Punane terror I I maailmasõda, I Vabadussõjad
Punane terror oli Venemaal võimul oleva bolševike valitsuse, Rahvakomissaride Nõukogu (TsKP), 5. septembril 1918 välja kuulutatud ametlik poliitika: režiimile ebasoovitavate isikute sihipärane ja seaduslik vangistamine koonduslaagrites või füüsiline hävitamine ilma süüdistuse, uurimise, kohtuprotsessi või süü tõendamiseta. Punane terror lõppes ametlikult 6. novembril, päev enne Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva. Siiski jätkusid jõhkrad repressioonid bolševike režiimi oletatavate ja tegelike vastaste vastu ning punase terrori lõppu seostatakse tavaliselt Vene kodusõja lõpuga 1922. aastal.
Ametlikuks põhjuseks oli sotsialistliku revolutsionääri Fanny Kaplani (1890–1918) ebaõnnestunud atentaadikatse Leninile, milles bolševike juht sai haavata. Pärast Lenini atentaadikatsest teate saamist kutsus Ülevenemaaline Keskkomitee üles alustama halastamatut massilist terrorikampaaniat revolutsiooni vaenlaste vastu. Ametliku otsuse punase terrori alustamiseks tegi aga Nõukogude Venemaa valitsus – Rahvakomissaride Nõukogu (TKP) – 5. septembril 1919. Punast terrorit ellu viinud peamine institutsioon oli Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon ja sellele alluvad mitmesugused repressiivstruktuurid, samuti bolševike aktivistid omal algatusel. Juba punase terrori esimesel päeval mõrvati Petrogradis üle 500 inimese, kes olid režiimile ebasoovitavad või lihtsalt „kahtlased“ (liiga hästi riietatud või tuntud kui intelligentsid, ohvitserid, endised riigiteenistujad või lihtsalt jõukad inimesed). Kokku tapeti selle poliitika aastate jooksul üle 1 200 000 inimese.
Üks idee autoreid ja peamisi ideolooge oli silmapaistev tšekist Mārtiņš Lācis (Jānis Sudrabs; 1888-1938), kes selle kontseptsiooni arendas ja populariseeris: "Me ei pea sõda üksikisikute vastu. Me hävitame kodanlust kui klassi. Uurimise käigus ärge otsige materjale ja tõendeid selle kohta, et süüdistatav tegutses tegude või sõnadega Nõukogude võimu vastu. Esimene küsimus, mida peaksite temalt küsima, on see, millisesse klassi ta kuulub, milline on tema päritolu, kasvatus, haridus või amet. Need küsimused peaksid määrama ka süüdistatava saatuse. See on punase terrori tähendus ja olemus."
Teine lätlane, Jēkabs Peterss, oli 1918. aasta sügisel Tšekaa juhi Felix Dzeržinski asetäitja. Sel ajal töötas Tšekaa aparaadis mitu sada lätlast. Teisest küljest oli bolševike poolt tapetute seas samuti palju lätlasi ja paljud, näiteks Läti Ajutise Rahvusnõukogu liikmed, olid sunnitud oma elu päästmiseks Venemaalt varjuma või põgenema. Pärast bolševike sissetungi Lätti 1918. aasta novembris algas ka siin punane terror, mis nõudis vähemalt 2–3 tuhande inimese elu. Igas Läti rajoonis asutasid bolševikud revolutsioonitribunalid; loodi mitu koonduslaagrit (suurim Pļaviņases); režiimile ebasoovitavaid isikuid jahtis bolševike salapolitsei – poliitilised allüksused. 1919. aasta kevadel algasid Lätis massilised hukkamised. Tuhandeid inimesi võeti pantvangi ja paigutati vanglatesse, kus valitses räpasus ja möllasid epideemilised haigused (gripp, tüüfus jne).
Rohkem teabeallikaid
https://vesture.eu/Sarkanais_terors
https://www.lsm.lv/raksts/dzive--stils/vesture/kas-un-kapec-jazina-par-sarkano-teroru-krievijas-pilsonu-kara-laika.a291271/
https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/107/bads-un-sarkanais-terors-kurzeme-un-vidzeme/
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Näitus KGB hoones „KGB ajalugu Lätis"
Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.
Gulbene kihelkonna langenud kangelaste mälestusmärk Läti vabaduse eest
Asub Gulbene ajaloolises keskuses, Gulbene evangeelse luterliku kiriku vastas.
Monument 1905. aasta rahutuste ohvritele, Esimeses maailmasõjas ja Läti Vabadussõjas langenud Gulbene koguduse liikmetele ning Maliena tribunali ohvritele. Monumendi projekteeris E. Ābeltīns ja see avati 1929. aastal Gulbene evangeelse luterliku kiriku vastas. Pärast Teist maailmasõda paigutati monumendile viieharuline täht, seejärel selle jalamile pronksist kipsist kujutis Nõukogude sõdurist ning monumendi taha rajati langenud Nõukogude sõdurite kalmistu. Kui 1969. aastal avati Spārīte pargis uus Teises maailmasõjas langenud Nõukogude sõdurite kalmistu, viidi langenute säilmed sinna, kuid monumendi asukoht tasandati maapinnaga. 1989. aasta sügisel kaevati monumendi vundamendid välja ja toodi välja 1928. aastal sinna müüritud kapsel tekstiga. Monument restaureeriti 1992. aastal (skulptor O. Feldbergs).
Ajavahemikul 24. detsembrist 1918 kuni 31. maini 1919, mil 1. (4.) Valmiera jalaväerügement vabastas Gulbene bolševike käest, asus kirikus Maliena (Vecgulbene) Revolutsiooniline Sõjatribunal ja Töölisklubi. Selle tegevust iseloomustas otsuste karmus ja suur hulk surmaotsuseid, sageli väiksemate süütegude eest - uuriti 349 juhtumit, milles süüdistati 606 inimest.
Näha on mälestusskulptuuri.
Küüditamiseks kasutatud karjavagun - muuseum Skrunda raudteejaamas
1941. aasta juuniküüditamise ja 1949. aasta märtsiküüditamise mälestuseks on Skrunda raudteejaama juurde püstitatud mälestuskivi ja neljateljelisse vagunisse sisse seatud muuseum. See on esimene vagunimuuseum Lätis, kus on püsiekspositsioon: fotod, kirjad, memuaarid, dokumendid ja küüditatud inimeste valmistatud esemed. Skrunda jaam oli koht, kuhu välja saadetavad inimesed kokku koondati, ja üks kolmest piirkonnajaamast, kuhu toodi inimesi Skrunda ja Kuldīga ümbruskonnast. 1941. aastal küüditati siit Siberisse Krasnojarski kraisse hiljem taasiseseisvunud Läti Vabariigi esimeseks presidendiks saanud Guntis Ulmanise perekond.
Näitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".
Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.
Väljas on püsinäitus "Läti armee Pļaviņases 20. sajandil".
Pļaviņases aadressil Odzienase tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu – alates ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas seal aktiivset majandustegevust, aidates seeläbi kaasa Pļaviņase linna arengule, kuni hetkeni, mil Vabadussõja ajal siia rajati Läti idarinde peakorter. 1919. aastal juhiti just Pļaviņasest Läti armee üksuste operatsioone Punaarmee vastu Latgales.
1934. aastal avati selle maja lähedal mälestustahvel kirjaga: „1919. aastal asus selles majas Idarinde peakorter ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti Rahvaväe ülemjuhatuse.“ Nõukogude valitsus eemaldas ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 taastati see Läti Rahvusliku Vabastusarmee Pļaviņa haru toel.
Nüüd asub endise peakorteri hoone lähedal mälestussteel, mis on pühendatud Pļaviņa piirkonnas sündinud 15 Lāčplēsise sõjaordu rüütlile, ning ruumidesse on loodud näitus "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil", mis jutustab Vabadusvõitluste sündmustest, Läti armee 3. Latgale diviisi peakorteri tegevusest Pļaviņas ning annab ülevaate Lāčplēsise sõjaordu rüütlite elulugudest.
Näitusehoone lähedal asub Latgale diviisi staabihoone, mille ehitas 1913. aastal krahv Teodors Medem Stukmanu liköörivabrikuks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus asus ka vangla. Pärast bolševike väljatõrjumist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjaväelise karjääri 10 Läti armee kindralit ja teist ohvitseri. 1940. aastal võttis hoone üle Punaarmee. Sõjajärgsetel aastatel asus seal kool ja omavalitsus. Umbes 1970. aastal hakkas hoonet kasutama tootmisühing „Rīgas Apērbs”.
Näituse külastamine tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.
Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseum
Rēzeknes asuvas Latgale kultuuri- ja ajaloomuuseumis on avatud kolm püsinäitust. Üks neist – „Rēzekne laikmetu griežos” (Rēzekne läbi aegade) – jutustab linna seitsme sajandi ajaloo. Märkimisväärne osa sellest on pühendatud 20. sajandi sündmustele, sõdadele ja muutustele: Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale, Teisele maailmasõjale, Rēzekne hävitamisele 1944. aastal Nõukogude pommitajate poolt, samuti sõjavangide laagrile Stalag 347. Näitusel on ka fotoboks, mis annab ülevaate Rēzekne sõdurite saatusest sõja ajal.
Läti vabariigi ajal olid Rēzeknes paiknenud Läti armee 9. Rēzekne jalaväerügemendi sõdurid linna avaliku elu ja spordiürituste lahutamatu osa, eriti 11. ja 18. novembri pidustuste ajal.
