Alla kukkunud lenduri hauast
Esimeses maailmasõjas kasutati massiliselt uusi tehnilisi vahendeid (kuulipildujad, mürkgaasid, tankid, allveelaevad, suurtükiväe tornaadotaktika, leegiheitjad, lahingulennundus), mis tõstis inimtapmise hulga enneolematule tasemele. Väidetavalt peeti viimased rüütlilahingud õhus lendurite vastastikuse lugupidamise ja kirjutamata reeglite tõttu. Sõja alguses, kui lennukid polnud veel relvadega varustatud ja lendasid seiremissioonidel, tervitasid vastaspoolte piloodid üksteist õhus isegi. Seevastu allatulistatud või tabatud vaenlase lenduritel oli kombeks hiljem vastaspoolt teavitada, lennates vaenlase lennuväljale ja visates paberi liivakotti või isegi kinnivõetud lendurite aruande.
Esimeses maailmasõjas vaenlase lennuvälju ei pommitatud ja vaenlase lendurid maeti sõjaväeliste auavaldustega. Samuti on registreeritud juhtumeid, kui vastaspoole lendurid panevad leinapärja maha päeval, mil maetakse eriti julge või osav, isegi kui vastaspoole lendur. See tava oli levinud nii ida- kui läänerindel. Läti lendur Rūdolfs Celms on mitmest sellisest juhtumist kirjutanud oma raamatus "Tev ūdas lidot" (ilmus 2019, "Latvijas Lennumuuseumi "Spilve" Ühingu väljaanne). Selline juhtum on fikseeritud ka Daugavpilsi rindel, kui 24. märtsil 1917. aastal tulistati Medumu vallas Papuli küla lähedal Saksa poolel alla Vene armee lenduri Aleksandr Gusevi juhitud lennuk Morane-Saulnier L "Parasol". , mis oli Vene sõjaväes laialt levinud biplaan. Tahvli number nr 301. Piloot oli pärit Odesast, ta suri õnnetuse hetkel, kuid vaatleja sai vaid vigastada, jäi ellu ja teda raviti Kaunase haiglas. Allatulnud lennukist on säilinud pildid. Lendurite saatuse kohta jättis üks Saksa lendur Vene rinde küljele sedeli, lendur ise on aga sõjaväeliste auavaldustega maetud Vilciņi punkri lähedal asuvale kalmistule. Kuna pilootidel olid kaasas dokumendid, oli neid võimalik tuvastada, kui lennuk alla ei kukkunud, nagu sageli juhtus. Järelikult ei maetud õhuväelasi erinevalt teistest relvaklassidest tavaliselt tundmatutena ja nende hauad on tuvastatavad.
Rudolph Celms:
Varakevad tõi lennuvälja ellu huvitavaid muutusi. Kui meie poolel maanduvad vaenlase lennukid, siis kas seda saab nimetada muutuseks? Ühel juhul tulistas Teteri diviisi piloot alla Saksa lennuki. See oli sunnitud maanduma Daugavpilsi lähistel. Kaks pilooti olid juhtunu pärast ütlemata mures ja palusid staabiohvitseridel väga, et neil lubataks oma komandörile paar rida kirjutada – muidu võiks arvata, et need kaks olid meelega alla sõitnud.
Pärast pikemaid kokkupuuteid mitme asutusega anti ka selline luba. Mind kutsuti peakorterisse tõlkima kahe Saksa lenduri kirja. Siis pani mu komandör kirja pikka valgesse kotti, viis Ilūkstisse ja viskas sinna maha.
Ühes teises episoodis kirjeldab Rudolfs Celms, kuidas Saksa biplaan "Albratross" sooritas sundmaandumise Livani lähedal ning selle juhtumi kohta edastati teade ka Saksamaa poolel:
«Võtsin ühendust oma komandöriga ja otsustasin kahte fritti aidata, sest ka saksa lendurid käitusid rüütellikult. Nad andsid meie lennuväljadele iga kord kirju, kui keegi meie omadest sinna maandus või hukkus. (..) Juba järgmisel päeval lendasime ühele lähimale Saksamaa lennuväljale ja, saades šrapnellplahvatuse, viskasime maha liivakoti kirjaga."
R. Celms, Sa pead lendama, lk 93.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Esimese maailmasõja aegne kodulookogu Medumoses
See asub Medumu külas, Jaunatnese tänav 4.
Stikanise perekonna loodud ajalootõendite erakogu. Loodud on Esimese ja Teise maailmasõja aegsete esemete kogu, mis on kogutud valdavalt Medumu vallast ja lähiümbrusest. Vaadata saab nii militaarpärandi esemeid kui ka majapidamistarbeid, münte, fotosid.
Erakoguga saab tutvuda eelnevalt ühendust võttes. Sissepääs annetuste eest.