Jānis Tilibsi mälestused partisanide üksusest "Tēvijas Vanagi"
Jānis Tilibsi mälestused partisanide üksuse "Tevijas Vanagi" tegevusest Lõuna-Kuramaal kuni 1950. aastani.
1941. aasta sügisel astus minu vend Alfred Tilibs Liepaja 21. politseipataljoni. Aastal 1942 läks ta rindele. Rindel võitles ta Volkhovis, kus ta 1943. aasta alguses sai haavata ja saadeti tagasi Riiasse ravile. Tema vend oli üks esimesi Läti leegionäre, kes sai teise astme Raudristi, millest kirjutati toonases ajakirjanduses. Ajalehtedes ilmus ka foto, millel ta on autasuga rinnal.
1946. aastal vabastati vend Moskvas asuvast filtratsioonilaagrist. Ta pöördus tagasi oma isa koju "Aizkapi" Barta vallas. Tagasi tulles hakkas ta looma ebaseaduslikku organisatsiooni "Isamaalised Haugid". Moodustati partisanide rühm, mis koosnes Barta, Nīca ja Liepāja rahvuslastest. Varsti hakkasid kohalikud kommunistid tooma ajalehti, millel oli tema foto koos Dzelzkrustiga. Nad olid mures, et selliseid mehi lastakse vabalt jalutada. Minu vend kuulis seda ja läks metsa. Tema rühm "Isamaalised Haugid" hakkas tööle. Kuna tšekaa ei saanud mu venda kätte, siis arreteerisid nad mind. Olin sel ajal alles 16-aastane. Teel Liepajasse põgenesin Tšekast ja liitusin oma vennaga partisanide juures. Minu vend juhtis 18-liikmelist rühma. Mäletan, et seal olid Jānis Brūns Nīcast, Gunārs Rukutis ja Jānis Pirtnieks Bertast. Teisi ma ei tundnud. Me olime relvastatud peamiselt saksa relvadega: püstolkuulipildujad, kuulipildujad, niinimetatud "luusahad".
1947. aasta suvel viidi läbi mitu operatsiooni tšekistide ja kohalike kaasajooksikute vastu. 1947. aasta sügisel avastas Tšeka meie punkri. Gunārs Rukutis, Aivars Roze langes lahingus, Jānis Brūnas sai raskelt haavata. Rühmast langes 6 inimest.
Talve lähenedes jagunesime kaheks grupiks. Janis Brunsi juhitud rühm jäi Nica metsa, mina ja minu vend ning mõned teised partisanid liikusime Aizpute ja Kuldiga metsadesse. Talv möödus rahulikult ja 1948. aastal ühinesime taas. Olime Kuldīga rajoonis. Nagu hiljem selgus, oli rühma sisse imbunud üks reetur ja peagi ründasid meie rühma tšekistid. Turlava vallas, Platkai kodu lähedal, sai mu vend Alfred Tilib raskelt haavata. Tulistatuna jalgadesse ja pähe, nähes, et võitlus on kaotatud, tulistas ta viimase kuuli enda pihta.
Mina jäin üksi. Ma pöördusin tagasi Janis Brunsi juurde Nizzasse. 17. novembril 1948 käskis Bruno mul minna Gavieze'i kihelkonda luurama, et 18. novembriks saaks korraldada operatsiooni. Hilisõhtul ühe maja juures metsast välja tulles tuli meile vastu Tšeka varitsus. Puhkes lahing, milles nii Bruno kui ka mina saime tõsiseid haavata. Bruno lasti maha, kuid mind, kuigi raskelt haavatud, lohistati tagasi umbes 10 km kaugusel asuvasse laagrisse.
1949. aastal algas küüditamine ja peaaegu kõik meie toetajad viidi ära. Sel ajal oli aga Läti maapiirkondades palju läti patrioote, rohkem kui kommuniste. Elasin metsas kuni märtsini 1950. Meid jäi suurest grupist alles vaid kaks: Jānis Pirtnieks ja mina. Punker avastati ja Tšeka ründas meid. Punkrisse visati granaat. Ma sain raskelt haavata. Meid mõlemaid arreteeriti.
1950. aasta sügisel mõisteti meid, umbes 10 inimest, sõjatribunali ees kohut. Meid mõisteti 25 aastaks. Mind saadeti Karagandasse, kus elasin kuni 1956. aastani.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
"Dunce's bunker" sait, mälestustahvel "Patriotic Hawks"
"Duncsi punker" koos mälestustahvliga "Isamaalised Haugid" asub Otaņķu vallas, kohas, kus asus rahvusliku vastupanuorganisatsiooni "Isamaalised Haugid" partisanide rühma esimene punker.
1945/46. aasta talvel asutasid kolm isamaalist meest Alfred Tilibi (19. SS-diviisi endine leegionär) juhtimisel Barta vallas Ķīburi külas rahvusliku vastupanuliikumise "Tēvijas Hawks", millel oli peagi umbes 200 liiget erinevatest kohtadest: Liepāja, Aizpute, Nīca, Dunika, Grobiņa, Barta, Gavieze. See liikumine võitles Läti vabastamise eest.
Punkri suurus, kus partisanid olid majutatud, oli 4 x 4 m ja see oli valmistatud paksudest, horisontaalselt laotud palkidest. Sellesse siseneti ülaltpoolt luugi kaudu, millest kasvas välja väike mänd, mille all oli redel. Luugid olid kahel korrusel, kus kummaski oli magamiskoht 7-8 mehele. Kahjuks leiti punker üles ja lõhuti 1947. aastal.
Tänapäeval on punkri asukohas maapinnal näha süvend, kus punker oli. Ala asub metsas ja sinna võib igaüks igal ajal ilma eelneva broneeringuta vabalt sisse astuda.
Läheduses on piknikuala koos varjualusega.
Mälestustahvel avati 9. septembril 2005. aastal. Graniitsteli püstitas Läti Rahvapartisanide Liit koostöös Nīca omavalitsuse, Barta metskonna ja Rude põhikooliga.
Objektile on omistatud piirkonna kultuuri- ja ajaloomälestise staatus.
Rahvusliku Vastupanuliikumise Muuseum Rendas
Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.
Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.
Otanki antiigipood
Otanki vanavarapood asub endise Rude kooli hoovis. Giidi jutustus punkrist ja selle loojatest, nende edasisest saatusest. Vaadata saab endise Rude kooli õpilaste loodud punkri maketti (partisanide enda jutustuse järgi) ja tolleaegse metsaala ruumilist kaarti, kus on märgitud toetajate majad ja kontaktid. Punkri majapidamise eksponaadid kogutud. Eeltaotlus telefonil 26323014 või meiliaadressil lelde.jagmina@gmail.com.
