Tomas Algirdas Zauka
IV õukogude okupatsioon, I Vabadussõjad, II II maailmasõda

Tomas Algirdas Zauka (21. september 1899 – 21. jaanuar 1970) oli piloot, üks Leedu sportlennunduse teerajajaid ja aktiivne avaliku elu tegelane, keda tunnustatakse eriti Dariuse ja Girėnase mälestuse jäädvustamise eest. Ta sündis Rūmiškės talus Obeliai vallas Zarasai maakonnas suures talupojaperes, kus tal oli neli venda ja kaks õde. Pärast algkooli lõpetamist õppis ta kohaliku organisti käe all orelit mängima.

1919–1922. T. Zauka teenis vabatahtlikuna Leedu armees ja oli reamees Kaunase maakonna komandandi kantseleis. 1923 osales Klaipėda oblasti väejuhtimisoperatsioonis. Teenistuse eest autasustati teda Leedu armee vabatahtlike medaliga (1929).

Pärast eraraamatupidamise kursuste lõpetamist töötas aastatel 1922–1940 rahandusministeeriumi maksuosakonnas. Sel perioodil kohtus ta Bronislava Vaitkevičiūtėga ja lõi temaga pere. 1926–1933 õppis Vytautas Magnuse Ülikooli tehnoloogiateaduskonnas, kuid isiklikel põhjustel ei lõpetanud õpinguid.

1930. aastal lõpetas T. Zauka Leedu Aeroklubi korraldatud esimesed tsiviilpilootide kursused ja oli üks neljast, kes said pilooditunnistused. Hiljem töötas ta aeroklubis vabatahtlikul alusel - ta oli revisjonikomisjoni liige ja alates 1937. aastast juhatuse liige.

Sõja ajal töötas T. Zauka Punase Terrori Muuseumis ja Vilniuse linnavalitsuses. 1940–1944. juhtis S. Dariuse ja S. Girėnase komiteed, mis oli registreeritud tema kodus Žaliakalnises. 1942–1943. Ta organiseeris ja kogus annetusi Püha Dariuse ja Püha Girėnase reljeefportreede nikerdamiseks Puntukase kivisse (skulptor Bronius Pundzius). Käsitöölised nikerdasid kivi salaja, ehitades selle kohale puidust kuuri.

1944. aastal, rinde lähenedes, hoolitses T. Zauka koos lennunduskapten Ignas Vyliusega legendaarsete pilootide säilmete säilitamise eest. VDU meditsiiniteaduskonna töötajate abiga viidi pilootide säilmetega kirstud teaduskonna kabelist keldrisse ja müüriti nišši, kus need jäid 20 aastaks.

Pärast sõda sattus T. Zauka KGB sihikule ja aastatel 1945–1952 saadeti ta põhja vangilaagritesse (Petšora, Jersov Arhangelski oblastis, Vorkuta, Komi). Pärast pagendusest naasmist asus ta elama Kuršėnaini ja töötas ehitajana. 1963. aastal, osana Atlandi-üleste pilootide surma 30. aastapäeva tähistamise ettevalmistustest, aitas ta avastada nende säilmete asukohta.

1969. aastal sattus T. Zauka salapärasesse õnnetusse, milles ta sai raskelt vigastada, ja peagi pärast seda rünnati teda uuesti. Kuna ta ei olnud vigastustest taastunud, suri ta 21. jaanuaril 1970 Kuršėnaini linnas. Ta maeti Kuršėnai vanale kalmistule Užmiesčio tänaval, tema hauda kaunistab piloodi hauakivi, millel on kahest ristatud propellerist koosnev rist.