Hävituspataljonid
II II maailmasõda, IV õukogude okupatsioon
Hävituspataljonid olid Eestis Nõukogude okupatsiooni aegsed (1941 ja 1944-1954) vormiliselt vabatahtlikud relvastud sisejulgeoleku üksused. Hävituspataljonid moodustamine algas pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemist juunis 1941 läänepiirkondades, kus oli välja kuulutatud sõjaseisukord. Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) alluvuses tegutsenud 100-200 meheliste üksuste ülesanne oli Punaarmee tagalas korda pidada ning suruda maha vastupanu ilminguid 1939-1940. aastatel okupeeritud aladel. Peamine tähelepanu oli 1941. aasta suvel aga metsavendade ja Omakaitsega võitlemisel ning põletatud maa taktika elluviimisel, see tähendab materiaalsete ressursside hävitamist, mida Nõukogude võimu esindajad ei suutnud taganemisel Venemaale evakueerida. Hävituspataljonide organisatsioon taasasutati 20. aprillil 1944 EK(b)P Keskkomitee büroo otsusel juba enne Eesti teistkordset okupeerimist. Pataljonid formeeriti kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena ning nende ülesandeks oli Nõukogude julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve. Tipphetkel oli organisatsioonil ligi 7000 liiget, valdavalt kohalikud elanikud. Hävitajate moraal ja väljaõpe olid nõrk ning plaanitud tugevat löögijõudu metsavendade vastu neist ei kujunenud. Pärast Teist maailmasõda, aastatel 1944-1951 langes arvestuslikult 173 hävituspataljonlast, enamik neist metsavendade rünnakutes. Pataljonide enda ette võetud operatsioonides kaotas elu 32 meest. Eesti rahva mällu on hävituspataljonid mõlemast perioodist jäänud eelkõige ulatusliku terroriga tsiviilelanike suhtes, keda peeti metsavendade toetajateks või varjajateks.
Seotud objektid
Timmkanali lahingu asukoht
4. juulil vallutasid metsavennad Häädemeeste valla täitevkomitee. Metsavendi juhtis Metsapoole algkooli juhataja ja Kaitseliidu Häädemeeste malevkonna pealik Elmar Toomingas.
6. juulil saabusid punaarmeelased või hävituspataljonlased kellest osa tapeti ja ülejäänud võeti vangi.
7. juulil ründas Lõuna-Pärnumaal umbes 400-meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa piirkonnas ca 60-mehelist kohalikest koosnevat üksust. Kahe kergetanki abiga sunniti kaitsjad taanduma Timmkanali taha, kus nad uuesti positsioonile asusid.
8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja Võiste kiriku. Tahkurannas toimus lahing saabuvate sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotas 57 meest surnutena ja 8 meest langes vangi. Väidetavalt oli Saksa üksuse näol tegu 402. jalgratturite pataljoniga major Ullerspergeri juhtimisel. Eesti ja Saksa üksused jõudsid seejärel sama päeva pärastlõunal Pärnusse. Lahingupaika tähistab graniitrahn musta tahvliga kus on kirjas “8. VII 1941 Pärnu hävituspataljon põletas sel päeval Rannametsas koolimaja ja 18 majapidamist”. Lisatud on tsitaat ühest Hando Runneli luuletusest.
