Ķekava või Martha lahingud

1916. aasta Kekava lahing oli Vene impeeriumi 12. armee rünnak Esimese maailmasõja ajal 1916. aasta märtsis ja juulis Saksa armee positsioonide vastu Riia rindel Kekavast lõunas. Esmakordselt märtsilahingus töötasid koos kaks Läti laskurpataljoni - 1. Daugavgriva Läti laskurpataljon ja 2. Riia laskurpataljon, juulilahingutes aga viis (samuti 6. Tukums, 7. Bauska ja 8. Valmiera) Läti pataljoni. ja sooritas ühise rünnaku.

Igas pataljonis oli 1278 inimest ja 4 kuulipildujat. Tegelikult olid pataljonid veelgi suuremad, sest neil olid osariigist kõrgemad väed. Pataljonid olid relvastatud väga täpsete, kuid kasutuses olevate Ameerika tüüpi "Winchester" tüüpi vintpüssidega.

Läti pataljonid said eelseisvast rünnakust teada 16. märtsil, kuid 18. märtsil ootasid nad ka rünnakukäsku. 21. märtsi hommikul pärast põgusat suurtükiväe ettevalmistust tulerünnakul Ķekava-Vecmuiža suunas Vene 12. armee 13. Siberi laskurdiviis kuue Läti laskurpataljoniga (1., 2., 5.-8. Läti laskur. pataljon) viidi üle. Bauska maantee piirkonnas võtsid lahingutest aktiivselt osa vaid kaks esimest, kõige kogenumat Läti laskurpataljoni. Nad jaotati koos 51. Siberi laskurpolguga rünnaku parempoolsesse tiiba. Esimest korda võitlesid kõrvuti kaks Läti laskurpataljoni teise pataljoni ülema kolonelleitnant Jānis Francesi juhtimisel. 7. Bauska Läti laskurpataljon sai piiratud ülesande ka teistelt reservi jäänud Läti pataljonidelt.

Mõlemad Läti pataljonid ründasid mööda Bauska maanteed üle lageda välja vastase risttules. Siberlastel ja lätlastel õnnestus hõivata esimene sakslaste kaevik ja võtta vastu vange. Pärast sakslaste vasturünnaku tõrjumist asusid laskurid ka vastase kindlustuste teise ja kolmanda liini. Siin püüdsid laskurid end kindlustada, et tõrjuda sakslaste rünnakuid. Pimeduse saabudes lahing peatati ja Läti pataljonid naasid oma stardipositsioonidele. Tulistajad kaotasid märtsilahingutes 704 inimest (neist 265 langes ja jäi kadunuks). 1. Daugavgrīva laskurpataljoni 1. kompanii ülem Briedi sai lahingus raskelt vigastada (murtud lõualuu). Kolonelleitnant Jānis Francis kirjeldas oma mälestustes F. Hirve visadust:

„Lahingus sai teiste hulgas raskelt pähe haavata Daugavgrīva laskurpataljoni 1. kompanii ülem. Minuni jõudis see sanitaarabiga. Veri imbus läbi peavõru. Rääkimata nõudis kapten Briedis märkidega paberit ja pliiatsit; joonistas esiehete olukorra, näitas, kus sakslastele kõige rohkem vastu ollakse, kus abi vajatakse ja kui see lisajõude sisse ei too, siis ei tasu inimesi tasuta ohverdada. Lisaks ei ole võimalik toolile taanduda. Kõik kirja pandud lehed olid tema verest tilkunud. Tal õnnestus ta suure pingutusega lahinguväljalt tahapoole toimetada. ”

Ilma täiendava toetuseta olid püssid sunnitud õhtuse suurtükitule varjus lähtepositsioonidele taanduma. Ebaõnnestunud lahingutegevuse tagajärjel kandsid Läti laskurid suuri kaotusi - hukkus 262 sõdurit. Ebaõnnestumine ja suured ohvrid tekitasid rahulolematust. Kārlis Miglis väljendas oma mälestustes kibedat pettumust: „See lahing oli vaid demonstratsioon – seega jõuproov edasisteks lahinguoperatsioonideks. Kas see meeleavaldus nõudis nii palju verd? Kas vastase vägesid ei saa kuidagi teisiti proovile panna? ”