Sõjaväehaigla Infrastruktuuri objekt

Asub Daugavpilsi kindluse territooriumil, kindluse aia kõrval. Hoone ehitati aastatel 1820–1827 (Peterburi sõjaväearhitekti Aleksandrs Štaubertsi projekt). Algselt mahutas haigla kuni 500 patsienti, kuid hiljem seda laiendati ja haiglasse mahtus 900 voodikohta. Haiglas oli kaasaegne varustus, ventilatsiooni- ja küttesüsteem ning seal töötas professionaalne meeskond.

Esimese maailmasõja ajal raviti haiglas Vene sõjaväelasi, kuid Saksa sõjavangidele loodi spetsiaalne osakond. Sõja lõpus olid kindlus ja haigla tühjad.

Sõdadevahelisel perioodil - 20. sajandil. 1920. ja 1930. aastatel asus haiglahoones Läti Armee Sõjaväehaigla. Selle tegevust tuli alustada väga rasketes tingimustes. Olukord paranes alles pärast Armee Sanitaarteenistuse loomist. 1928. aastal rajati haiglasse füsioteraapia ja röntgeniruumid. 1930. aastal moderniseeriti haigla köök ja paigaldati uued pesumasinad. 1931. aastal avati spetsialiseeritud silma- ja kõrva-ninaosakonnad. 1934. aastal paigaldati statsionaarne desinfitseerimiskamber.

Sõjaväehaigla juhid sõdadevahelisel perioodil:
1920–1921 – doktor-kapten Blumenfeld
1921-1922 – arst-kolonelleitnant Emīls Hugo Skadiņš
1922-1930 – arst-kolonelleitnant Jānis Alksnis
1931-1940 – arst-kolonelleitnant Bruno Blossfeld

1940. aastal asus kindluses Punaarmee haigla, kuid Teise maailmasõja puhkedes evakueeriti haigla Daugavpilsist. Sõja ajal kasutasid haigla ruume haiglana Saksa okupatsioonivägede üksused.

Nõukogude ajal asus hoones NSVL Kaitseministeeriumi sõjaväehaigla. 1994. aastal, pärast Nõukogude armee lahkumist, lõpetas haigla tegevuse.

Praegu saab sõjaväehaiglat vaadata ainult väljastpoolt.