Pirmais pasaules karš un neatkarības kari Dienvidlatvijā

The Karosta is the largest historical military territory in the Baltics and occupies almost one third of the entire territory of Liepāja. The Karosta is a unique compound of military and fortification buildings on the shores of the Baltic Sea with a special meaning in the history and architecture of Latvia and the world. The Karosta features such military heritage sites as the North Pier and forts, the Redan, Karosta Prison, Karosta Water Tower, St. Nicholas Orthodox Maritime Cathedral, Oskars Kalpaks Bridge and others.

Redans, or Redana Fort, is located in Karosta, 14. novembra Street, about 1.5 km from the Northern Forts, in the nature reserve "Tosmare".

Historically, redans were elements of fortifications where longer sections of fortress walls were divided into shorter sections by building V-shaped positions facing the enemy, which allowed for better protection of the fortification wall. Karostas Redan is a late 19th century Liepaja Sea Fortress, projecting towards Lake Tosmare. As the fortress lost its fortress role, the fortifications and forts around it were partially blown up and rendered unusable. However, Redan remained almost intact.

In November 1919, after the failure at Riga, Pavel-Bermont Avalov's forces launched an intensive attack on Liepaja. The battle was also fought at Redan, where 80 soldiers of the Liepaja Military Port Commandant's Office under the command of Lieutenant Commander Radzins fought. In a swift attack on 14 November, the Bermontians managed to take Redan. This was followed by a counter-attack by Latvian troops and Redan was retaken.

In June, July and August, a knowledgeable guide will be waiting at Redan every day from 11.00-17.00, ready to tell you more about Liepāja Fortress and the historical events in the Karosta.

Among the many objects of Liepāja Karosta, Liepāja coastal artillery battery No. 2 is still the most mysterious place in Liepaja. In battery no. 2, the ammunition depots of the troops of the various existing powers were always installed.

Liepaja Fortress Battery No. 2 was built further from the coastline and was protected by a high rampart. The batteries were armed with 16 11-inch (280 mm) mortars of the 1877 model. After the fortress was dismantled, ammunition warehouses were set up here. Due to the danger of explosions, the territory was closed to the public and guarded for 130 years, but now there is an exposition about the activities of the 1st Kurzeme Division Headquarters in the years 1919-1940s, as well as photo evidence of the 1st Liepāja Infantry Regiment, the 2nd Ventspils Infantry Regiment and the Kurzeme Artillery. regiment.

Ūdenstornis atrodas Liepājā, Karostā, Ģenerāļa Baloža ielā 29 – vietā kur iela satiekas ar Lazaretes ielu. Ūdenstornis bija būtiska Karostas celtne, jo apgādāja gandrīz visu Karostas teritoriju ar dzeramo ūdeni. Precīzs ūdenstorņa celtniecības laiks nav zināms, taču tas varētu būt starp 1903. un 1905. gadu. Projekta autors iespējams ir Sanktpēterburgas arhitekts Stefans Gaļenzovskis.

Ūdenstorņa darbību nodrošināja tvaika spēka iekārta ar diviem ogļu katliem, no kuriem viens tika turēts rezervē, tāpēc līdzās tornim ir tikpat augsts skurstenis. Transmisija darbināja četrus sūkņus, no kuriem divi bija rezervē. Četri dziļurbumi nodrošināja ūdens padevi sūkņiem, kas to uzsūknēja torņa piektajā stāvā esošajā rezervuārā, bet no turienes – Karostas virsnieku dzīvokļos un  karavīru kazarmās.

Līdz ar Karostas nonākšanu Latvijas armijas rīcībā arī ūdenstorņa saimniecību pārņēma Latvijas Kara ministrija. Pec Otrā pasaules kara te saimniekoja Padomju armija. Ūdenstornis vairs savas funkcijas neveic kopš 1989. gada.

Lai gan tornis nebija militāra celtne, no tā 1919. gada novembrī Latvijas armija koriģēja britu karakuģu artilērijas uguni cīņā pret Bermonta karaspēka uzbrukumu.

https://industrialheritage.travel/lv/objects/karostas-udenstornis/51

Karostas cietums ir vienīgais tūristiem atvērtais militārais cietums Eiropā, kas atzīts par pārsteidzošāko un neparastāko viesnīcu pasaulē. Mainoties varām, iestādes mērķis palika nemainīgs – vieta likteņu salaušanai un brīvā gara apspiešanai. Ieslodzītie bija gan revolucionāri, cara armijas matroži un apakšvirsnieki, gan vācu dezertieri, kurelieši, Staļina laika tautas ienaidnieki, gan arī padomju armijas un Latvijas armijas karavīri.

Jau sākot Karostas infrastruktūras plānošanu 1893. gadā paredzēja izbūvēt modernu hospitāļa kompleksu, kas atradās atsevišķā rajonā un sastāvēja no vairākām specializētām ēkām. Hospitāļa kompleksu sāka būvēt 1900. gadā un līdz 1905. gadam tas sasniedza savu vislielāko pacientu skaitu. 1905. gada Liepājas matrožu dumpja laikā, daļu no arestētajiem izvietoja maz izmantotajā Karostas hospitāļa venerisko slimību blokā.

Latvijas armijas garnizona laikā no 1920. līdz 1939. gadam virssardze bija šajā ēkā. Nacistiskās Vācijas okupācijas laikā Karostas virssardzes ēkā izvietoja drošības iestāžu cietumu, kur 1944. gada 19./20. novembra naktī ieslodzīti un notiesāti uz nāvi astoņi ģenerāļa J. Kureļa grupas štāba virsnieki un tehniskie darbinieki.

Pēc Otrā pasaules kara, kad Liepājā izvietoja Padomju kara flotes bāzi, šajā ēkā izvietojās virssardze un šo funkciju pildīja līdz Krievijas Federācijas karaspēka izvešanai 1994. gadā

Ēka funkcionēja arī Latvijas Nacionālo Bruņoto spēku vajadzībām līdz 1997. gadam kā Liepājas Garnizona virssardze. 

No 2002. gada ēkā ir izvietots Karostas cietuma muzejs un ir iespēja doties ekskursijā gida pavadībā. Ekskursijas laikā var apskatīt cietumu, kas tikpat kā nav mainījies kopš cara laikiem, uzzināt tā vēsturi, apskatīt kameras un karceri, kā arī dzirdēt interesantus un pat spocīgus stāstus no cietuma dzīves. 

Adrenalīna meklētājiem būs piemērota realitātes izrāde „Aiz restēm” vai iespēja mēģināt izkļūt no slēgtajām istabām, pavisam bezbailīgajiem – nakšņošana cietuma kamerā.

Karostas cietumā darbojas Karostas apmeklētāju centrs, padomju laika bufete un suvenīru veikals. Tiem, kas vēlas apskatīt tuvāko apkārtni un izbaudīt Karostas valdzinājumu, tiek piedāvāti gidu pakalpojumi.

Liepājas cietokšņa krasta aizsardzībai uz dienvidiem no Tirdzniecības kanāla plānoja izbūvēt 6. bateriju, kas šodien ir vislabāk saglabājusies fortifikācijas būve. Baterijā plānoja izvietot četrus 6 collu (152 mm) Kanē sistēmas 1892. gada modeļa lielgabalus, astoņus 11 collu (280 mm) 1887. gada modeļa lielgabalus, deviņas dažādu kalibru mortīras un divus 57 mm Nordenfelda sistēmas prettrieciena lielgabalus. Pirmā pasaules kara sākumā, jau pēc cietokšņa likvidēšanas, Baterijā nr. 6 vēl bija bruņojums, kuru izmantoja 1915. gada aprīlī, kad Vācijas Kara flote mēģināja izsēdināt desantu pie Dienvidu mola.

1920. gadu sākumā baterijas sākumā baterijas teritorijā sāka izbūvēt stadionu “Olimpija”, kas ir redzams arī mūsdienās. Baterijas dienvidu galā izraktais fortifikācijas grāvis, šodien ir iekļauts Liepājas jūrmalas parkā.

Soomusrongide ülemleitnant leitnant Alfred Klestrov , sündinud 8. märtsil 1897 Liepajas. Lõpetas Liepāja linnakooli, seejärel maamõõtjate kooli Riias.

Värvati I maailmasõja ajal Vene armeesse, lõpetas pataljonikooli Moskvas. Teenis Rumeenia rindel, võitles Ukrainas. Kui Ukraina okupeeriti Saksa vägede poolt, naasis Riiga.

Teenetemärk anti 1922. aastal.

1919. aasta kevadel võeti Läti armeesse, teenis 3. Latgale diviisi lisapataljonis. Oktoobris 1919 määrati ta soomusrongi "Kalpaks" komandöriks.

4. novembril 1919, kui sakslased ründasid Liepājat, läks soomusrongi "Kalpaks" komandör leitnant Alfred Klõstrov tugeva suurtüki- ja kuulipildujatule all vasturünnakusse ja jõudis koos soomusrongiga vaenlase rinde taha. Suutmata avada suurtükituld, juhtis ta oma meeskonda bajonettlahingus ja ajas vaenlase laiali, aidates sellega kaasa bermontide rünnaku tagasitõmbumisele, kuid ta ise langes selles lahingus saksa sõdurite kuuli läbi, kes olid end kodus sisse kaevanud ja jäid Läti armee sõdurite taha.

1935. aastal püstitati Liepāja raudtee ja Liepāja-Grobiņa maantee ristumiskohas asuvale soomusrongi "Kalpaks" komandörile leitnant Alfred Klestrovsile mälestustahvel.

Loss asub Rudbāržis, Riia-Liepāja maantee A9 ääres. Hoone ees on Oskars Kalpaka pataljoni tegude mälestuseks mälestustahvel.

Loss ehitati 1835. aastal parun von Firksi perekonna valdusena paruness Thea von Firksi käsul. 15. detsembril 1905 põletasid revolutsionäärid mõisa maha. Kolm aastat hiljem algasid restaureerimistööd arhitekt L. Reiniersi juhtimisel.

Läti Vabadussõja ajal oli Rudbārži loss baasiks ja peakorteriks lahinguoperatsioonidel Venta jõe kaldal, mida juhtis kolonel Oskars Kalpaksi 1. eraldi Läti pataljon.

Hiljem kasutati lossi Läti sõjaväe sõdurite puhkebaasina. 1938. aastal ehitati loss ümber.

Teise maailmasõja ajal asus hoones Saksa sõjaväe sõdurite haigla ja sõjajärgsetel aastatel - metsatööliste kool. 1962. aastal sai lossist Rudbārži kool, mis 1991. aastal sai Oskars Kalpaksi nime. Rudbārži mõisa kangelaste saal restaureeriti 2016. aastal. Praegu on kool suletud, kuid lähiaastatel on kavas hoonesse rajada Oskars Kalpaksi nimeline sõjaväe kutsekeskkool.

Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.

Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.

Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
 

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

O.Kalpaka väljak asub Salduse kesklinnas, Lielā ja Striķu tänavate ristumiskohas. 

Endine turuplats on tänapäeval Salduse elanike ja külastajate lemmikpaik, kus toimuvad kontserdid, mälestusüritused ja pidustused. 10. märtsil 1919 sai Saldus esimeseks Läti linnaks, mille vabastas kolonel Oskars Kalpaksi pataljon.

14. märtsil 1919 toimus platsil Läti Separatiivpataljoni esimene paraad. 1992. aastal nimetati plats kolonel Kalpaksi auks tema järgi. 

See asub Lielauce luteri kiriku varemete lähedal.

19. augustil 1934 avati Lielauce luteri kiriku juures Oskar Kalpaki pataljoni esimese lahingupaigal asuv hallist graniidist monument. Mälestusmärk kujundati arhitekt P. Dreimaņi kavandi järgi. Lielauce lahing toimus ööl vastu 15.–16. jaanuari 1919 ühelt poolt kalpaklaste Cēsa ja Ohvitseride kompanii ning 2. laskurpolgu sõdurite vahel. 1950. aastate alguses monument hävitati, kuid taastati 1991. aastal.

Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.

Asub Jelgava piirkonnas kiirtee A9 lähedal.

Ložmetējkalns on I maailmasõja lahingupaik, mis on Läti ainus riikliku tähtsusega kultuuri- ja ajalooline kaitseala. See asub Pika luite ääres, mis on osa Nordeķi - Kalnciemsi luiteharjast. Kuulipildujamäe nimi sai alguse ajast, mil seal asusid raskesti hõivatavad Saksa armee kindlustused, mida kaitses tugev kuulipildujatuli.

Jõululahingud on ilmselt tuntuim ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Läti ajaloos. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriloos. 1917. aastal ründasid Vene armee Läti laskur- ja Siberi üksused Ložmetējkalnsi ja hõivasid selle. Vangistati vähemalt 600 vastast, samuti väärtuslikud trofeed, näiteks 19 kuulipildujat. See oli jõululahingute olulisim õnnestumine ja suurim saavutus, mille Vene väed Riia rindel saavutasid. Läti püssimehed uskusid, et väärivad mägismaa vallutajate au.

Tänapäeval asub seal vaatetorn, kust avaneb vaade kunagistele lahingutele. Piirkonnas saab näha mälestusmärke ja sõjaaegseid tõendeid. Lähedal asub Silenieki vendade kalmistu.

Asub hoones - Academia Petrina, Jelgava.

1818. aastal asutas eraorganisatsioon – Kurzeme Kirjanduse ja Kunsti Selts – Kurzeme provintsiaalmuuseumi. 1898. aasta lõpus kolis see spetsiaalselt muuseumi jaoks projekteeritud hoonesse, mis hukkus 1944. aasta suvel Jelgava eest peetud lahingutes.

1952. aasta detsembris paigutati muuseum renoveeritud Academia Petrina hoonesse, mis ehitati esimese ülikoolina Lätis (1775). See on üks väheseid avalikke hooneid Jelgavas, mis on säilinud ja restaureeritud pärast Teist maailmasõda.

1975. aastal sai end Kurzeme provintsiaalmuuseumi vaimseks pärijaks pidav muuseum Gederts Eliase nime.

Muuseumis on eksponaadid Jelgava ajaloost esiajaloost tänapäevani ja Läti maalikunsti vanameistrist Ęederts Eliasest.

Muuseumi ekspositsioon "Sõjad ja sõdurid läbi Jelgava aegade" on vaid väike sissevaade Jelgavat mõjutanud sõdadesse kuni Teise maailmasõjani.

Näitus "Elu käib võõrvõimude all" tutvustab elu Jelgavas Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal.

1944. aasta suvel kaotas Jelgava peaaegu kõik – suure osa linna elanikest ja linna ajaloolistest hoonetest, mida pärast Teist maailmasõda peaaegu ei taastatud. Muuseumi ekspositsioonid võimaldavad näha, kui ilus oli Jelgava ja kuidas linnas elu käis.

See asub Jelgavas, jaamapargis, raudteejaama hoone vastas.

Jelgava vabastatud mälestussammas "Lāčplēsis" avati 22. juunil 1932 president A. Kviese osavõtul, see ehitati Jelgava vabastamise auks 21. novembril 1919 Läti Vabadussõja ajal. 1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni esimesel perioodil, monument muudatustest ei puudutanud. 1941. aastal, kui nõukogude okupandid asendusid Saksa okupatsioonivägedega, ei meeldinud Jelgavasse naasnud okupatsioonivalitsuse juhile von Medemile (tema esivanemad olid Jelgava lossi algsed ehitajad) selge sümboolika. 31. oktoobril 1942 anti Saksa okupatsioonivõimude korraldusel monumendi autor ülesandeks nikerdada Saksa rüütli kujutis. Rüütli närbumine usaldati monumendi autorile - K. Jansonile. 1950. aastal, pärast Nõukogude okupatsiooni, monument hävitati võimude korraldusel. Láčplėsi löödi traktori abil pjedestaalilt alla, purustati ja üritati rusude sees olevat kivi täielikult hävitada. Kuid Bear Predator osutus nii sitkeks, et kivipurustaja läks katki. Seejärel maeti lasteaia territooriumil salaja pinnasesse Lāčplēši kujutise keskosa, mis ei hävinud. Monumendi fragment leiti 1988. aastal ja asub praegu G lähedal. Elias Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseum. Monument restaureeriti ja avati 21. novembril 1992. aastal. Selle autor on skulptor Andrejs Jansons, kes taastas oma isa K. Jansonsi loodud monumendi.

See asub Jelgava linnaosas Svete kooli lähedal.

1991. aastal avati Svēte kooli juures monument Daugavgriva rahvuskaartlastele, kes peatasid 1915. aasta aprilli lõpus Saksa armee rünnaku Jelgavale. 1915. aasta mai alguses pühendati sellele sündmusele Jelgavas suur meeleavaldus. Asjaolu, et Läti rahvuskaart suutis Saksa rünnaku peatada, kasutas J. Čakste ja kaaslased Esimeses maailmasõjas Läti laskurüksuste loomise idee õigustamiseks. Monumendi skulptor Alina Weibach (1923-2011).

Monumendile graveeritud tekst: „Ma ütlen teile, võõrad, ärge tulge sellele maale;

Laula mulle kuldne ööbik mõõga otsas! "

Asub Elejas vanas raudteejaama hoones.

Ühing "Zemgales strēlnieks" on asutanud Eleja vanasse raudteejaama hoonesse Eleja sõjamuuseumi. Eleja sõjamuuseumi ekspositsioon käsitleb peamiselt Teist maailmasõda. Muuseumi ekspositsioonis saab näha tolleaegseid vormirõivaid, varustust, relvi ja fotosid. Muuseumis eksponeeritakse ka piirkonna ja Eleja, selle sõjaajaloo ja üksikisikutega seotud eksponaate. Muuseumis on võimalik pildistada erinevate perioodide ja sõjavägede sõjaväevormides. Väikeses kahekorruselises hoones on mitusada eksponaati, mis pakuvad huvi militaarpärandi huvilistele. Seltsi esindajad harivad muuseumis avalikkust ekspositsioonide, näituste ja haridusprogrammide kaudu.

Perekonnale kuulub Sala maakonnas (Jēkabpilsi rajooni Sēlpilsi vald) erakogu "Dzimtas klēts", mis loodi 2007. aastal. Seda on külastanud reisijad paljudest riikidest ja kontinentidelt.
Ränduritele räägitakse Esimesest maailmasõjast, Läti sõjaväe ajast, Teisest maailmasõjast, vennastehaudadest Riias ja jõululahingutest. 2011. aastal alustati ja jätkati renoveeritud relvalao restaureerimist, kuhu paigaldati ekspositsioon "Hingede torm" Esimesest maailmasõjast, Vidzeme 4. laskurpolgust, jõululahingutest. Räägitakse sõdur Robert Sockist, kes sängitatakse vennaskalmistule, Alexander Greenist, Jānis Akurāterist, Arvīda Žilinskist jpt. Seal on Esimese maailmasõja aegsed pommiaugud, samuti allikas, kust joob joogivett. võeti, piirkonnas. Ekskursioon 1,5 - 2 tundi läti ja vene keeles.

Asub Krustpilsi palees

Vaadatav näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil"
Nõukogude repressioonid. Rasked mälestused. Siin klubitoolis istudes saab kuulata katkendeid Jēkabpilsist pärit Ilmars Knaģi raamatust "Need olid ajad". Ühel toa seinal libiseb kiretult nimekiri Siberisse küüditatud linlastest nagu tiitrid pärast filmi. Seal saab vanast telerist vaadata amatöörvideot Jēkabpilsis asuva Lenini monumendi teisaldamisest. Külastajaid ei huvita mitte ainult sisu, vaid ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanasse telerisse sattus.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide koostatud loenguid või kandideerida ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimeses maailmasõjas, Jēkabpils 1990, barrikaadide aeg, küüditamised 1949 - 70 , Jēkabpillased Lāčplēši sõjaväeordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 min. Info ja loengutele registreerimine tel 65221042, 27008136.

Info hindade kohta

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liidu koosseisu, asus Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa haigla, pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjahaigla. Krustpilsi lossi koos kõrvalasuvate mõisahoonetega hõivasid pärast sõda Nõukogude armee 16. kaugluurepolgu ja 15. lennuväe kesklaod.

Viesita vabadussammas on vabaduse, iseseisvuse ja mälestuse sümbol.

1919 Viesita kaitsjad võitluses bermontlaste vastu. Avati 1935. 14. oktoobril 1919 peatasid Jelgava III jalaväerügemendi sõdurid koos Viesīte-Sauka-Vārenbroka valveüksusega bermontlaste rünnaku Viesīte Vale mäel. Võidu tulemusena peatati bermontlaste üksuste liikumine Ülem-Kurzeme ja Latgale suunal. Nimetatud fakti auks luuakse mälestuspaik koos monumendiga. Viesīte vabadussammas kujutab vabadusvõitlejat, kes tervitab päikest, käes Läti lipp. See on vabaduse, iseseisvuse ja mäletamise sümbol. "Vabadus on rahva elu" – need sõnad on raiutud monumendile. Monumendi meta autor on skulptor V. Jákobsons, selle nikerdas Soome graniiti kiviraidur V. Treijs. Avatud 11. augustil 1935. aastal.

Igal aastal Lāčplēši päeval toimub tõrvikurongkäik läbi Viesītes linna vabadussamba juurde, austatakse Läti vabadusvõitlejaid, kes andsid oma elu ja langesid isamaa eest.

Esimese maailmasõja muuseum asub Medumi külas Augšdaugava vallas Medumi algkooli endiste töökodade majas ~600 m kaugusel A13 maanteest.

Esimese maailmasõja ajal ületas praeguse Augšdaugava valla territooriumi "Elu ja surma" rindejoon, mille mõlemale poole rajati kaevikud ja punkrid. Medumi valla metsades, samuti Demene ja Svente valla metsades on säilinud Saksa sõjaväe punkrid, mis erinevalt Vene sõjaväe ehitatud puitpunkritest olid ehitatud betoonist.

Esimese maailmasõja muuseumi ekspositsioon koosneb mitmest osast. Muuseumis on võimalik tutvuda Medumi sõjaeelse ajalooga, Esimese maailmasõja sündmustega Lätis ja ka Euroopas ning sõdurite igapäevaeluga Esimese maailmasõja ajal. Ühte saali on loodud Vene punkri imitatsioon, mis võimaldab külastajatel tutvuda sõdurite eluga punkris. Selles muuseumiosas on võimalik kõige enam tunda sõjaõhkkonda, mida pakuvad püssipaugud ja plahvatused ning videod stseenidega filmist "Hingede tuisk" ("Dvēseļu putenis").

See asub Medumu külas, Jaunatnese tänav 4.

Stikanise perekonna loodud ajalootõendite erakogu. Loodud on Esimese ja Teise maailmasõja aegsete esemete kogu, mis on kogutud valdavalt Medumu vallast ja lähiümbrusest. Vaadata saab nii militaarpärandi esemeid kui ka majapidamistarbeid, münte, fotosid.

Erakoguga saab tutvuda eelnevalt ühendust võttes. Sissepääs annetuste eest.