Mööda raudse eesriide sõjaajaloo pärandi teid Tallinnast Liepajasse

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Läti Sõjamuuseum asub Riia vanalinnas Vabadussamba läheduses ajaloolises hoones, mida nimetatakse Püssirohutorniks. Muuseumis on 11 ekspositsiooni. Näitustele on välja pandud relvi, dokumente, vormiriietust, autasusid ja muid sõjaga seotud või sõdurite igapäevaelu kirjeldavaid esemeid. Läti Sõjamuuseum on üks vanimaid muuseume Lätis. See sai alguse Esimese maailmasõja ajal. Muuseumikogu moodustati peamiselt sõdurite isiklikest või lahinguväljadelt leitud esemetest. Pärast Läti riigi iseseisvumist sai muuseumi peamiseks eesmärgiks luua ekspositsioon Läti sõjaajaloost ja elanikkonna aktiivsest rollist oma maa kaitsmisel. 1937. aastal laiendati muuseumi juurdeehitusega ja see oli tol ajal tehniliselt üks moodsamaid muuseume Euroopas. Püssirohutorn oli kunagi üks Riia kindlustuse tornidest. Seda on Liivatorni nime all mainitud juba 1330. aastal. Algne torn hävis 1621. aastal, kui Riia linna piiras Rootsi sõjavägi. 1650. aastal ehitati püssirohu ja relvade ladustamiseks uus torn. Pärast linna kindlustuse lammutamist on Püssirohutorn Riia kunagise kaitsesüsteemi üheks tähtsaimaks tunnistuseks.

Muuseum asub Riia vanalinnas toomkiriku lähedal. See asutati 2001. aastal, et säilitada ajalootõendeid 1991. aasta sündmuste kohta Lätis. Muuseum pakub ka virtuaalset ekskursiooni. 1991. aasta jaanuaris avas Nõukogude armee Leedus tule Vilniuse teletorni juurde kogunenud inimeste pihta ja sõitis tankidega rahva sekka. Vastuseks nendele sündmustele kogunes Riias umbes 500 000 inimest meeleavaldusele, et näidata toetust leedukatele ja valmisolekut Läti riikliku iseseisvuse eest võitlemiseks. Vältimaks sarnaste sündmuste kordumist Lätis hakkasid elanikud Riia vanalinna kitsastele tänavatele rajama barrikaade, et takistada Nõukogude armee võimalikke rünnakuid. Barrikaade rajati erinevate strateegiliste objektide kaitseks mitte ainult Riias, vaid kogu Lätis. Barrikaadide kaitsmisel osales umbes 50 000 inimest üle kogu riigi. Barrikaadide aeg oli rahvaliikumine, mis soodustas Läti omariikluse taastamist. See on suurepärane näide vägivallatust vastupanust kogu maailma ajaloos.

Mälestuspaik asub Torņakalnsi raudteejaamas Riias. See on pühendatud 1941. aasta juunis küüditatud Läti elanikele. Esialgu oli plaanis teha mälestuspaik Esplanāde parki, kuid hiljem otsustati see rajada Torņakalnsi jaama. Mälestuspaik koosneb viiest lõhutud kivist tehtud skulptuurist, mis sümboliseerivad hävitatud perekondi ja kolme küüditatute põlvkonda. Mälestuspaiga autorid on skulptor Pauls Jaunzems ja arhitekt Juris Poga. Selle avas 14. juunil 2001 Läti toonane president Vaira Vīķe-Freiberga. Jaamahoone kõrval asub kaubavagun ja mälestustahvel küüditatud Läti elanikele. Mälestuskivi kirjaga „1941“ on 1,2 m kõrgune töötlemata kivirahn. Mälestusmärgi autor on skulptor Ojārs Feldbergs.

Riia Geto- ja Läti Holokaustimuuseum asub Riias keskturu ja pearaudteejaama läheduses. Muuseum avati 2010. aastal kohas, kus kunagi asusid linna laod. See on rajatud ajaloolisse linnaosasse, mis piirnes endise juudigetoga. Geto ala on ainulaadne, sest arhitektuuriliselt ei ole see pärast Teist maailmasõda muutunud. See on mälestuspaik juudi rahva tragöödiale. Natsi-Saksamaa poliitika Läti juudi elanikkonna suhtes seisnes 1939. aasta lõpuni selles, et Saksa diplomaadid ja poliitikud üritasid avaldada survet Läti valitsusele juudivastaste meetmete rakendamiseks ja nende vabaduse piiramiseks. Pärast baltisakslaste lahkumist 1939. aastal ei olnud Saksa saatkonnal enam nii head ülevaadet elanikkonna meelsuse ja Lätis toimuva kohta. Kui Punaarmee okupeeris Läti ja hakkas ühiskonnaga manipuleerima, toetas osa juudi elanikkonnast uut okupatsioonivõimu. Pärast seda, kui režiim pöördus terve ühiskonna vastu, langes toetus kiiresti. Ometi oli tekkinud sügav lõhe elanikkonnas, mida püüdis hiljem ära kasutada järgmine okupatsioonirežiim, Natsi-Saksamaa. See lootis, et kohalik elanikkond ahistab ja ründab juute, kuid seda ei juhtunud. Saksamaa töötas välja uue plaani, mis alguses nägi ette Riia geto loomist, aga hiljem hävitas selle elanikud.

Riia Lennundusmuuseum asub Riia lennujaama territooriumil lennukite vaatlusala kõrval Skulte külas Marupe piirkonnas. See on erainitsiatiivil loodud turismiatraktsioon, mis avati 1997. aastal. Kollektsioon on kokku kogutud rohkem kui 50 aasta jooksul. Lennundustehnikat on kogutud Lätist, Venemaalt, Poolast, Ukrainast, Tšehhist ja USAst. See on üks suurimaid ja väärtuslikumaid kogusid Lätis. Lennundusmuuseumi rajamise idee tekkis Lätis juba 80 aastat tagasi. Läti lennunduse ajalugu ulatub tagasi aega, mil ehitati maailma esimesed lennukid. Läti piloodid osalesid paljude maailmarekordite saavutamisel. Pärast Esimest maailmasõda ja Läti Vabadussõda hakkas Läti sõjavägi moodustama lennuväge ning tekkis vajadus säilitada ajaloolisi esemeid. 1930. aastatel avanes võimalus hakata muuseumi looma. Selle kogus oli juba väärtuslikke ajaloolisi esemeid. Teine maailmasõda nurjas algatuse ja kollektsioon läks kaduma. Tänapäeval on muuseumis umbes 40 peamiselt Nõukogude Liidus toodetud õhusõidukit. Ekspositsioon annab ülevaate nõukogude lennunduse ajaloost.