67. Punaarmee laskurdiviisi ülema N. Dedajevi monument
To the north of the South Fort is the largest cemetery in Liepāja - the Central Cemetery. In the southern part of the cemetery there is a Red Army cemetery, where Soviet soldiers who died in the vicinity of Liepāja are reburied, including the commander of the 67th Rifle Division, Major General Nikolai Dedaev, who led the defence of Liepāja in June 1941.
On the early morning of June 24, 1941, an attack by a unit of the 505th Infantry Regiment of the 291st Infantry Division of the German Army under the command of Colonel K. Lomeijer near the Middle Fort of Liepāja Fortress began, after the capture of Priekule and Grobiņa. The first attack was unsuccessful and another attack was scheduled for the morning of 25 June. During this time, northwest of the Middle Fort at the command post of the 67th Rifle Division, which was located in the artillery ammunition depot of Liepāja Fortress No. 8 (now Grīzupes Street), several German artillery shells were hit and Major General N. Dedayev was injured. N. Dedayev died in a naval hospital and was buried near the brothers' cemetery. He was reburied in Tosmare Cemetery in 1947, and in 1977 in the Central Cemetery near the Southern Fort. Despite the losses of the Soviets, the German units also failed to break through the embankment of the Liepāja fortress on June 25. The battles in Liepaja ended on June 27 and 28, when Soviet units tried to break north.
In the southern part of the central cemetery, there is a monument to Major General N. Dedayev in the cemetery of the Red Army soldiers.
The government supports the dismantling of 69 monuments glorifying the Soviet and Nazi regimes / Article (lsm.lv)
List of objects glorifying the Soviet and Nazi regimes on the territory of the Republic of Latvia to be dismantled (likumi.lv)
Susijusi laiko juosta
Susijusios temos
Susijusios vietos
Liepaja kindluse lõunakindlus ja Punaarmee 67. laskurdiviisi komandöri N. Dedajevi mälestusmärk
Liepaja lõunakindlus asub Liepaja edelaosas, Klaipeda tänava ja ranna vahel.
Keiser Aleksander III sadama kaitsmiseks lõunast kavandati linnus kahe kilomeetri kaugusele linna lõunapiirist. Linnus pidi asuma Liepaja järve ja mere vahel, Gromi jõe väljavoolust lääne pool, tugevdatud raudbetoonist kindlustusega koos kraaviga. Kuigi kindlustuste ehitamine oli peaaegu lõpetatud, ei olnud relvastust kasutusele võetud. Ehitatud keldreid kasutati nii Esimese kui ka Teise maailmasõja ajal laoruumidena. 1920. ja 1930. aastatel asusid kindlustuste piirkonnas mitmesugused tehased. Erinevalt Kesklinnusest ja Raveliinist ei olnud Lõuna-Linnus kunagi sõjas osalenud, sest kõigis sõdades piirasid vallutajad Liepāja järve idakalda ja püüdsid tungida Liepāja sisse Tosmare järve ja Liepāja järve vahel.
Lõunakindlusest põhja pool asub Liepaja suurim kalmistu - Keskkalmistu. Kalmistu lõunaosas asub Punaarmee kalmistu, kuhu on ümber maetud Liepaja ümbruses hukkunud nõukogude sõdurid, sealhulgas 67. laskurdiviisi ülem kindralmajor Nikolai Dedajev, kes juhtis Liepaja kaitset 1941. aasta juunis.
Liepaja linnus Kesklinnus ja Punaarmee sõdurite mälestusmärk
Keiser Aleksander III sadamale kõige ohtlikum rünnakusuund oli ida poolt Tosmare ja Liepāja järvede vahel, kus oli 2,5 km laiune väin. Selle maariba kaitseks ehitati kolm kindlustust. Tosmare järve lõunakaldal asus vasakpoolne redukt, Liepāja järve põhjakaldal parempoolne redukt ja reduktide vahel asus Keskkindlus. Keskkindlus oli Liepaja kindluse kõige tõsisem kindlustus, kuid see ei olnud täielikult valmis ja suurtükivägi võeti kasutusele alles 1908. aastal.
Just Keskkindluses toimusid kõige tõsisemad lahingud 1915. aasta aprillis, kui Saksa väed ründasid, 1919. aasta novembris Läti armee lahingute ajal Lääne-Vene Vabastusarmee vastu ja 1941. aasta juunis, kui Liepājat ründas Saksa soomusvägede 291. jalaväediviis.
1941. aasta juunis, kui puhkesid sõjategevused Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, koosnes Liepaja garnison Nõukogude armee Liepaja mereväebaasi ja Punaarmee üksustest. Liepaja mereväebaas koosnes miinitraalerite, torpeedopaatide ja allveelaevade diviisidest, sealhulgas endistest Läti mereväe laevadest ja allveelaevadest. Rannikukaitset teostasid 23. ja 27. suurtükipatarei 130 mm suurtükkidega ja 18. raudteetükipatarei 180 mm suurtükkidega, mida kattis kaks Zenithi suurtükiväe diviisi. Baasi kuulusid ka mitmed sapöörid, remondi-, side- ja väljaõppeüksused, kokku umbes 4 000 sõdurit, mida juhtis 1. järgu kapten M. Klevenski. Punaarmee üksustest mehitas garnisoni 67. laskurdiviis (miinus 114. laskurirügement ja üks suurtükiväediviis), mida juhtis kindralmajor N. Dedaev. Diviisi koosseisus oli enne sõjategevuse puhkemist umbes 9000 sõdurit. Liepāja lennuväljal paiknes 143. hävituslennuväerügement 68 eri tüüpi lennukiga. Lisaks tegutses Liepāja piirkonnas 12. piirivalveüksus.
Lahingutegevus Liepāja kindluses algas 24. juuni 1941. aasta varahommikul. Vaatamata nõukogude kaotustele ei suutnud Saksa üksused 25. juunil Liepaja kindluse valli läbi murda. Lahingud Liepājas lõppesid 27. ja 28. juunil, kui nõukogude üksused üritasid murda põhja poole.
