Skulte sõjaväe pommitaja

Skultes bumbvedējs. Foto: Edgars Ražinskis. 2020.

Ajalehes ilmunud artikkel demonstreerib ilmekalt olukorda tänapäeva Lätis, kus (sageli valla kulul) on säilitatud ja mitmel pool isegi restaureeritud nõukogude okupatsiooniarmeed ülistavaid keskkonnaobjekte. Võimu otsustamatus ja tahte puudumine loovad ühiskonnas kauakestvaid vastandlikke olukordi. Erinevaid mälestusmärke, mälestusmärke ja keskkonnaobjekte ei tajuta ajalooliste paikade või mälestusmärkidena, vaid instrumentidena, mis jätkavad nõukogude okupatsioonirežiimi ideoloogiat.

 

«Mõnes kohas sai töö ikka tehtud ja näiteks Ērgļi lähedal on siiani muljetavaldav postament, kus kunagi oli tank T-34. Baasi ei lammutatud, kuid uut kasutust ei leitud ja see toimib nüüd lihtsalt kohalike noorte populaarse kogunemiskohana, millest annab tunnistust ka tühjade konteinerite hulk selles piirkonnas. Küll aga on Lätis koht, kus selline “monument” seisab siiani ja läheb isegi kohaliku uhkuse alla. Jutt käib Skultist – mitte sellest, mis asub Vidzemes Limbaži lähedal, vaid väikeses külas Mārupe piirkonnas, otse Riia lennujaama taga. Nõukogude ajal oli seal Balti laevastiku mereväe garnison, kuid külas elasid Nõukogude ohvitserid. 1978. aastal püstitati siia monument Teise maailmasõja ajal Berliini pommitanud lenduritele. Monumendil endal polnud aga otsest seost Berliini pommitamisega – tegemist oli ammu kadunud IL28 lennukiga. "See ei häiri enam kedagi," on levinumad mārupilased. Mõni inimene ei kujuta ettegi, mis "monumendiga" on tegu. Skulte asub Marupe kesklinnast ja suurematest teedest eemal. Mõnikord satuvad siia uudishimulikud inimesed, kes on huvitatud lennukite õhkutõusmisest ja maandumisest lennujaama lähedal. Küla keskuses eksponeeritud nõukogude tehnika "ime" ei häiriks tegelikult kedagi, kui sellest ei püütaks poliitikat teha. Hiljuti ilmusid venekeelses ajakirjanduses artiklid kohalike veteranide kangelaslikest võitlustest halbade natsionalistide vastu, millega üritati küll lennukile halba teha, kuid andis "monumendile" endale poliitiliselt sümboolse tähenduse.

«See sõdur on oma elus palju näinud. Ja see on endiselt riigis NATO esirinnas, ”rääkis kohalik aktivist Nikolai Guštšin nädalalehele Vesti. Ta nimetab NATOt kui põlist vaenlast veel mitu korda.

«Mäletan, et kord tulid kolm meest ja hakkasid millestki rääkima. Küsisin, mis neid huvitab. Kas on olemas sõjaajalugu? Nad vaatasid mind nii imelikult ja ütlesid: "Oleme kuulnud, et värviliste metallide hinnad on tõusnud." Räägi mulle. Olen endine osakonna ülem ja Skultes domineerivad sõjaväepensionärid, neil pole midagi kaotada. Kaitseme oma au ja väärikust iga hinna eest! ” Guštšin ise tormab lennukile alati, kui talle teatatakse kahtlasest isikust.

Latvijas Avīze toimetusega võttis ühendust lugeja Kārlis, kelle hinnangul on selles väljaandes näha vägivallaohtu. "Mis õigusega saab ta seda deklareerida?" Miks ei saa keegi seda lennukit puudutada, kas see on tema omand? küsib lugeja. Teadupärast kipuvad erinevad militaarobjektid huvitama mitte ainult värvilise metalli varasteid, vaid ka näiteks teismelisi, kes võivad üritada üles ronida. Oleks kahetsusväärne, kui sel hetkel ilmuks kohalik "heads-up".

Lennuki vastasteks on ka kohalikud võimud, kuid see ei julge midagi ette võtta, usub N. Guščins. «Ametnikud teavad, et kui nad käsivad lennukit lõigata, jäävad nad väga haigeks. Kõik siin Skultes tunnevad üksteist,” ähvardab aktivist. Hiljem selgitas ta, et ükski kohalik ei hääleta kohalikel valimistel selliste saadikute poolt.

 
Loo ülestähendaja: Māris Antonevičs. Padomju militāro pensionāru “kulta vieta” Mārupes novadā
Kasutatud allikad ja viited:

Artikkel on avaldatud "Latvijas avīze" uudisteportaalis. Saadaval: https://www.la.lv/padomju-militaro-pensionaru-kulta-vieta-marupes-novada-2

 

Seotud objektid

Skulti lennuk IL-28

Asub Mārupe piirkonnas Skulte külas Riia rahvusvahelise lennujaama lähedal.

Skulte oli üks tüüpilisi külasid, mis loodi Nõukogude sõjaväelastele. Seal tegutses lennuüksus, mis pommitas 1941. aastal Berliini linnu ja teisi kohti, samuti osales Balti riikide okupeerimisel. 1978. aastal paigaldati sinna keskkonnarajatis IL-28, et tõsta esile Nõukogude armee pilootide teeneid Teises maailmasõjas.

Pärast sõda jätkas Nõukogude Liit oma aktiivset relvastuspoliitikat. IL-28 oli esimene, enim toodetud Nõukogude reaktiivpommitaja. Esimene aatomipomm RDS-4 ("Tatiana") visati sama mudeli lennukilt alla 1953. aastal, et testida armee võimet rünnata pärast tuumaplahvatust. Lennukil oli mitmesuguseid modifikatsioone. Katsetes saavutas see kiiruse 906 km/h, kandes mitu tonni rasket lasti ja lennates 2445 km. Seda juhtis 3-liikmeline meeskond.

Lennuk pole mitte ainult sõjalise pärandi tunnistaja, vaid ka ideoloogia sümbol. 2010. aastal, tähistades Nõukogude armee võitu Saksamaa üle, ehitati lennuk ümber. Samuti on mitu ebaõnnestunud katset seda kui okupatsioonirežiimi ülistavat objekti Lätis lammutada.

Täna saab näha lennukit ja saada aimu Nõukogude sõjaväelastele ehitatud külast.