioon. Vabaõhunäitusel on väljas nõukogudeaegsed hävitajad Su-15, MiG-21 ja MiG-23, helikopterid Mi-2 ja Mi-8, samuti Tšehhoslovakkias ehitatud sõjaväe treeninglennukid -29 (kõik lennukid ehitati 1960. ja 1970. aastatel). Siseruumides toimuvad ekspositsioonid tutvustavad lennunduse ajalugu maailmas ja Leedus, samuti Esimese ja Teise maailmasõja ning külma sõja sõjalennunduse varustust, seadmeid ja atribuutikat. Väljas on eri riikide sõjaväe pilootide varustuse, pääste-, side-, helisalvestus- ja muu varustuse kollektsioon, samuti õhuväe ohvitseride paraadvormidest pärit pistodade kollektsioon.

Balti keti mälestusmärk Ristiorg asub Pasvalyse idaservas Via Baltica kiirtee (E67, A10) ääres.
23. augustil 1989 ühendas Leedu reformiliikumise Sąjūdise, Läti Rahvarinde ja Eesti Rahvarinde algatusel loodud kuritegeliku Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokolli allkirjastamise 50. aastapäeva tähistamiseks kolme Balti riigi – Vilniuse, Riia ja Tallinna – pealinnad elav inimkett. Käest kinni hoides moodustas umbes 650 km pikkune elava keti umbes kaks miljonit inimest. See kett, mida tuntakse Balti tee nime all, on üks tähelepanuväärsemaid ja meeldejäävamaid sündmusi okupeeritud riikide iseseisvuse teel.
nõukogude poolt.
Selle sündmuse mälestuseks on Balti keti marsruudi (Vilnius-Ukmergė-Panevėžys-Pasvalys-Saločiai) äärde püstitatud mälestusmärgid. Balti keti mälestuseks loodud Ristiorg on üks sellele mälestusrajale pühendatud monumentidest. Ristioru ajalugu algas Balti keti eelõhtul, kui Pasvalyse elanikud hakkasid rändrahnudest ehitama Vabaduse altarit. 23. augustil paigaldasid orgu ristid Balti keti osalejad Pasvalysest, Akmenest, Joniškisest, Kretingast, Mosėdisest ja Pakruojisest. Hiljem püstitati riste oluliste sündmuste mälestamiseks ja
tähelepanuväärsed inimesed, aga ka sõbralikele Norra ja Rootsi rahvastele pühendatud ristid.

Bauska kaitsjate mälestusmärk 1944. aastal avati 14. septembril 2012 endise Bauska vabatahtlike pataljoni sõduri Imants Zeltiņši algatusel ning tema ja kohaliku omavalitsuse rahalisel toel. Kolmetasandilisele betoonalusele kinnitatud punasest graniidist steelile on graveeritud tekst: „Bauska kaitsjatele teise Nõukogude okupatsiooni vastu 1944.28.07.–14.09.“ ja „Läti peab olema Läti riik. Kārlis Ulmanis.“ Monumendi avamisele järgnesid Venemaa ja Valgevene välisministeeriumide ning kohaliku Venemaa massimeedia protestid, kuid 2024. aasta kevadel ründasid monumenti isegi vandaalid. Sellest hoolimata toimub selles kohas igal aastal 14. septembril kell 14.00 Bauska kaitsjatele pühendatud mälestusüritus.

1944. aasta juuli lõpus, kui Nõukogude väed Bauskale lähenesid, polnud linnas olulisi Saksa vägesid, kuna linn oli hiljuti olnud sügaval tagalas. Bauska kohese langemise hoidis ära Bauska rajooni ülema ja kaardiväerügemendi ülema major Jānis Uļuksi otsustav tegevus, kes moodustas juuli lõpus Bauska vabatahtlike pataljoni, mis koosnes 13. Bauska kaardiväerügemendi kaardiväest, politseinikest ja vabatahtlikest. Pataljon asus kaitsepositsioonidele Lielupe jõe kaldal Jumpravmuižas Ziedoņi laiu vastas ja esimesel päeval pidi see astuma lahingusse ründava Punaarmeega. Algselt oli pataljon väga halvasti relvastatud ja enamik automaatrelvi tuli hankida trofeedena. Mõni päev hiljem liitusid sõjategevusega ka 23., 319. ja 322. Läti politseipataljonid. Kuni augusti keskpaigani osales Bauska kaitsmisel teise Nõukogude okupatsiooni vastu ka väljaõppe- ja meditsiinikompaniidest moodustatud 15. Läti SS reserv- ja täiendusbrigaadi pataljon. Kokku osales Bauska lahingutes 3000–4000 Läti sõdurit, kes lahingute lõpus pidid silmitsi seisma kümnekordse ülekaaluga. Nõukogude vägedel õnnestus Bauska vallutada alles 14. septembril, pärast poolteist kuud kestnud Läti ja Saksa sõdurite vastupanu.

Bauska lossiaia mälestusansambel avati Läti Vabariigi 90. aastapäeval – 18. novembril 2008. Mälestuspaik loodi Bauska piirkonna poliitiliselt represseeritud klubi „Rēta“ idee järgi. Kaheosaline hallist graniidist monument valmistati arhitekt Inta Vanaga projekti järgi Bauska linnavalitsuse ja annetajate vahenditest. Sellele on graveeritud tekst: „Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võitlejatele, 1940–1990 arreteeritutele, küüditatutele ja piinatutele“. Igal aastal 25. märtsil ja 14. juunil toimuvad selles kohas 1941. ja 1949. aasta küüditamise ohvritele pühendatud mälestusüritused.

Mälestusmärk asub kesklinnas, Bauska valla turismiinfokeskuse ja raekoja platsi lähedal.

See loodi tänu Iisraelis, USAs ja Suurbritannias elavate Bauska juutide järeltulijate algatusele ja annetustele, samuti Bauska vallavolikogu ja Läti juudi koguduste ja kogukondade toetusele.

Mälestusmärgi kujundas skulptor Ģirts Burvis. See on sama suur kui endine Bauska Suur Sünagoog ja kivist kujud sümboliseerivad juute, kes pärast teenistust jumalateenistuselt lahkuvad. Mälestusmärgi keskel asub sümboolne bima; see on kõrgendatud platvorm või laud, mida kasutatakse sünagoogis juudi religioossetes rituaalides. Sellel on kiri: „Austusavaldus Bauska juutidele, kes elasid siin sajandeid ja ehitasid selle linna ning kelle natsid ja nende kohalikud abilised 1941. aastal tapsid. Austades juudi rahva – Bauska juutide järeltulijate ja Bauska rahva – mälestust.“

1935. aastal elas Bauskas ligi 800 juuti. Pärast natside okupatsiooni, 1941. aasta juulis, arreteeriti ja küüditati palju juute ning umbes 700 juuti lasti maha. Bauska Suur Sünagoog hävitati Teise maailmasõja ajal.

Iecava Vabadusmonument, mille Pēteris Banders 1936. aastal kivisse raius, asub Iecava pargis Iecava jõe oru kaldal.

Monumendi idee algatas Iecava-Lambārte koguduse pastor ja Läti Vabadussõja osaleja Jānis Lūsis. Monument on pühendatud Iecava lähedal langenud 4. Valmiera jalaväerügemendi sõduritele ja Läti Vabadussõjas hukkunud Läti sõduritele. Nõukogude okupatsiooni ajal monument õhiti, kuid seda ei hävitatud ja see taastati lõpuks 1988. aastal. 2018. aastal kanti monument riiklikult kaitstavate kultuurimälestiste nimekirja.

11. novembril 2018 avati Iecava pargis mälestustahvel viiele endises Iecava piirkonnas sündinud Lāčplēsise ordeni laureaadile. Austati kindral Werners Tepfersit, kolonelleitnant Jēkabs Jurševskist, kapteneid Nikolajs Pļavnieksit ja Herberts Tepfersit ning kapral Jēkabs Klaussit. Graniidist kuju loodi projekti “Atceries Lāčplēšus” (Mäleta karutapjaid) raames, et mälestada Läti Vabadussõjas langenud sõdureid.

23. augustil 1989 toimunud kampaania „Balti tee“ käigus saabusid Riia-Bauska maanteelõigule inimesed Kuramaalt ja Zemgale'ist – Liepājast, Saldust, Dobelest, Kuldīgast, ventspilsist, Talsist, Tukumsist ja nende ümbrusest. Peamine ülesanne oli saavutada inimeste võimalikult ühtlane jaotus ja keti järjepidevus. Seal, kus käepikkust ei olnud piisavalt, paluti inimestel kasutada lippe, vöösid või isegi jakivarrukaid, et kogukonna vereringe selles arteris ei katkeks. Kokku osales selles kampaanias umbes 400 000 Läti elanikku.

Balti keti 25. aastapäevale pühendatud mälestusmärk Ķekava vallas Riia-Bauskase maantee 25. kilomeetril Ķekaviņa jõe lähedal avati 23. augustil 2014. Selle pidulikul avamisel osalesid Läti Vabariigi peaminister Laimdota Straujuma, riikliku aktsiaseltsi „Latvijas Valsts ceļi“ kauaaegne töötaja ja Balti keti liige Uldis Birzleja ning teised kohalviibijad. 2014. aastal püstitati selle sündmuse mälestuseks Läti Balti keti lõigule 10 sellist mälestusmärki. Eestisse püstitati neli ja Leedusse üheksa mälestusmärki. 30. juulil 2009 kanti Balti keti kampaania UNESCO maailma mälu dokumentaalpärandi nimistusse.