Mārtiņš Peniķis (1874- 1964) Läti armee ülem, kindral
I I maailmasõda, I Vabadussõjad, II II maailmasõda, IV õukogude okupatsioon

Mārtiņš Peniķis sündis 6. novembril 1874 Kuldīga rajoonis Ķoniņi külas muistsete kuralaste vabakutseliste (Ķoniņi) peres. Ta õppis Kuldīga ministeeriumikoolis ja täiendas end edasi.

1896. aastal astus ta Vene armeesse, teenis 133. Simferopoli jalaväerügemendis. 1900. aastal astus ta Tšugujevi junkrukooli. 1902. aastal ülendati ta kolonelleitnandiks ja määrati Harkivis asuvasse 121. jalaväerügementi. Ta osales Vene-Jaapani sõjas.

1913. aastal võeti ta vastu Nikolai sõjaväeakadeemiasse. Esimese maailmasõja alguses naasis ta rügementi. Kompaniiülemana osales ta lahingutes Galicia rindel, sai raskelt haavata. Pärast paranemist võitles mitmes lahingus Krakówi lähedal. 1915. aastal osales ta suvelahingutes Mackenseni armee vastu, hiljem tagalalahingutes Brestlitovskist Baranavitšini. 1916. aasta suvel võitles ta pataljoniülemana Šara jõel. Ülendati koloneliks, lugedes alates 26. novembrist 1915.

16. novembril 1916 määrati ta 2. Riia Läti Küttrügemendi ülemaks. Ta osales jõululahingutes, võitles Ložmetējkalnsi lahingus. Teda autasustati Jurise mõõgaga. 1917. aasta septembris kaitses ta positsioone Mazā Jugla jõe kaldal. 1918. aasta alguses lahkus ta teenistusest ja jäi Vidzemesse. Langes Saksa vangistusse, naastes sealt 1918. aasta novembri lõpus.

Pärast Läti riigi loomist astus ta vabatahtlikult selle relvajõududesse ja 8. detsembril 1918 määrati Kuramaa sõjaringkonna ülemaks, hiljem vägede plaanide ja staabikorralduse väljatöötamise komisjoni liikmeks. Alates juunist 1919 Liepāja ringkonna Läti vägede ülem diviisiülema õigustega. Bermonti pealetungi alguses määrati ta 2. Vidzeme diviisi ülemaks ja Lõunarinde ülemaks. Ta juhtis alluvaid üksusi lahingutes Riiast Leedu piirini ning osales seejärel lahingutes bolševike vastu Latgales.

Ta oli üks esimesi, keda autasustati Lāčplēsise sõjaordeni III klassiga, määrati LKO nõukogu liikmeks, nõukogu esimeheks kuni ordeni põhikirja vastuvõtmiseni Põhiseadusliku Assamblee poolt, seejärel nõukogu esimehe liikmeks. 1927. aastal autasustati teda LKO II klassiga.

30. juulil 1920 määrati ta Läti armee peastaabi ülemaks. Ülendati kindraliks alates 5. veebruarist 1920. Aastatel 1921–1924 oli ta vägede inspektor. 1928. aastal määrati ta armee juhatajaks. Ta pidas seda ametikohta kuni 1934. aastani, mil ta pensionile läks.

M. Peniķis on õppinud sõjaajalugu, pidanud loenguid Kõrgemas Sõjakoolis; paljude raamatute autor. Teda autasustati Mazsalija veskiga Snēpele kihelkonnas. Teda on autasustatud paljude Läti, Tsaari-Venemaa ja välismaiste ordenitega.

1943. aastal keeldus ta pakutud Läti Leegioni kindralinspektori ametikohast. 1944. aastal läks ta koos perega põgenikeretkele Saksamaale. Ta sattus Nõukogude okupatsioonitsooni, kust naasis Lätti. Ta elas Riias ja tegeles sõjaajaloo uurimistööga. Mārtiņš Peniķis suri 18. veebruaril 1964 Riias ja maeti Metsakalmistule.