Saksa Raudbrigaad
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine

Eiserner_Division_09_1919.jpg
Rietumu brīvprātīgo armijas un Dzelzsdivīzijas parāde pie Jelgavas. 1919. gada 1. septembris. Avots: LNVM krājums.

Am 29. November 1918 zwangen August Vinnig, der Bevollmächtigte der Weimarer Republik, und der Zentralrat der deutschen Soldaten die Führung der 8. deutschen Armee, die Bildung einer Freiwilligenbrigade zur Verteidigung gegen die 7. Rote Armee und die Westarmee zu genehmigen. die am 25. November einen Angriff auf die zusammenbrechende deutsche Armee startete, die ohne nennenswerten Widerstand zurücktrat. Bis zum 9. Dezember waren 1.500 deutsche Soldaten von etwa 100 bis 150.000 Soldaten in die Brigade eingetreten.

Am 29. Dezember unterzeichnete die Provisorische Regierung Lettlands mit August Vinnig ein Abkommen über die Verleihung der Staatsbürgerschaft gegen bolschewistische Freiwillige über die Aufnahme eines deutschen Freiwilligen in den lettischen Landesver, das deutsche Freiwillige zu mindestens 4 Wochen lettischer Staatsbürgerschaft verpflichtet. Anscheinend hatte Herr Riediger von der Golz auf der Grundlage dieser Vereinbarung vom deutschen Kriegsminister, Herrn Noske, die Erlaubnis erhalten, Freiwillige aus der deutschen Armee und aus der Demobilisierung der 8. Armee zu rekrutieren.

Obwohl viele der demobilisierten Soldaten der deutschen Armee verlockende Profit- und Landmöglichkeiten in Lettland hatten, waren viele mehr daran interessiert, den Krieg und die militärischen Abenteuer fortzusetzen. Während dieser Zeit entstanden in Deutschland und seinen besetzten Ostgebieten viele Freiformeinheiten gegen die sozialistisch geführte Republik Deutschland. Der schnelle Zustrom von Freiwilligen begann im Februar. Wenn man von der Golc glauben darf, erreichte die Gesamtzahl der verschiedenen deutschen und deutsch-baltischen Einheiten im Sommer 1919 30.000 bis 40.000 Soldaten. [3] Bis April 1919 hatten sich etwa 6.000 deutsche Freiwillige in Kurzeme versammelt.

Die Eiserne Brigade erfüllte ihre Aufgaben und deckte den Rückzug der Armee von Vidzeme nach Kurzeme ab. 17.1.1919 Als die Einheit vom neuen Kommandanten Bischoff in Vainode übernommen wurde, hatte sie 284 Stacheln und 22 Schwerter. Das Personal wurde ständig aufgefüllt und von einigen hundert Mann im November und Dezember 1918 auf 4.000 Mann (davon 1714 im Kampf), 10 Kanonen, 89 Maschinengewehre und ein Flugzeug Ende Februar 1919 erhöht. Als die VIII. Armee das Baltikum verließ, wurde sie dem Kommando des VI. Reservekorps (Golcs) unterstellt. Anfang März nahm er am Angriff der lettischen Nationalgarde auf die LSPR-Armee in Richtung Skrunda-Saldus (dem linken Flügel der Eisernen Brigade, neben dem sich das Bataillon Landesvere Kalpaka befand) in Richtung Mazeikiu-Laižuva teil (rechter Flügel).

Am 10. März verließ das Goldfeld-Geschwader die Division und trat der Provisorischen Regierung Lettlands bei. 22.05. Die Einheiten der Eisendivision führten Kampfhandlungen gegen die Bolschewiki entlang der Autobahn Jelgava-Riga durch und besetzten dann die Eiserne Brücke über die Daugava in Riga. Nach der Eroberung von Riga wurde die Eiserne Brigade in der Festung Bolderāja und Daugavgrīva stationiert. Umbenennung in "Eiserne Division". Mitte Juni 1919 bestand es aus 3 Infanterieregimentern mit 3 Bataillonen im 1. und 2. Regiment und nur 2 Bataillonen im 3. Regiment, also insgesamt 8 Bataillonen. Darüber hinaus umfasste die Division auch ein kleines Jaeger-Bataillon und 3 Divisionen leichter Artillerie mit 3 Batterien in jeder Division. 4 Kanonen in jeder Batterie. Die Bataillone bestanden aus 3 Gewehr- und 1 Maschinengewehrkompanien. Es gab auch eine kleine Verzierung von 4 Mörsern in jedem Regiment. Die Division umfasste auch ein Kavallerieregiment mit 4 Staffeln, 2 Pionierornamenten und eine 437. Pilotenstaffel. Nach der Niederlage in der Schlacht bei Cēsis am 26. Juni 1919 kam die Eiserne Division unter die Provisorische Regierung Lettlands (Kabinett A. Niedra) - das Personal der Division verlor seine deutsche Staatsangehörigkeit nicht, Vorräte und Gehälter blieben bei der deutschen Armee.

800px-Auf_zur_Freiwilligen-Centrale_Nürnberge.jpg
Eiserner_Division_09_1919.jpg
Rohkem teabeallikaid

https://vesture.eu/Dzelzsdiv%C4%ABzija

https://lv.wikipedia.org/wiki/Dzelzsdiv%C4%ABzija#Dzelzsbrig%C4%81de

Seotud objektid

Mälestuskivi Cēsise lahingutes langenud Läti ja Eesti sõdurite juures

Asub Priekuli vallas Cēsise-Valmiera maantee ääres Rauna silla lähedal.

Vaadata saab kiviraidur Voldemārs Koltovi valmistatud graniidist mälestuskivi Cēsise lahingutes langenud sõduritele.
Avastati 2004. aastal, kui tähistati Cēsise lahingu 85. aastapäeva.
Mälestuskivi 110 Eesti ja 44 Läti sõdurile, kes langesid lahingutes Rauna ja Gauja kaldal.
Põhja-Läti brigaadi 3. Eesti diviisi 6. rügement (ülem K.Tallo), 3. rood (ülem J. Krūss) ja 2. Cēsise rügement (ülem K.Berķis) võitlesid kangelaslikult Rauna ja Gauja lähistel toimunud lahingutes.

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenuile

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).

Esimene monument Cēsise lahingule ja langenud eesti sõduritele

Asub Veselava kalmistu kabeli kõrval.

Esimene monument Cēsise lahingule ja langenud Eesti sõduritele avati 5. augustil 1923. aastal.
Selle avamisel osalesid Läti Vabariigi esimene president Jānis Čakste ja Eesti suursaadik Lätis Jūlijs Saljema.

Kalmistule maeti 16 eesti sõdurit, kes langesid 1919. aasta juunis Cēsise lahingutes Balti Landesveri ja Rauddiviisiga. Neli neist maeti hiljem kodumaale ümber. Monument ehitati kohalike elanike kogutud annetustest. Selle valmistas meistrimees Dāvis Gruzde Ķikuri majade omaniku Kārlis Bierņši kavandi järgi.

Lielstraupe loss

Lielstraupe loss asub keset Straupet. Loss on külastajatele avatud ja pakub ajarännakut läbi sajandite koos orienteerumisülesandega lossi labürintides. Võnnu lahingu ajal asus Lielstraupe lossis Rauddiviisi (saksa keeles Eiserne Division) Paul Ludwig Ewald von Kleisti lahingugrupi komandopunkt. Lahingu ajal külastasid lossi major Josef Bischoff, kapten Heinz Guderian ja teised. Lossist juhiti Stalbe-suunalist rünnakut 21.–22. juunil 1919. Rauddiviis oli Läti Vabadussõja ajal Saksa palgasõdurite väeosa, mis moodustati demobiliseeritud Saksa Keisririigi 8. armee sõduritest ja vabatahtlikest palgasõduritest. See oli Saksa vabakorpuse tuntuim üksus ning 1919. aastal üks kõige paremini väljaõpetatud ja võitlusvõimelisemaid sõjaväeosasid Lätis. Nõukogude võimu perioodil tegutses aastatel 1949–1959 mõisalossis Lielstraupe masina- ja traktorijaama juhatus. Sel ajal seati lossi sisse õpperuumid ja traktoristide ühiselamu; töökojad asusid kunagises mõisatallis. Aastatel 1963–2018 tegutsesid lossis meditsiiniasutused ning Straupe narkoloogilise haigla kohta tavatseti Lätis rääkida, et siin ravitakse isegi seinu. 

Seotud lood

Rahvuspatriootide ülemleitnant Vili Gelbi kohta

Vanemleitnant Viļa Gelbe (1890-1919) saatus peegeldab rasket olukorda meie riigi ja armee moodustamisel, samuti nende sündmuste hindamisel.
Läti riigi väljakuulutamisega 18. novembril 1918 algasid ka Vabadussõda ja relvajõudude moodustamise tööd. Kuramaal sündinud mereväe leitnant Vilis Gelbe oli Läti vabatahtlike esirinnas.

 
Cēsise lahingute algus, käik ja lõpp

Võit Cēsise lahingutes pidi saama pöördepunktiks lätlaste ja eestlaste võitluses oma riigi iseseisvuse eest. See võit ületas piiri Andriev Niedra valitsuse ja Saksa kindrali Riediger von der Goltzi Baltikumi vallutamise plaanide vahel. Selle asemel alustas tegevust Liepājas Kārlis Ulmanise Ajutine Valitsus.

 
Aizporu poolmõis Vabadussõjas

Aizporu poolsaar, Aizpute rajoon, Kalvene vald, on läänepoolseim koht Lätis, kuhu kolonel Oskars Kalpaksi eraldi pataljon taganes.

Rudbārži ja Kalvenė poolsaarel on Aizpore kalmistu. Seal on mälestusmärk ja 12 mälestusmärki Oskars Kalpaka pataljoni vabatahtlikele sõduritele.