Pa Baltijas ceļu no Viļņas līdz Rīgai

Vilniuse linnas, Leedu Vabariigi Seimi teise koja lähedal

aastal 1991 Jaanuaris piirati Leedu parlamendihoonet vabadust taotlenud ja seda kaitsnud leedulaste pingutuste tõttu barrikaadid. Barrikaadid olid katse kaitsta end tolleaegse Nõukogude Liidu sõjalise agressiooni eest – Nõukogude katsed viia Leedus läbi riigipööre ja taastada Nõukogude võim. See ümbritses parlamenti kuni 1992. aastani. lõppu aastal 1993 Leedu Vabariigi Seimi lähedale loodi mõnest barrikaadist ja muudest säilmetest omamoodi mälestusmärk - Leedu rahva ohverdamisele pühendatud monument.

13. jaanuar on 1991. aasta kõige traagilisem päev. jaanuari sündmus, kui Nõukogude armee ja eriüksused hõivasid Leedu raadio- ja televisioonihoone ning teletorni, hukkus 14 vabadusekaitsjat ja sai vigastada umbes 600 inimest - kuulutati välja vabaduskaitsjate mälestuspäevaks. Vabaduskaitsjate päeva kümnenda aastapäeva lähenedes otsustati eelnimetatud kompositsioon kaitsta 13. jaanuari mälestussamba paigaldamisega. Mälestusmärk avati 2008. aastal.

Mälestusmärgis on säilinud autentne 1991. a. fragment parlamendi barrikaadidest, kabel St. Neitsi Maarja kujutisega, mis on eksponeeritud 1991. aastal inimeste poolt pärast jaanuarisündmusi toodud esemeid, tutvustatakse Leedu iseseisvuse kaitsmise sündmusi. Väidetavalt on see ilmselt ainus seda tüüpi monument maailmas, mis annab tähenduse parlamendi ja riigi iseseisvuse kaitsmisele.

Monument asub Giedraičiai linnas.

aastal 1932 19. juuni Giedraičiais avati mälestussammas Leedu vabaduse eest hukkunutele. Monumendi ehitamise algatajad olid Giedraičiai elanikud - maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, preester Meigys, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid Leedu sõdureid lahingus, Širvintose selts ja Leedu armee kogusid 11 000 litti. monumendi jaoks. Kutses annetada monumendi ehitamiseks on kirjas, et monumenti ehitatakse "võidu ja meie igavese rõõmu austamiseks, see tuletab meile meelde selle koha ajaloolist tähtsust ja näitab ka austust sõdurite vastu maetud Giedraičiais."

Monumendi avamise tseremoonia oli pompoosne, sellest võtsid osa Leedu Vabariigi president A. Smetona, armee ülem, 2., 4., 7., 9. polgu esindajad ja ohvitserid, kes osalesid lahingutes Giedraičiais. Monumendi juures visati sõjalennukitelt lilli, Leedu silmapaistev tegelane ja üks monumendi rajamise korraldajatest Malvina Valeikienė luges Giedraičiai lähedal hukkunud Leedu sõdurite nimesid, teda autasustati Vytise Risti III ordeniga. kraadi ja ausamba juures pühitseti kohaliku laskurrühma lipp. 1962-1964 nõukogude administratsiooni korraldusel üritati monumenti ebaõnnestunult lammutada ning hiljem tunnistati see ajaloomälestiseks.

200 m pärast Giedraičiai linnast teelt 172 maha pööramist.

aastal 2020 21. november võidu mälestuseks avati Giedraičiai lahingupaigas asuval mäel skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument. Monument tõlgendab uuesti sõdadevahelisi lahinguid Leedu armee ja Poola armee vahel, et loobuda konfliktinarratiivist, ning rõhutab kahe riigi liidu olulisust praeguste sündmuste kontekstis. Roostega kaetud kahur esindab tugevat liitu sada aastat tagasi sõdinud Leedu ja Poola vahel. Monumendi külgedel kirjeldatakse toonast olukorda, mainitakse selles osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning tutvustatakse lühidalt lahingu käiku. Monument ehitati Leedu sõjaväe algatusel ja rahadega.

Pärast Anrioniškise linna kalmistu möödumist (seal on sildid).

Selles peidupaigas 1944–1949 tegutses Leedu partisanide komandopunkt Ida-Leedu (Karalias Mindaugas) piirkonnas. aastal 1944 Balys Žukauskas rajas peidupaiga koos oma vendade Petruse ja Juoz Jovaišasega suvel ning hakkas varjama 1944. aastal. kuulutas välja mobilisatsioonid Punaarmeesse. aastal 1945 Aasta lõpus alustas külaskäiku Antanas Slučka-Šarūnas, kes asutas Troškūnai ümbruses esimesena partisanide rühma ning ühendas hiljem Rokiškise, Anykščiai, Kavarsko, Troškūnai ja Andrioniškise partisanid Šarūnise rahvusmeeskonnaks. peidupaik. aastal 1947 Algimantas rajooni ülemaks sai A. Slučka-Šarūnas ja 1949. a Ida-Leedu piirkonna komandör. See tähendab, et alates 1949.a peidupaigast sai Ida-Leedu piirkonna peakorter. Viis aastat partisanidele edukalt peavarju andnud peidupaik vabastati 1949. aastal. 28. oktoobril, kui MGB armeeüksused kodutalu ümber piirasid, ei soostunud selles varjunud partisanid alistuma ja lasid end õhku.

Praegu on seal säilinud punker, rist ja mälestussammas hukkunutele.

Anykščiai rajooni Troškūnai linna keskuses, St. Kolmainu kirik.

1944-1953 Partisanisõja ajal jagati Leedu territoorium 9 partisaniringkonnaks. 1947-1950 Panevėžyse ja Anykščiai ümbruses tegutses Leedu partisanide Algimantase ringkond, mille loomine on tihedalt seotud Troškūnaiga. Selle linna elanikud organiseerisid Aukštaitijas partisanide üksused. Algimantase ringkonna esimene ülem Antanas Slučka-Šarūnas sündis ja elas Troškūnais.

aastal 1996 Leedu rahvastiku genotsiidi ja vastupanu uurimise keskuse eestvõttel ehitati Troškūnais Algimantase rajooni partisanidele pühendatud monument. Monumendi autor on skulptor Jonas Jagėla ja arhitekt Audronė Kiaushinienė. Monumendi põhiosa moodustab must kivivärav, mis sümboliseerib neid, kes läksid kodumaad kaitsma ja neid, kes tagasi ei tulnud. Värava külgedele paigaldatud pronksristid sümboliseerivad kristlikku usku ja pronksmõõk, nagu peaingel St. Miikaeli mõõk sümboliseerib usu ja lootuse valgust. Monumendi esisel platsil on mustad kiviplaadid mälestanud Algimante rajooni kolme rahvusmeeskonda - Šarūni, Žaliosija ja hertsog Margist.