The Great Cross-Border Route – Military Heritage of Latvia and Lithuania in 100 Years

Daugavpilsi kindlus asub Daugava jõe paremal kaldal linna lääneosas. See on ainus peaaegu muutumatuna säilinud 19. sajandi esimese poole kindlus Põhja-Euroopas. Ehitust alustati 1810. aastal. 1812. aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829. aastal üleujutuste tõttu. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht, sh Napoleoni armee vastu võitlemisel. Kindlus pühitseti sisse 1833. aastal, aga see valmis peaaegu pool sajandit hiljem, 1878. aastal. Kindlus on jagatud kvartaliteks, mille keskosas asub paraadväljak. Hiljem kaotas kindlus oma strateegilise tähtsuse ja 1897. aastal rajati sinna ladu. Enne Esimest maailmasõda teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid, nt kindral Jānis Balodis ja kolonel Frīdrihs Briedis. 1912. aastal avati kindluse pargis mälestusmärk 1812. aasta sõja sajanda aastapäeva auks. Nõukogude ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja Daugavpilsi Lennunduse Tehnikakõrgkool. Praegu tegutsevad kindluses mitmed turismiatraktsioonid: Daugavpilsi kindluse kultuuri- ja teabekeskus (siit on võimalik tellida Daugavpilsi kindluse ekskursioone), Esimese maailmasõja muuseum, Daugavpilsi Mark Rothko kunstikeskuse galerii „Valge hobune”, meditsiininäitus ekspositsiooniga kontratseptsioonist, antikvariaat-salong „Housevintage“, Daugavpilsi nahkhiirte keskus ja retroautode näitus „Retrogaraž-D”.

Loodus on raskesti leitav objekt. Matka pikkus: ligikaudu 22 km, läbitakse orienteeruvalt 6 tunniga.

Matka pikkus: ligikaudu 22 km, läbitakse 6 tunniga.

Raskusaste: keskmise raskusastmega matk.

Stardikoht: Jersika Põhikool (saab rongi, bussiga).

Lõpp-punkt: Vanagu kirik (ühistransport nädalavahetustel ei sõida).

Tähelepanu: Marsruudil on ujumispaus (suvehooajal), kalastusvõimalused, piknikuplats ja võimalus külastada ühte avalikku tualetti. Marsruut sobib ka kooliealistele lastele, kellel on juba sellise pikkusega matkamise kogemus.

Mine matkale Jersikalt Vanagile, lastes end proovile panna vastupidavuses, sest matk kulgeb läbi metsade, soode, rabade, heinamaa ja maaradade ning tutvudes rahvusliku partisaniliikumise silmapaistvamate tegelaste, nende tegevusega, tutvudes märgilisemate paikadega, mille kohta kohalikud legendid liiguvad, ja jäädvustatud kaaslinlaste mälestusi. Rada algab Jersika põhikooli juurest ja viib tamme all oleva mälestuskivini, edasi mööda rada, sealhulgas Jersika raudteejaama. Kivil on kiri „LTS(p)A – Läti Isamaa Partisanide Ühingu võitlejatele. LTS(p)A võitluses kommunistliku okupatsioonirežiimi vastu aastatel 1945-1955. ühendas kuue Läti ringkonna rahvuspartisanid.

Jalutuskäik jätkub mööda raudteed ja lookleb mööda Jersika järve, kus mets esitleb loodusväärtusi: kevadel õitsevaid viburnumeid ja harilikku tarnat. Saialille lõhn annab märku, et lähened soole, kuid kevadel on eriti üllatav neid õitsemas näha. Rahulikult jalutada ei saa, mitu kraavi tuleb ületada ja raba ületamine on katsumus – vesi jääb igal sammul samblasse, põõsastes säravad jõhvikad. Soo asemele kerkib mets ja tõendid nende paikade kunagisest asustusest kodutaludel – uhked tammepuud, hoonete varemed, noorte puudega ümbritsetud rahvuspartisanide punkri koht. Edasi kulgeb rada paika, mida on tunnistustes nimetatud Kodumaakaitse (partisanide) ühingu asutamispaigana. Metsas peitub ka mälestuspaik “Avotnīca” (“Olūtneica”), kuhu on rajatud lõkkeplats. Hämmastav on metsa mitmekesisus, nagu ka kraavide laius. Matka sihtpunktiks on Vanagi kirik, kus teenis preester A. Juhņevičs, kellest jutustab film “Segvārds Vientulis” (režissöör N. Pucis).

Asub Krustpilsi palees

Vaadatav näitus "Vabadusvõitlused 20. sajandil"
Nõukogude repressioonid. Rasked mälestused. Siin klubitoolis istudes saab kuulata katkendeid Jēkabpilsist pärit Ilmars Knaģi raamatust "Need olid ajad". Ühel toa seinal libiseb kiretult nimekiri Siberisse küüditatud linlastest nagu tiitrid pärast filmi. Seal saab vanast telerist vaadata amatöörvideot Jēkabpilsis asuva Lenini monumendi teisaldamisest. Külastajaid ei huvita mitte ainult sisu, vaid ka tehnilised võimalused – kuidas see film vanasse telerisse sattus.

Jēkabpilsi ajaloomuuseumis on võimalik kuulata muuseumispetsialistide koostatud loenguid või kandideerida ekskursioonile: Jēkabpils ja selle ümbrus Esimeses maailmasõjas, Jēkabpils 1990, barrikaadide aeg, küüditamised 1949 - 70 , Jēkabpillased Lāčplēši sõjaväeordu kavalerid jne.
Loengute keskmine kestus on 40 min. Info ja loengutele registreerimine tel 65221042, 27008136.

Info hindade kohta

Jēkabpilsi ajaloomuuseum asub Krustpilsi lossis. 1940. aastal, pärast Läti liitmist NSV Liidu koosseisu, asus Krustpilsi lossis 126. laskurdiviis. Teise maailmasõja ajal asus lossis Saksa haigla, pärast 1944. aasta augustit Punaarmee sõjahaigla. Krustpilsi lossi koos kõrvalasuvate mõisahoonetega hõivasid pärast sõda Nõukogude armee 16. kaugluurepolgu ja 15. lennuväe kesklaod.

Asub aadressil Odzienas tänav 2, Pļaviņas.

Vaadata saab püsiekspositsiooni "Läti armee Pļaviņas 20. sajandil".

Pļaviņas, Odzienas tänav 2 asuval hoonel on pikk ajalugu - ajast, mil Stukmaņi hulgimüüja Hugo Apeltofts alustas selles aktiivset majandustegevust, edendades sellega Pļaviņas linna arengut, kuni aastani, mil siia rajati Läti idarinde peakorter. Vabadussõda. 1919. aastal juhiti Läti armee üksuste tegevust Punaarmee vastu Latgales otse Pļaviņasest.

1934. aastal avati selle maja juures mälestustahvel, millel oli kiri: "1919. aastal asus selles majas idarinde staap ja siin võttis kindral Jānis Balodis üle Läti rahvusväe juhtimise." Nõukogude võim eemaldas selle ja hävitas selle 1940. aastal, kuid 16. juunil 1990 LNNK Plavinase osakonna toel taastati.

Nüüd on endise staabihoone kõrval mälestussammas, mis on pühendatud 15 Pļaviņase piirkonnas sündinud Lāčplēsi sõjaväeordu kavalerile, Pļaviņases, samuti annab ülevaate Lāčplēsi sõjaordu rüütlite elulugudest.

Ekspositsioonihoonest mitte kaugel asub Latgale diviisi staabihoone, mille krahv Teodors Medems ehitas 1913. aastal Stukmaņi likööritehaseks. 1919. aastal võttis selle üle P. Stučka režiim, kus oli rajatud ka vangla. Pärast enamlaste väljasaatmist võttis hoone 1925. aastal üle Läti armee, kus asus Latgale diviisi staap. Selles hoones veetsid oma sõjalise karjääri 10 Läti armee kindralit ja muud ohvitseri. 1940. aastal läks hoone Punaarmee valdusse. Sõjajärgsetel aastatel asus selles nii kool kui ka vald. 1970. aasta paiku hakkas hoonet kasutama tootmisühing "Rīgas Apīrsbs".

Näituse külastused tuleb eelnevalt broneerida telefonil T. 28442692.

Asub saarel Koknese vallas.

Saatuseaed on rahvuse pideva uuenemise ja kasvamise loomulik sümbol – siin kohtuvad nii inimeste kui ka riigi minevik, olevik ja tulevik. Nagu Vabadusmonument, nii ka Saatuseaed valmib tänu annetustele.

Koostöös Läti Poliitiliselt Represseeritute Ühendusega on virtuaalse Vaikusemaja keskusesse loodud Siberi laste emade mälestusansambel. Nende ennastsalgavust ja suurt ohverdust meenutavad kaks rändrahnu, millele on graveeritud kiri "Ema, sa andsid mulle kaks korda elu. Millal ma sündisin ja millal ma nälga ei surnud. Siberi laps."

Saatuseaia territooriumil on säilinud Esimese maailmasõja aegsed kaevikud. Seal loodi läti laskurmeestele mälestuspaik, mis avati laskurrügementide asutamise 100. aastapäeval. Koha kompositsioon koosneb kahest osast: Läti rändrahnide rühm sümboliseerib kojujäänuid ning Esimese maailmasõja aegsetes kaevikutes paiknev rändrahnud Läti vibulaskjaid. Kivid valis ja kunstiliselt seadis skulptor Ojārs Feldbergs.

Näitust eksponeeritakse Aizkraukle valla endises kultuurimajas. See kajastab nõukogude inimese eluolu, töö-, puhke- ja kultuurielu ning tutvustab Aizkraukle (nõukogude ajal kandis nime Stučka) ajalugu ning Pļaviņi hüdroelektrijaama rajamise lugu. Külastajad saavad tutvuda punanurgaga: nõukogudeaegsete propagandamaterjalide, parteifunktsionääri kontori ja tavalise nõukogudeaegse korteriga, kus asub elutuba, köök, vannituba ja tualett vastava sisustusega. Mõned ruumid on pühendatud nõukogudeaegsele meditsiinile, turismile, spordile ja repressioonidele. Ekspositsiooni keskel on avar saal nõukogude ajal toodetud sõidukitega. Aizkraukle Ajaloo- ja Kunstimuuseum alustas kolmekorruselise ekspositsiooni loomist 2016. aastal. Tänapäeval on see Baltimaade suurim Nõukogude okupatsiooni perioodile pühendatud väljapanek.

Salaspilsi memoriaalansambel ja ajaloonäitus asub Salaspilsi piirkonnas, 1,2 km kaugusel Riia-Daugavpilsi maanteest A6. Salaspilsi memoriaal avati 1967. aastal kohas, kus Teise maailmasõja ajal asus Salaspilsi laager. See on müütidest ja pooltõdedest ümbritsetud koht, mida kasutati nõukogude propaganda jaoks, natside kuritegude ja kommunistliku ideoloogia näidis. Salaspilsis asus karistuslaager, mis oli osa Saksamaa karistusasutuste süsteemist. See sarnanes koonduslaagritega, kuid ei olnud üks neist. Laager loodi selleks, et Riia vanglates poleks liiga palju vange. Laager oli politseivangla laiendus. Siin hoiti vangis erinevaid inimesi, näiteks juute, Punaarmee sõjavange, tööle hilinejaid, poliitvange, kriminaalkurjategijaid, prostituute, Läti vastupanuliikumise liikmeid ja Saksa armees või politseis teeninud balti sõdureid. Laagris võis ühtaegu olla kuni 2200 vangi. Surma põhjustasid peamiselt (~2000) kehv toit, töötingimused, kehaline karistamine ja haigused.