Olev Metsmaa mälestused

Esialgu mahutati sõjaväeosi hulgaliselt Kihelkonna alevikku ja selle ümbrusesse. Kohalikku rahvast suruti kokku. Kohale toodi hulgaliselt ehitustöölisi ka mandrilt, isegi Setumaalt. Sõja algus katkestas ehitustööd. Töölised läksid koju ja sõjavägi puges pooleli olevatesse baasidesse. Nüüd muutus olukord väga rahutuks. Algasid pidevad sõjaväeosade liikumised ja manöövrid. Peaaegu iga päev lendasid taeva all Saksa või Soome väikesed, aga agressiivsed lennukid. Õhk oli täis lennukimüra, kuulipildujate tärinat ja õhutõrjemürskude lõhkemisi. Kord oli juhus, kus Soome väikese lennuki lähedal lõhkes õhutõrjemürsk. Lennuk tegi õhus uperpalli ja sööstis alla. Kümme minutit tärises Papissaares kuulipilduja ja peagi tõusis sealt suitsu. Venelased olid kindlad, et lennuk hukkus. Vilsandi rahvas aga nägi, kuidas see väike lennuk langes päris mere pinnale, võttis madallennu kursi Papissaarele ja tulistas kuulipildujast seal lennuväljal ankrus olnud 4-5 lennukit. Venelasi oli petetud. Palju pahandust tegid Papissaare baasis Saksa lennukid, mis olid maskeeritud Vene lennukiteks. Need sõitsid väga madalalt ja kiiresti. Kiirassaare patarei nii madalalt tulistada ei saanud ja nii tegid need lennukid alati segamatult oma töö ära. Nii kestis selline tegevus sügiseni, vist septembrikuuni. 
Ühel päeval hakkas Papissaare poolt musta suitsu tõusma ja kostis kahtlast praginat. Oli tunne, nagu sõidaks lauakoormaga auto mööda Kihelkonna-Papissaare munakivisillutist. Ilmselt oli süüdatud laskemoonalaod ja kasarmud. Asi oli tõsine.
Kuna Papissaare põlemisest oli meie õu paksu suitsu täis ja hingata oli võimatu, ütles isa, et majade süttimise vältimiseks tuleks vankritele pandud viljakoormad rehemajast varjulisemate põõsaste taha ajada. Tõmbasin rehemaja tagumise ukse haagi lahti ja uksed prantsatasid suure kolinaga pärani. Minu ehmatus oli suur, kui nägin rehemaja taga põõsastes minust veelgi rohkem ehmunud madruseid, kes nagu lambakari jooksis paaniliselt laiali, suundudes Lümanda tee poole – osa paljapäi, osa ilma frentšita. Ma ei märganud neist ühelgi relva olevat.
Mõne aja möödudes suits vähenes. Lümanda maanteed mööda liikusid pidevalt sõjavoorid ja sõdurite grupid, kõigil oli kiire.
Saabuv öö oli väga rahutu, magada ei julgenud keegi. Hommikupoole kohapeal olukord rahunes, kaugemalt aga kostis lähenevat sõjamüra. Lõuna paiku nägime Kihelkonna-Lümanda maanteel esimesi Saksa sõdureid, kes sõitsid jalgratastega nagu turistid Sõrve poole. See tekitas mõtte sõja lõppemisest. Kahjuks oli see mõte ekslik. Keegi ei tahtnud mõelda, et see kõik võib olla alles suure sõja väike algus.