Punane terror
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine
Punane terror on formaalne poliitika, mis kuulutati välja 5. septembril 1918. aastal võimuloleva bolševike režiimi valitsuse - Venemaal võimul oleva Rahvakomissaride Nõukogu (TKP) - määrusega: kinnipeetavate sihipärane ja seaduslik vangistamine. süü tõend. Punane terror peatati ametlikult 6. novembril, päev enne Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Ent jõhkrad repressioonid bolševike režiimi kujuteldavate ja tegelike vastaste vastu jätkusid ja seostasid tavaliselt punase terrori lõpu Venemaa kodusõja lõpuga 1922. aastal.
Ametlikuks põhjuseks oli sotsiaalrevolutsionääri Fania Kaplani (1890-1918) ebaõnnestunud atentaat Leninile, mille tulemusena sai vigastada bolševike liider. Pärast uudist Lenini mõrvast kutsus Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee halastamatule massiterrorile revolutsiooni vaenlaste vastu. Ametliku otsuse punase terrori puhkemise kohta tegi aga Nõukogude Venemaa valitsus Rahvakomissaride Nõukogu (TKP) 5. septembril 1919. aastal. Peamine punaterrorit läbi viinud institutsioon oli Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon ja selle erinevad repressiivstruktuurid, aga ka bolševike aktivistid omaalgatuslikult. Juba punase terrori esimesel päeval tapeti Petrogradis üle 500 režiimi poolt soovimatu või lihtsalt "kahtlase" inimese (liiga hästi riietatud või intelligentsetena tuntud ohvitserid, endised ametnikud või lihtsalt jõukad inimesed). Kokku tapeti selle poliitika aastate jooksul üle 1 200 000 inimese.
Idee üks autoreid ja peaideolooge oli tähelepanuväärne tšekist Mārtiņš Lācis (Jānis Sudrabs; 1888-1938), kes selle kontseptsiooni välja töötas ja populariseeris: "Me ei võitle üksikisikute vastu. Me hävitame kodanluse kui klassi. Ära otsige uurimisel materjale ja tõendeid "Esimene küsimus, mida peate temalt küsima, on see, millisesse klassi ta kuulub, milline on tema taust, kasvatus, haridus või elukutse. Need küsimused peavad määrama ka süüdistatava saatuse. See on selle tähendus ja olemus punasest terrorist."
1918. aasta sügisel oli Tšehhi Vabariigi ülema asetäitja Felix Dzeržinski teine lätlane Jēkabs Peters. Selle aja jooksul töötas Tšehhi masinas mitusada lätlast. Teisest küljest tapsid bolševikud ka palju lätlasi ning paljud, näiteks Läti Ajutise Rahvusnõukogu liikmed, olid sunnitud oma elude päästmiseks varjama või Venemaalt põgenema. Pärast bolševike sissetungi Lätisse 1918. aasta novembris algas ka siin punane terror, mis nõudis vähemalt 2-3 tuhande inimese elu. Igas Läti ringkonnas asutasid bolševikud revolutsioonilised tribunalid; rajati mitu koonduslaagrit (suurim Pļaviņas); režiimi soovimatuid isikuid jahtis bolševike salapolitsei – poliitilised allüksused. 1919. aasta kevadel alustati Lätis massiliste hukkamiste täideviimist. Tuhanded inimesed võeti pantvangi ning vangistati mustuse ja epideemiate (gripp, kõhutüüfus jne) kätte.
Rohkem teabeallikaid
https://vesture.eu/Sarkanais_terors
https://www.lsm.lv/raksts/dzive--stils/vesture/kas-un-kapec-jazina-par-sarkano-teroru-krievijas-pilsonu-kara-laika.a291271/
https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/107/bads-un-sarkanais-terors-kurzeme-un-vidzeme/
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Näitus KGB hoones „KGB ajalugu Lätis"
Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.
Monument Lätis Gulbene kihelkonna langenud kangelastele
Asub Gulbene ajaloolises keskuses, Gulbene Evangeelse Luterliku Kiriku vastas.
1905. aasta rahutuste ohvrite, Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Gulbene koguduse liikmete ja Maliena tribunali ohvrite mälestussammas. Monumendi projekteeris E. Ābeltiņš ja see avati 1929. aastal Gulbene evangeelse luterliku kiriku ees. Pärast Teist maailmasõda pandi monumendile viieharuline täht, seejärel - selle vundamentidele - maaliti pronksiks Nõukogude sõduri kipskujutis ning ausamba taha püstitati langenud Nõukogude sõdurite kalmistu. Kui 1969. aastal Spārīte pargis avati II maailmasõjas langenud Nõukogude sõdurite uued kalmistud, transporditi sinna langenute säilmed, kuid ausamba koht tasandati maaga. 1989. aasta sügisel kaevati välja monumendi vundamendid ja kaevati välja kapsel, millesse 1928. aastal ehitatud tekst. Monument taastati 1992. aastal (skulptor O. Feldbergs).
Ajavahemikus 24. detsembrist 1918 kuni 31. maini 1919, mil 1. (4.) Valmiera jalaväepolk vabastas Gulbene enamlaste käest, asus kirikus Maliena (Vecgulbene) Revolutsiooniline sõjatribunal ja Töölisklubi. See paistis silma oma otsuste ranguse ja surmaotsuste suure arvu poolest, sageli väiksemate kuritegude eest, mille puhul uuriti 349 juhtumit ja esitati süüdistus 606 inimesele.
Näha saab mälestusskulptuuri.
Küüditamiseks kasutatud karjavagun - muuseum Skrunda raudteejaamas
1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.
Ekspositsioon "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil"
Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.
Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".
Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.
1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.
Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.
Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".
Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.
Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseum
Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseum asutati 1959. aastal, see asub kesklinnas, hoones, kus enne II maailmasõda asus Kesk-Latgale muuseum. Kolmekorruselises majas saavad külastajad vaadata püsi- ja muutuvaid näitusi. Puuetega külastajatele on avatud muuseum, mugav lift. Samuti saab osta suveniire.
