Kekava lahingud

1916. aasta Kekava lahing oli Venemaa keisririigi 12. armee pealetungioperatsioon Esimese maailmasõja ajal 1916. aasta märtsis ja juulis Saksa armee positsioonide vastu Riia rindel Kekavast lõunas. Märtsilahingus tegutsesid esimest korda koos kaks Läti laskurpataljoni – 1. Daugavgrīva Läti laskurpataljon ja 2. Riia Läti laskurpataljon – ning viisid läbi ühtse rünnaku, juulilahingutes aga tegutsesid koos viis (samuti 6. Tukumsi, 7. Bauska ja 8. Valmiera) Läti pataljoni.

Staabi andmetel oli igas pataljonis 1278 meest ja 4 kuulipildujat. Tegelikult olid pataljonid veelgi suuremad, kuna neile määrati staabist kõrgemalseisvad sõdurid. Pataljonid olid relvastatud väga täpsete, kuid vaevaliselt käsitsetavate Ameerika päritolu "Winchesteri" tüüpi vintpüssidega.

Läti pataljonid said eelseisvast rünnakust teada 16. märtsil, kuid 18. märtsil said nad samuti käsu rünnata. 21. märtsi hommikul, pärast lühikest suurtükiväe ettevalmistust, liikus Venemaa 12. armee 13. Siberi laskurdiviis koos selle külge liidetud kuue Läti laskurpataljoniga (1., 2., 5.-8. Läti laskurpataljon) rünnakule Ķekava-Vecmuiza suunas. Bauska maantee piirkonnas toimunud lahingutes osalesid aktiivselt vaid kaks esimest, kõige kogenumat Läti laskurpataljoni. Nad määrati rünnaku paremale tiivale koos 51. Siberi laskurrügemendiga. Esmakordselt võitlesid kaks Läti laskurpataljoni õlg õla kõrval teise pataljoni ülema, kolonelleitnant Jānis Francise juhtimisel. Teistest reservi jäänud Läti pataljonidest sai piiratud ülesande ka 7. Bauska Läti laskurpataljon.

Mõlemad Läti pataljonid ründasid vaenlase tule all Bauska maanteed mööda avatud välja. Siberlastel ja lätlastel õnnestus vallutada Saksa kaevikute esimene liin ja võtta vange. Pärast Saksa vasturünnaku tõrjumist vallutasid laskurid ka vaenlase kindlustuste teise ja kolmanda liini. Siin püüdsid laskurid end tugevdada, et Saksa rünnakuid tõrjuda. Pimeduse saabudes lahing peatati ja Läti pataljonid naasid oma algasendisse. Laskjate kaotused märtsilahingutes olid 704 inimest (kellest 265 langesid ja jäid kadunuks). 1. Daugavgrīva laskurpataljoni 1. kompanii ülem Briedis sai lahingus raskelt haavata (lõualuu purunes). Kolonelleitnant Jānis Francis kirjeldas F. Briedise visadust oma memuaarides:

"Lahingu käigus sai Daugavgrīva laskurpataljoni 1. kompanii ülem Briedis raskelt pähe haavata. Ta tuli minu juurde meediku abiga. Tema peasidemest imbus verd. Kapten Briedis ei suutnud rääkida ning palus paberit ja pliiatsit märkidega; joonistanud rindekompaniide olukorra, näitas ta, kus sakslased kõige tugevamalt vastu hakkasid, kus oli vaja abi ja kui abivägesid ei toodud, siis polnud inimeste asjatu ohverdamine seda väärt. Pealegi oli taganemine videvikus võimatu. Kõik kirjalikud paberid olid tema verega kaetud. Suure vaevaga õnnestus ta lahinguväljalt tagalasse toimetada."

Ilma täiendava toetuseta olid laskurid sunnitud õhtul suurtükitule varjus oma algasendisse taanduma. Ebaõnnestunud lahingoperatsiooni tagajärjel kandsid Läti laskurid raskeid kaotusi – hukkus 262 sõdurit. Ebaõnnestumine ja suured kaotused tekitasid rahulolematust. Kārlis Miglis väljendas oma memuaarides kibedat pettumust: „See lahing oli vaid demonstratsioon – jõukatsumine edasisteks lahingoperatsioonideks. Kas selleks demonstratsiooniks oli vaja nii palju verd? Kas vaenlase vägesid ei saa teisiti proovile panna?“