Me kõik olime Vabadussõja võitnud isade pojad

Isa oli sündinud 1895. aastal ja ta pääses Vabadussõjas punaste kätte langedes kummalise juhuse tõttu, mille juured ulatusid just eelmisesse sõtta. Ta astus Vabadussõtta Kõnnu lahingus 17.-18. detsembril 1918. Rääkis ikka minu lapsepõlves, et oli koos nelja Kõnnu küla mehega lahingus Kõnnu koolimaja juures. Ilm oli lörtsine ja kaitsekraavis jooksis vesi üle tema ja küllap ka üle teiste meeste saabaste. Kui punased siiski läbi murdsid, põgenes tema oma koju, läheduses asunud Rätsepa tallu. Punased tulid, leidsid püssi ja padrunid. Nuusutasid püssirauda ja kohe oli selge, et sealt on lastud.

Oma isa, ema ja vanema õe Adeele silme all viidi ta juba keldrimäe äärde. See oli sama, mis mahalaskmisel seina äärde seadmine. Juba kõlas ka käsklus “Tuld!”. Samas kostis selja tagant ka teine käsklus: “Jätta!”. Kõik muidugi vene keeles. Püssid lasti alla, isa pihta pauke ei tulnud.

Selgus, et see, kes kamandas “Jätta!”, oli Esimeses maailmasõjas Daugava ääres isaga kõrvuti kaevikus võidelnud. Isast kui haritud mehest peeti seal lugu. Kõnnu 3-aastase kursusega vallakool oli andnud talle nii palju kirjaoskust vene keeles, et isa aitas sõjas kirjaoskamatute soldatite kodustele kirju kirjutada.