Mārtiņš Peniķis (1874- 1964) Läti armee ülem, kindral
I Maailmasõda ja iseseisvumine, II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

Mārtiņš Peniķis sündis 6. novembril 1874 Kuldīga rajoonis. Külas. Õppis Kuldīga ministeeriumikoolis ja täiendas end iseõppimise teel.

1896. aastal astus ta Vene sõjaväkke ja teenis 133. Simferopoli jalaväerügemendis. 1900. aastal astus ta Chuguyeva Junkeri kooli. 1902. aastal ülendati ta Harkovi 121. jalaväerügemendis podporiciks. Osales Vene-Jaapani sõjas.

1913. aastal võeti ta vastu Nicholase sõjaväeakadeemiasse. Naasis rügemendi juurde I maailmasõja alguses. Kompanii ülemana võttis ta raskelt vigastatuna osa lahingutest Galicia rindel. Pärast paranemist võitles ta mitmes lahingus Krakowi lähedal. 1915. aastal osales ta suvelahingutes Makenzeni armee vastu, hiljem Arjergardi lahingutes Brestlitovist Baranovitšini. 1916. aastal suvel võitles pataljoniülemana Shara jõel. Suureks kasvamine. koloneli jaoks, alates 1915. aastast. 26. november.

16. novembril 1916 määrati ta 2. Riia Läti laskurpolgu ülemaks. Võttis osa jõululahingutest, võidelnud Ložmetējkalnsil. Auhinnad Jura mõõgaga. Septembris 1917 kaitses ta oma positsiooni Väikese Jugla kaldal. 1918. aasta alguses lahkus ta teenistusest ja jäi Vidzemesse. Ta langes Saksa vangi ja naasis sealt 1918. aasta novembri lõpus.

Pärast Läti riigi loomist astus ta vabatahtlikult relvajõududesse ja määrati 8. detsembril 1918 Kurzeme sõjajaama ülemaks, hiljem armeeplaanide korralduse väljatöötamise komisjoni liikmeks. ja personal. 1919. aasta juunist Läti sõjaväe ülem Liepāja rajoonis diviisiülema õigustega. Bermonti rünnaku alguses määrati ta 2. Vidzeme diviisi ülemaks ja Lõunarinde ülemaks. Ta juhtis alluvaid üksusi lahingutes Riiast Leedu piirini, seejärel võttis osa lahingutest bolševike vastu Latgales.

Ühena esimestest, keda autasustati Lāčplēsi sõjaordeni III klassiga, määrati ta LKO nõukogu liikmeks, nõukogu esimeheks kuni ordeni statuudi vastuvõtmiseni Põhiseaduse Assambleel, seejärel ordeni liikmeks. nõukogu. 1927. aastal omistati talle LKO II klass.

30. juulil 1920 määrati ta Läti armee peastaabi ülemaks. Ülendati 5. veebruarist 1920 kindraliks. 1921-1924. vägede inspektor. 1928. aastal määrati ta sõjaväe juhatajaks. Sellel ametikohal kuni 1934. aastani, mil ta pensionile läks.

M.Peniķis on õppinud sõjaajalugu, pidanud loenguid Kõrgemas Sõjakoolis; paljude raamatute autor. Anti Snēpele valla Mazsalija veski. Autasustatud paljude Läti, Tsaari-Venemaa ja välismaiste ordenidega.

1943. aastal lahkus ta Läti Leegioni peainspektori kohalt. 1944. aastal põgenes ta koos perega Saksamaale. Ta sattus Nõukogude okupatsioonitsooni, kust naasis Lätti. Elas Riias, uuris sõjaajalugu. Mārtiņš Peniķis suri 18. veebruaril 1964 Riias ja maeti Meža kalmistule.