Saksa sõjaväe radaripunkt Jūrkalnes
Selleks, et kaitsta Kuramaa rannikut võimaliku Nõukogude või isegi lääneliitlaste rünnaku eest, paigutasid Saksa relvajõud mitmes kohas radarijaamad, mis võimaldasid vaenlase õhutegevust palju varem tuvastada. Üks neist oli paigaldatud Jūrkalne'ile.
Kui 1944. aasta oktoobris piiras Punaarmee koos osa natsi-Saksamaa relvajõududega Kurzeme poolsaare ümber, algas peaaegu 8 kuud kestnud lahing Läänemerel Kurzeme armeegrupi varustamiseks ja hiljem Kurzemest evakueerimiseks. Merelahingutes mängis eriti olulist rolli lennundus. Seetõttu, et parandada Saksa mereväe võimekust võidelda nõukogude lennukitega ja kaitsta Kurzeme rannikut võimaliku nõukogude või isegi lääneliitlaste rünnaku eest, paigutasid Saksa relvajõud mitmesse kohta radarjaamad, mis võimaldasid tunduvalt varem tuvastada vaenlase lennutegevust.
Ulmale ja Jūrmalne'ile paigutati tõenäoliselt Saksa radarisüsteemid FuMG 65 Wurzburg-Riese. Need olid ühed moodsaimad ja kõige sagedamini kasutatavad radarid, mida toodeti umbes 1500 radarimudelit. Sellel oli 7-meetrine paraboolantenn, mis saavutas 9-tonnise kaalu. Radari laskekaugus oli 70 kilomeetrit, mis oli veidi alla poole Gotlandi vahemaast. Radar suutis tuvastada lennukite lähenemist, mis oli eriti oluline hämaral ajal. Selle asukoha abil suunati õhutõrje kiired sihtmärgile, mis omakorda võimaldas kasutada õhutõrje suurtükiväge sihtmärgi hävitamiseks.
Tänapäeval uhutakse radari alused igal aastal ranniku erosiooni tõttu merre.
Seotud ajajoon
Seotud teemad
Seotud objektid
Karosta põhjapais ja patarei nr 3
Läti pikim muuli - Põhja muuli - ehitati 19. sajandi lõpus Liepaja merekindluse ja sõjasadama väga oluliseks osaks. Muuli pikkus on 1800 meetrit, laius 7,35 meetrit.
Põhjamuuli on üks esimesi keiser Aleksander III sadamastruktuure, mis ehitati aastatel 1890-1892 enne Karosta kanali väljakaevamist. Koos põhjamuuli, lõunamuuli ja lõunamuuliga moodustas muuli Liepaja eeslinnuse.
Liepaja kindluspatarei nr 3 asus Karosta põhjamuuli kõrval ja oli kavandatud suurima relvastusega. Platvormid ehitati neljale 6-tollisele (152 mm) Canet'i süsteemi 1892. aasta mudeli suurtükile, viiele 11-tollisele (280 mm) 1887. aasta mudeli suurtükile ja kahele 57 mm Nordenfeldi tankitõrjekahurile, samuti 18 9-tollisele (229 mm) suurtükile ja mürskudele.
Tänapäeval mõjutab patarei 3 kõige rohkem valitsev lõuna-põhja suunaline merevool, mis tekitab põhjapaisu taga keerisefekti, mille tulemuseks on suurtükiplatvormi vundamentide väljapestud.
Põhjamuuli kaitseb Liepaja sadamaala loodetuulte eest. See on Liepaja elanike ja külastajate lemmikpaik päikeseloojangute vaatamiseks, kalastamiseks ja mere vaatlemiseks erinevates ilmastikutingimustes. Eriti suurejooneline on see tormide ajal.
Põhja muuli juures on piisavalt parkimiskohti. Seal on ka tualettruumid ja kohvik, kust avaneb ainulaadne vaade merele.
Leedu sõdurite hauad Zaļkalnsi metsas
Mälestusmärk asub Pāvilosta ranna vaatetorni lähedal luidetel. Mälestusmärgi juurde viitavad sildid.
Teise maailmasõja lõpus olid Lätis kasutusel ka kolm Leedu politseipataljoni, 5., 13. ja 256., mis pärast valveteenistust ja võitlust Nõukogude partisanide ja Punaarmee vastu idarindel osalesid 1944. aasta sügisest alates Läänemere ranniku valvamisel Kurzemes.
Oktoobris 1944 allutati kõik kolm pataljoni, mis koosnesid 32 ohvitserist ja umbes 900 instruktorist ja sõdurist, Saksa 18. armee 583. tagavarakaitseüksusele (Koruck 583). Selle üksuse ülesanne oli valvata Kurzeme rannikut Liepājast kuni Ventspilsi. Kõik kolm Leedu pataljoni paigutati Pavilosta lähedusse. Detsembris 1944 viidi 13. pataljon üle Saksa 1. armeekorpuse koosseisu Liepaja järve ääres.
Leedu rannavalve üheks ülesandeks oli lisaks valmisolekule võidelda vaenlase maabumistega ja vaenlase laevade teatamisele ka Läti põgenikepaatide takistamine 160 kilomeetri kaugusel asuvale Gotlandi saarele, kuid Leedu rannavalve mehed ei takistanud põgenikepaatide väljumist. Siiski jõudsid sakslasteni ka teated sellest, et Leedu rannavalve aitab läti põgenikke ja leedulased ise valmistuvad üle mere Rootsi minekuks.
10. jaanuaril 1945 koguti kokku Leedu 5. politseipataljoni 1. kompanii sõdurid. Järgnes üle nädala kestnud ülekuulamine ja kohtuprotsess, mille tulemusena otsustati hoiatuseks teistele seitse leedu sõdurit hukata ja 11 nende kaaslast vangistada Saksamaal asuvates koonduslaagrites. Seitsme leedu sõduri (kompaniiülem seersant Macijauski, sõdur Juozas Sendrjuas, sõdur Vladas Salickas, sõdur Ionas Bašinskis, Krasauskas ja veel kaks teadmata isikut) hukkamine toimus 21. jaanuaril 1945 Zaļkalns Pines Pavilostas.
Jaanuaris 1945 lasti 5. pataljon laiali ja lahinguvõimelised sõdurid jagati kahte allesjäänud pataljoni, ülejäänud moodustasid eraldi sapöörikompanii. Armeegrupi Kurzeme kapitulatsiooni ajal mais 1945 oli kaks pataljoni (13. ja 256.) veel Kurzemes sapöörikompaniina, kokku 900 sõduriga, kes sattusid Nõukogude Liidu poolt vangi.