Pakri saared - Nõukogude Liidu lennunduse sihtmärgipolügoon
Infrastruktuuri objekt

Pakri saared – Väike Pakri ja Suur Pakri – asuvad Soome lahe lõunaosas Paldiski linna lähedal Eesti looderannikul. Need suhteliselt väikesed saared on näide Läänemere piirkonna sõjalise pärandi ajaloolisest kihistumisest, eriti 20. sajandi teisel poolel, mil need militariseeriti täielikult Nõukogude lennunduspolügooniks.

Ajalooline kontekst ja militariseerimine

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal ja Teise maailmasõja lõppu läksid Pakri saared Nõukogude Liidu otsese sõjalise kontrolli alla. Need puhastati täielikult tsiviilelanikkonnast – saartel elavad Rootsi ja Eesti omanikud asustati sunniviisiliselt mandrile või saadeti välja. See oli tüüpiline näide Läänemere ranniku militariseerimisest Nõukogude võimu konsolideerumise ajal.

Nõukogude armee rajas nendele saartele lennuväe sihtmärkide lasketiiru. Siin treenisid lennupommitajad ja ründelennukid - mandrilt (eriti Paldiski baasist) pärit lennukid viisid läbi õppepommitusi, hävitades saartel asuvaid sihtmärke. Ehitati spetsiaalsed betoonist ja metallist sihtmärkide imitatsioonid, samuti vaatlus- ja juhtimispunktid. Saarte reljeef ja geograafiline eraldatus tegid neist „ideaalse“ treeningpolügooni, kus plahvatuste ja pommitamiste põhjustatud purustused ei ohustanud mandri tsiviilelanikkonda ega infrastruktuuri.

Sõjanduspärandi materiaalsed tõendid

Tänapäeval on Pakri saared praktiliselt vabaõhumuuseum, kus saab uurida külma sõja aegset sõjalist infrastruktuuri. Saartel leidub betoonist sihtmärkide imitatsioone, pommikraatreid, killustunud ehitisi, punkrite varemeid ja vaatlusposte. Mitmes kohas leitakse ka lõhkemata lõhkekehasid – hoolimata perioodilistest miinitõrjeoperatsioonidest pole täiesti ohutu liikumine garanteeritud. See muudab need saared mitte ainult huvitavaks, vaid ka ohtlikuks sõjanduspärandi paigaks.

Saared illustreerivad ka Nõukogude sõjaväe insenerilähenemist: polügooni ehitus oli funktsionaalne, standardiseeritud ja väga vastupidav, minimaalse murega kohaliku keskkonna või kultuuripärandi pärast. Samal ajal oli just see massiivne, sageli liigne ehitus see, mis muutis Nõukogude sõjaväe pärandi nii kestvaks – isegi aastakümneid pärast polügooni sulgemist on selle jäljed selgelt nähtavad.

Inimeste väljatõstmine ja kultuurimaastiku ümberkujundamine

Pakri saarte militariseerimine tähendas ka kultuurmaastiku täielikku ümberkujunemist. Kohalik elanikkond, kes oli seal elanud sajandeid (tugevate rootsi asuniku traditsioonidega), kaotas oma põlise keskkonna. Saartest sai suletud militaartsoon, kus tsiviilelu kaardilt kustutati – tüüpiline näide Nõukogude strateegilisest ruumist.

Iseseisvusaeg ja traagiline juhtum

Eesti taasiseseisvudes hakkas Nõukogude armee Paldiski ja Pakri saari maha jätma. Sõjaline pärand ei kadunud aga üleöö. 1990. aastatel üritati neid ohtlikke ja mahajäetud territooriume kontrolli alla võtta. Üks traagilisemaid episoode leidis aset 1997. aasta märtsis, kui Eesti politsei ja piirivalve eriüksus üritas madalal merepõhjal kõndides Suur-Pakri saarele jõuda. Tugev tuul ja jäine vesi muutsid olukorra saatuslikuks – mitu väljaõppinud meest uppusid.

Pärand ja tulevik

Tänapäeval on Pakri saared looduskaitseala. Omapärane iroonia on see, et pikk sõjaline isolatsioon aitas tegelikult säilitada bioloogilist mitmekesisust – inimeste lahkumine võimaldas loodusel ala tagasi vallutada. Nõukogude prügimäelt ja plahvatamata jäänud lõhkekehadest tulenev saastumise oht on aga endiselt reaalne probleem.

Pakri saared on ilmekas näide Baltimaade postsõjaaegse pärandi problemaatikast: siin kohtuvad strateegilise ajaloo, sunniviisilise ümberasustamise ja identiteedikaotuse, ökoloogilise halvenemise ja samal ajal ootamatu loodusliku taastumise jäljed. Need on ka materiaalsed tõendid külma sõja geopoliitilisest ruumist – sellest, kuidas väikesaartest võisid saada globaalsete sõjaliste huvide instrumendid ja kuidas see minevik mõjutab jätkuvalt meie vaadet maastikule ja ajaloole.

Arvestades võimalikku ohtu, on soovitatav Pakri saari külastada kohaliku giidi saatel.