Sõjahaigla Infrastruktuuri objekt

55.8871,26.4954

Teie vaike -GPS -rakendus Google'i kaartide navigeerimine Bingi kaartide navigeerimine Open Street Map

Hospitāļa iela 6, Läti

Kuva originaal

See asub Daugavpilsi kindluse territooriumil, linnuseaia kõrval. Hoone on ehitatud aastatel 1820–1827 (Peterburi sõjaaegne arhitekt Alexander Stauberts). Algselt mahtus haiglasse kuni 500 patsienti, kuid hiljem seda laiendati ja haiglasse mahtus juba 900 voodikohta. Haiglas olid kaasaegsed seadmed, ventilatsiooni- ja küttesüsteemid ning professionaalne meeskond.

Esimese maailmasõja ajal raviti haiglas Vene armee sõjaväelasi, kuid Saksa sõjavangide jaoks loodi spetsiaalne osakond. Sõja lõpus olid kindlus ja haigla tühjad.

Sõdadevahelisel perioodil - 20. saj. 20-30 aastatel asus haiglahoones Läti sõjaväe sõjahaigla. Selle tegevust tuli käivitada väga rasketes tingimustes. Olukord paranes alles pärast sõjaväe sanitaarteenistuse loomist. 1928. aastal rajati haiglasse füsioteraapia- ja radioloogiakabinetid. 1930. aastal moderniseeriti haigla köök ja paigaldati uued pesumasinad. 1931. aastal avati spetsialiseerunud silma- ja kõrva-ninaosakonnad. 1934. aastal paigaldati statsionaarne desinfitseerimiskamber.

Sõjahaigla juhid sõdadevahelisel perioodil:
1920-1921 g. – arst-kapten Blumenfeld
1921-1922 g. – arst-kolonelleitnant Emīls Hugo Skadiņš
1922-1930 g. – arst-kolonelleitnant Jānis Alksnis
1931-1940 g. – arst-kolonelleitnant Bruno Blosfelds

1940. aastal asus linnuses Punaarmee haigla, kuid Teise maailmasõja alguses evakueeriti haigla Daugavpilsist. Sõja ajal kasutasid haigla ruume Saksa okupatsiooniväed haiglana.

Nõukogude ajal asus hoones ENSV Kaitseministeeriumi sõjaväehaigla. 1994. aasta pärast Nõukogude armee väljaviimist haigla lõpetas tegevuse.

Praegu saab sõjahaiglat vaadata vaid väljast.

1914 - 1918		I Maailmasõda
1920 – 1940		Independence of the Baltic States
1939 - 1945		II Maailmasõda
1945 - 1991		IV Nõukogude okupatsioon

Multi language text translation

inglise2054 läti1900 eesti1745 leedu0 saksa2164 vene1981

Located in the territory of the Daugavpils Fortress, next to the Fortress Garden. The building was built from 1820 to 1827 (by the St. Petersburg military architect Aleksandrs Štauberts). Initially, the hospital could accommodate up to 500 patients, but later it was expanded and the hospital could accommodate 900 beds. The hospital had modern equipment, a ventilation and heating system, and a professional team worked there. During World War I, the hospital treated Russian military personnel, but a special ward was established for German prisoners of war. At the end of the war, the fortress and hospital were empty. During the interwar period - in the 20th century. In the 1920s and 1930s, the hospital building housed the Latvian Army Military Hospital. Its operations had to be started in very difficult conditions. The situation improved only after the establishment of the Army Sanitary Service. In 1928, physiotherapy and X-ray rooms were established in the hospital. In 1930, the hospital kitchen was modernized and new washing machines were installed. In 1931, specialized eye and ear-nose departments were opened. In 1934, a stationary disinfection chamber was installed. Military hospital managers in the interwar period: 1920-1921 – Doctor-Captain Blumenfeld 1921-1922 – Doctor-Lieutenant Colonel Emīls Hugo Skadiņš 1922-1930 – Doctor-Lieutenant Colonel Jānis Alksnis 1931-1940 – Doctor-Lieutenant Colonel Bruno Blossfeld In 1940, a Red Army hospital was located in the fortress, but with the outbreak of World War II, the hospital was evacuated from Daugavpils. During the war, the hospital premises were used as a hospital by units of the German occupation troops. During the Soviet era, the building housed the USSR Ministry of Defense military hospital. In 1994, after the withdrawal of the Soviet army, the hospital ceased operations. Currently, the military hospital can only be viewed from the outside.<div class=machineTranslBy machineTranslByGoogle> </div>

Atrodas Daugavpils cietokšņa teritorijā, blakus Cietokšņa dārzam. Ēku cēla no 1820. &ndash; 1827. gadam (Sanktpēterburgas kara arhitekts Aleksandrs Štauberts). Sākotnēji hospitālī varēja izvietot līdz 500 pacientiem, bet vēlāk to paplašināja un hospitālī varēja izvietot jau 900 gultas vietas. Hospitālī bija moderns aprīkojums, ventilācijas un apkures sistēma un tajā strādāja profesionāla komanda.

Pirmā pasaules kara laikā hospitālī ārstējās krievu armijas militārpersonas, bet vācu karagūstekņiem tika izveidota speciāla nodaļa. Kara beigās cietoksnis un hospitālis bija tukšs.

Starpkaru periodā - 20. gs. 20.-30. gados hospitāļa ēkā atradās Latvijas Armijas kara slimnīca. Tās darbība bija jāuzsāk ļoti sarežģītos apstākļos. Stāvoklis uzlabojās tikai pēc armijas Sanitārā dienesta izveidošanas. 1928. gadā slimnīcā tika izveidoti fizioterapijas un rentgenoloģijas kabineti. 1930. gadā tika modernizēta slimnīcas virtuve un uzstādītas jaunas veļas mazgājamās mašīnas. 1931. gadā atklāja specializētas acu un ausu - deguna nodaļas. 1934. gadā tika uzstādīta stacionāra dezinfekcijas kamera.

Kara slimnīcas vadītāji starpkaru periodā: 
1920.-1921. g. &ndash; ārsts-kapteinis Blūmenfelds 
1921.-1922. g. &ndash; ārsts-pulkvežleitnants&nbsp;Emīls Hugo Skadiņš 
1922.-1930. g. &ndash; ārsts-pulkvežleitnants&nbsp;Jānis Alksnis 
1931.-1940. g. &ndash; ārsts-pulkvežleitnants&nbsp;Bruno Blosfelds

1940. gadā cietoksnī tika izvietots Sarkanās Armijas hospitālis, bet, sākoties Otrajam pasaules karam, hospitāli no Daugavpils evakuēja. Kara laikā hospitāļa telpas izmantoja vācu okupācijas karaspēka daļas kā lazareti.

Padomju laikā ēkā atradās PSRS Aizsardzības ministrijas kara hospitālis. 1994. g. pēc padomju armijas izvešanas hospitālis pārtrauca darbību.

Šobrīd kara hospitālis ir apskatāms tikai no ārpuses.

See asub Daugavpilsi kindluse territooriumil, linnuseaia kõrval. Hoone on ehitatud aastatel 1820–1827 (Peterburi sõjaaegne arhitekt Alexander Stauberts). Algselt mahtus haiglasse kuni 500 patsienti, kuid hiljem seda laiendati ja haiglasse mahtus juba 900 voodikohta. Haiglas olid kaasaegsed seadmed, ventilatsiooni- ja küttesüsteemid ning professionaalne meeskond. Esimese maailmasõja ajal raviti haiglas Vene armee sõjaväelasi, kuid Saksa sõjavangide jaoks loodi spetsiaalne osakond. Sõja lõpus olid kindlus ja haigla tühjad. Sõdadevahelisel perioodil - 20. saj. 20-30 aastatel asus haiglahoones Läti sõjaväe sõjahaigla. Selle tegevust tuli käivitada väga rasketes tingimustes. Olukord paranes alles pärast sõjaväe sanitaarteenistuse loomist. 1928. aastal rajati haiglasse füsioteraapia- ja radioloogiakabinetid. 1930. aastal moderniseeriti haigla köök ja paigaldati uued pesumasinad. 1931. aastal avati spetsialiseerunud silma- ja kõrva-ninaosakonnad. 1934. aastal paigaldati statsionaarne desinfitseerimiskamber. Sõjahaigla juhid sõdadevahelisel perioodil: 1920-1921 g. – arst-kapten Blumenfeld 1921-1922 g. – arst-kolonelleitnant Emīls Hugo Skadiņš 1922-1930 g. – arst-kolonelleitnant Jānis Alksnis 1931-1940 g. – arst-kolonelleitnant Bruno Blosfelds 1940. aastal asus linnuses Punaarmee haigla, kuid Teise maailmasõja alguses evakueeriti haigla Daugavpilsist. Sõja ajal kasutasid haigla ruume Saksa okupatsiooniväed haiglana. Nõukogude ajal asus hoones ENSV Kaitseministeeriumi sõjaväehaigla. 1994. aasta pärast Nõukogude armee väljaviimist haigla lõpetas tegevuse. Praegu saab sõjahaiglat vaadata vaid väljast.<div class=machineTranslBy machineTranslByGoogle> </div>

Es befindet sich auf dem Gelände der Festung Daugavpils, neben dem Festungsgarten. Das Gebäude wurde zwischen 1820 und 1827 erbaut (St. Petersburger Kriegsarchitekt Alexander Stauberts). Anfangs konnte das Krankenhaus bis zu 500 Patienten aufnehmen, später wurde es erweitert und das Krankenhaus konnte bereits 900 Betten beherbergen. Das Krankenhaus verfügte über moderne Geräte, Lüftungs- und Heizsysteme und ein professionelles Team. Während des Ersten Weltkriegs wurden im Krankenhaus Militärangehörige der russischen Armee behandelt, es wurde jedoch eine spezielle Abteilung für deutsche Kriegsgefangene eingerichtet. Bei Kriegsende standen die Festung und das Lazarett leer. In der Zwischenkriegszeit – 20. Jahrhundert. 20-30 Jahrelang befand sich im Krankenhausgebäude das Kriegskrankenhaus der lettischen Armee. Der Betrieb musste unter sehr schwierigen Bedingungen aufgenommen werden. Die Situation verbesserte sich erst nach der Einrichtung des Heeressanitätsdienstes. Im Jahr 1928 wurden im Krankenhaus Physiotherapie- und Radiologieräume eingerichtet. 1930 wurde die Krankenhausküche modernisiert und neue Waschmaschinen installiert. Im Jahr 1931 wurden spezialisierte Augen- und Ohren-Nasen-Abteilungen eröffnet. Im Jahr 1934 wurde eine stationäre Desinfektionskammer installiert. Kriegslazarettleiter in der Zwischenkriegszeit: 1920-1921 G. – Arzt-Kapitän Blumenfeld 1921-1922 G. – Oberstleutnant Emīls Hugo Skadiņš 1922-1930 G. – Oberstleutnant Jānis Alksnis 1931-1940 G. – Oberstleutnant Bruno Blosfelds 1940 befand sich in der Festung das Krankenhaus der Roten Armee, doch zu Beginn des Zweiten Weltkriegs wurde das Krankenhaus aus Daugavpils evakuiert. Während des Krieges wurde das Krankenhausgelände von den deutschen Besatzungstruppen als Krankenstation genutzt. Zu Sowjetzeiten befand sich in dem Gebäude das Militärkrankenhaus des Verteidigungsministeriums der UdSSR. 1994 Nach dem Abzug der Sowjetarmee stellte das Krankenhaus seinen Betrieb ein. Derzeit kann das Kriegslazarett nur von außen besichtigt werden.<div class=machineTranslBy machineTranslByGoogle> </div>

Он расположен на территории Даугавпилсской крепости, рядом с крепостным садом. Здание построено в 1820–1827 годах (петербургский военный архитектор Александр Штаубертс). Первоначально больница могла принять до 500 больных, но позже ее расширили и больница уже могла вместить 900 коек. В больнице было современное оборудование, системы вентиляции и отопления, а также профессиональный коллектив. Во время Первой мировой войны в госпитале лечились военнослужащие русской армии, но для немецких военнопленных было создано специальное отделение. К концу войны крепость и госпиталь опустели. В межвоенный период - 20 век. 20-30 лет в здании госпиталя располагался военный госпиталь Латвийской армии. Его эксплуатацию пришлось начинать в очень сложных условиях. Ситуация улучшилась только после создания армейской санитарной службы. В 1928 году в больнице были созданы физиотерапевтический и радиологический кабинеты. В 1930 году была модернизирована больничная кухня и установлены новые стиральные машины. В 1931 году были открыты специализированные глазное и ухо-носовое отделения. В 1934 году была установлена стационарная дезинфекционная камера. Руководители военных госпиталей в межвоенный период: 1920-1921 гг. г. – врач-капитан Блюменфельд 1921-1922 гг. г. – врач-подполковник Эмилс Хуго Скадиньш 1922-1930 гг. г. – врач-подполковник Янис Алкснис 1931-1940 гг. г. – врач-подполковник Бруно Блосфельдс В 1940 году в крепости располагался госпиталь Красной Армии, но в начале Второй мировой войны госпиталь был эвакуирован из Даугавпилса. Во время войны помещения госпиталя использовались немецкими оккупационными войсками как лазарет. В советское время в здании располагался военный госпиталь Министерства обороны СССР. 1994 г. после вывода Советской Армии госпиталь прекратил работу. В настоящее время военный госпиталь можно осмотреть только снаружи.<div class=machineTranslBy machineTranslByGoogle> </div>

Sõjahaigla Infrastruktuuri objekt

I Maailmasõda

Independence of the Baltic States

II Maailmasõda

IV Nõukogude okupatsioon