Nõukogude topeltagendid
IV õukogude okupatsioon, III =Rahvuslik partisaniliikumine

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

11. septembril 1952 leidsid Dreimani talus aset traagilised sündmused. NSV Liidu julgeolekujõud teadsid, et 30. augustil 1952 maabusid Alfreds Riekstins ja veel kaks meest Kuramaale USA luureteenistuse juhitud missiooni raames ning 11. septembril jälitati neid ja piirati Dreimani talu laudas sisse. Mürgikapsel võttis Alfreds Riekstinsi elu.

Aina Pupola on Alfreds Riekstinsi võõrasema lapselaps ja 1952. aastal oli ta 18-aastane. Ta meenutab:

„Kui onu Alfreds mu vanaema ja ema majja tuli, ütles ta, et on tulnud aitama Lätit vabastada ja et see ei saa igaveseks Vene okupatsiooni alla jääda. Alfreds oli mulle nagu isa ja ta kutsus mind Buddyks. Saime teada, et kogu naabruskond oli ümber piiratud. Nägime Kretuli talu lähedal suuri sõjaväeveokeid. Oli raske ette kujutada, et see kõik oli toodud ainult kahe inimese jaoks. Tulistamist ei toimunud. Alfreds tuli välja ja varises lauda juures kokku. Tšekaa operatiivtöötajad kandsid ta siia, kaevu lähedale, ja katsid ta mingi kangaga.“

Mu vanemad viidi Vorkutasse. Mu ema suri seal, igatsedes asjatult kodumaale tagasi pöörduda. Mul ei lubatud kolme kuu jooksul Dreimani tallu naasta. Tšekaa leitnant Krumins jälgis iga mu sammu. Ta järgnes mulle isegi Sabilesse kooli. Nad ootasid ja üritasid kolmandat meest umbes kolm kuud kinni püüda.

Nad lammutasid meie maja täielikult ja lükkasid isegi kõik mesitarud ümber. Tšekaa tegi kõik meie ja onu Alfredi fotod ning andis kohalikule kolhoosile, tuntud kui Kolhoos, käsu kõik meie asjad ära viia. Mind aitasid mitmed Sabile õpetajad. See oli kohutav aeg.