Balti tee ääres Vilniusest Riiga

Monument asub Vilniuses Leedu Vabariigi Parlamendi (Seima) teise palee ees. 1991. aasta jaanuaris piiras Leedu rahvas parlamendipalee barrikaadidega, võideldes oma vabaduse eest ja seda kaitstes. See oli katse kaitsta Leedut tolleaegse Nõukogude Liidu sõjalise agressiooni eest – Nõukogude Liidu katsete eest korraldada Leedus riigipööre ja taastada Nõukogude võim. Barrikaadid ümbritsesid parlamendihoonet 1992. aasta lõpuni. 1993. aastal püstitati Leedu Vabariigi Seimi palee ette ainulaadne mälestusmärk – barrikaadide osadest ja muudest reliikviatest –, mis oli pühendatud Leedu rahvale, kes ohverdas oma elu vabaduse eest. 13. jaanuaril 1991 toimusid traagilised sündmused, kui Nõukogude armee ja eriväed okupeerisid Leedu raadio- ja televisioonikeskuse hoone ja teletorni, tappes 14 vabadusvõitlejat ja vigastades umbes 600 inimest. Vabaduskaitsjate päeva kümnenda aastapäeva lähenedes otsustati kompositsioon säilitada, luues 13. jaanuari mälestusmärgi. Mälestusmärk avati 2008. aastal. Mälestusmärgis on säilinud autentne fragment 1991. aasta parlamendibarrikaadidest ning sellel on kabel Neitsi Maarja ikooniga. Mälestusmärgil on eksponeeritud inimeste toodud esemeid ja see annab ülevaate sündmustest, mis toimusid Leedu iseseisvuse kaitsmisel.

Monument asub Giedraičiais.

19. juunil 1932 avati Giedraičiais langenud Leedu vabadusvõitlejatele pühendatud monument. Monumendi ehitamise algatasid Giedraičiai elanikud – maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, pastor Meigis, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid lahingus Leedu sõdureid, Širvintose kogukond ja Leedu armee; monumendi ehitamiseks koguti 11 000 litti. Monumendi annetuste üleskutses öeldakse, et see ehitatakse „võidu ja meie igavese rõõmu auks, mis tuletab meile meelde paiga ajaloolist tähtsust ja avaldab austust Giedraičiais maetud sõduritele“. Avatseremoonia oli pidulik. Sellel osalesid Leedu Vabariigi president A. Smetona – Leedu relvajõudude ülemjuhataja, 2., 4., 7. ja 9. rügemendi esindajad ning ohvitserid, kes osalesid Giedraičiai lahingutes. Sõjalennukitelt langes monumendile lilli ning silmapaistev leedu isiksus ja monumendi ehitustööde üks korraldajaid Malvina Valeikienė luges ette Giedraičiais hukkunud Leedu sõdurite nimed ning talle autasustati III klassi Rüütliristi ordenit. Monumendi juures pühitseti kohaliku laskurüksuse lipp. Aastatel 1962–1964 tehti Nõukogude administratsiooni korraldusel edutu katse monumenti lammutada, kuid hiljem kuulutati see ajaloomälestiseks.

Giedraičiai lahingu 100. aastapäeva tähistav stiliseeritud kahur asub Giedraičiai linna taga, 200 m pärast maanteelt nr 172 mahapööret.

21. novembril 2020 avati Giedraičiai lahingu toimumiskohas künkal skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument võidu tähistamiseks. Monument on stiliseeritud tõlgendus Leedu armee ja Poola armee lahingutest sõdadevahelisel perioodil. Püüdes konflikti kirjeldusest eemalduda, rõhutab monument kahe riigi liidu olulisust tänapäevaste sündmuste kontekstis. Roostes kahur sümboliseerib Leedu ja Poola vabariikide tugevat liitu – kahte riiki, mis võitlesid omavahel sajand varem. Monumendi külgedel on kirjeldatud tolleaegset olukorda; mainitakse lahingus osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning antakse lühike kirjeldus lahingust. Leedu relvajõud on monumendi püstitamise algataja ja rahastaja.

Pärast Andrioniškise kalmistust möödasõitu (seal on viit) jääb alles säilinud peidupaik – komandopunkt. Aastatel 1944–1949 tegutses selles peidupaigas Ida-Leedu (kuningas Mindaugase) piirkonna Leedu partisanide komandopunkt. 1944. aasta suvel rajas Balys Žukauskas koos vendade Petrase ja Juozas Jovaišosega peidupaiga, et pääseda Punaarmee poolt 1944. aastal välja kuulutatud mobilisatsioonist. 1945. aasta lõpus hakkas peidupaika kasutama Antanas Slučka-Šarūnas. Ta oli esimene, kes moodustas Troškūnai piirkonnas partisanide üksuse ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarskase, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnase üksuseks. 1947. aastal sai A. SlučkaŠarūnas Algimantase rajooni ülemaks ja 1949. aastal Ida-Leedu partisanide piirkonna ülemaks. See tähendas, et alates 1949. aastast sai peidupaigast Ida-Leedu piirkonna Leedu partisanide juhtimispunkt. Peidupaik, mis oli viis aastat edukalt partisane varjanud, reedeti 28. oktoobril 1949. Talu, kus partisanid end varjasid, piirasid KGB väed sisse; partisanid keeldusid alistumast ja lasid end õhku.
Punker on säilitatud ning paigaldatud on langenute mälestuseks rist ja monument.

Monument asub Troškūnai kesklinnas Anykščiai rajoonis Püha Kolmainu kiriku lähedal. Aastatel 1944–1953 toimunud partisanisõja ajal oli Leedu territoorium jagatud üheksaks partisanide sõjaväepiirkonnaks. Aastatel 1947–1950 tegutsesid Panevėžysi ja Anykščiai piirkonnas Leedu Algimantase piirkonna partisaniüksused, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnais. Selle linna elanikud organiseerisid partisaniüksusi Aukštaitias. Algimantase piirkonna esimene partisanide ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.
1996. aastal püstitati Troškūnais Leedu Genotsiidi ja Vastupanu Uurimise Keskuse algatusel Algimantase sõjaväeringkonna partisanidele pühendatud monument. Monumendi autoriteks on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaušinienė. Monumendi põhiosa on must kivivärav, mis sümboliseerib langenud kodumaa kaitsjaid. Värava külgedel olevad pronksist ristid sümboliseerivad kristlikku usku, pronksist mõõk aga, nagu ka peaingel Miikaeli mõõk, usu ja lootuse valgust. Monumendi ees oleval väljakul mälestab must kivitahvel Algimantase piirkonna kolme üksust: Šarūnas, Žalioji ja Kunigaikštis Márgiris.