Skrunda lahing
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine

Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.

Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.

Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
 

Umbes poolel teel Rudbārži ja Kalvė vahel, A9 maanteega paralleelselt kulgeva vana tee ääres, asub Aizpore kalmistu. 

Seal on monument ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele, kes elasid ümbritsevates majades.

Kalvene valla Aizpore poolmõis oli kõige kaugem koht, kuhu Läti Erakondlik (Kalpaka) pataljon 22. jaanuaril 1919. aastal taganes. Siin sai pataljon Liepājast oma esimese tugevduse - 35 meest - ja alustas vastupealetungi, jõudes 24. jaanuaril Rudbārži.

Mälestusmärgi püstitamise idee tekkis 1920. aastatel, kui 1. Läti Separatiivpataljoni ehk Kalpaka pataljoni endised sõdurid püstitasid ajutise mälestustahvli - tammeploki koos mälestustahvliga. Toona sündis mõte luua suurem mälestusmärkide ansambel, kuid see sai teoks alles 15. mail 1993, kui avati mälestusmärk - Valguskiir -, mis on hallist graniidist obelisk. 

2,3 m kõrgune mälestusmärk on valmistatud skulptorite Harijs SPRINCIS ja Imants LUKAŽIS (1930 - 2007, maetud Aizpuri kalmistule) poolt, kelle isa oli samuti O. Kalpaka pataljoni sõdur. Mälestustahvlile on graveeritud luuletaja E.VIRZA nimed:

KALPAKAM

AND HIS

SÕDURITELE

1919

25. JAANUARI HOMMIKUL

SIIT PÄEVASTI

KA ALATES

TULI

ÜLE LATVIA

Samal ajal tähistati kalmistule maetud 12 Kalpaku hauad tammepuust mälestustahvlitega, mis 2019. aastal asendati graniidist mälestustahvlitega.

1990. aastate alguses püstitati kalmistule kahe meetri kõrgune mälestusmärk, mille kõrval kasvab tamm, mille istutas 1990. aastate keskel legendaarne näitleja Ēvalds Valters.