Metsavendade jälgedes Lätis ja Eestis

Peter Cheveri rahvuslike partisanide punker asub Lauciene vallas, umbes 4 km kaugusel Talsi-Upesgrīva maanteest. Punkrisse viib puuhakkeega kaetud rada.  Renoveeritud 31 ruutmeetri suurune punker on valmistatud betoonkarkassist, mis on viimistletud pooleldi palkidest, et luua autentne tunne.

Kapten Cheveri rühm lõpetas Vangzene lähedal metsas asuva punkri ehitamise 1949. aasta oktoobri lõpus. See pidi üle elama 1949-50. aasta talve. 3. veebruaril 1950 reetis kohalik metsaülem partisanid ja punkrit ründas Tšeka üksus, kuhu kuulus üle 300 sõduri. Sel ajal oli punkris 19 inimest - 17 meest ja kaks naist. Selles ebavõrdses lahingus langes kuus partisani, kuid teistel õnnestus end läbi murda kahe ahelaga Tšeka piiramisrõngast, võideldes end läbi murda. Talve lõpuks varjusid partisanid koos oma toetajatega ümberkaudsetesse majadesse, kuid kevadel ühines grupp taas, kuni see 1950. aasta novembris vallutati ja hävitati. Pärast Tšeka vägede rünnakut lõhuti punker õhku ja enne, kui seda sai uuesti üles ehitada, jäi alles vaid veega täidetud kaev.

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Rubenise Pataljoni Muuseum asub Ugāles. See annab ülevaate Roberts Rubenise pataljonist, mis teenis 1944. aastal kindral Jānis Kurelise alluvuses Kuramaal, ning Kurelise sõdurite tegevusest ja rahvuslikust vastupanuliikumisest. Muuseumis on väljapanek Läti Kesknõukogu ja selle Ventspilsi rühma tegevuse kohta ja seal eksponeeritakse Läti Kesknõukogu memorandumit 188 allkirjaga ja allakirjutanute fotodega; see dokument on kantud UNESCO maailma mälu Läti registrisse. Läti Kesknõukogu oli Läti kõrgeim poliitikajuhtimiskeskus põrandaaluse valitsusega Läti okupatsioonide ajal 1943–1994; see loodi eesmärgiga koordineerida erinevate läti vastupanuliikumiste tegevust Läti riikliku iseseisvuse taastamiseks. Muuseum korraldab ka väljasõite pataljoni ajaloo seisukohalt olulistesse kohtadesse, nt rekonstrueeritud punkri juurde Usma vallas ja lahinguväljadele Renda ja Zlēkase vallas.

Rubenise pataljoni 2. roodu restaureeritud muldonn asub Usma valla metsas Ilziķi järve ääres. Väljastpoolt saab seda näha igal ajal tasuta, kuid tasulised ekskursioonid punkrisse tuleb ette tellida.

Leitnant Roberts Rubenise pataljon kuulus kindral Jānis Kurelise moodustatud väeosa koosseisu, mis ei alistunud Saksa vägedele ja osutas tugevat vastupanu. 14. novembrist 9. detsembrini 1944 pidasid Kurelise väeüksuse pataljonid leitnant Roberts Rubenise juhtimisel Ugāle, Usma, Renda ja Zlēkase vallas ägedaid lahinguid politseikindral Friedrich Jeckelni juhitud Saksa armee 16. väeosa, SD- ja SS-üksuste vastu. Rubenise mehed olid hästi relvastatud ja organiseeritud, nad ei seostanud end kummagi vaenuliku okupatsioonivõimuga ning nende võitlus on Läti rahvusliku vastupanuliikumise ajaloos kõige laiaulatuslikum ja pikem. Renda ja Zlēkase juures peetud lahingutes langes umbes 250 Saksa sõdurit; Rubenise pataljon kaotas vaid 50 inimest. Nende päevade sündmusi tuletab meelde restaureeritud punker metsas: see on pinnasega kaetud ning maasse kaevatud palkhoone, kus Rubenise pataljoni mehed elasid.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Mälestusmärk asub Zlēki mõisaansambli lähedal, Karātavkalnsi lääneosas.  Umbes kakskümmend kiviklibu hukkunute nimedega moodustavad ringi ja keskel on umbes kolme meetri kõrgune mustast marmorist obelisk.

Osa hukkunutest on ümber maetud Zlēki mälestusmärgi juurde.

1944. aasta detsembris viis Saksa natside armee Zlēki ümbruses läbi ulatusliku operatsiooni tsiviilelanikkonna vastu. 9. detsembril 1944. aastal kell 17.30 on armeegrupi Nord lahingutegevuse päevikusse tehtud kanne, et "Rubensi brigaadi ja Punase Noole üksuste" 161 inimest on selle tegevuse käigus vaenlase poolt hukkunud. Nõukogude ajal võeti see arv ilmselt Zlēki tragöödia ohvrite koguarvuks, viidates tapetud tsiviilisikutele.

Aktsiooni käik on osaliselt dokumenteeritud Saksa 16. armee vastuluureosakonna juhataja 31. detsembri 1944. aasta aruandes. Selles selgitatakse, et 5.-9. detsembrini toimus 5. ja 9. detsembri vahel Ida-Virumaa kõrgeima SS- ja politseijuhi, SS Oberruppenführer ja politseikindral Friedrich Jekelni juhtimisel Eichensumpfis ("Tamme soos") ulatuslik operatsioon "Punanoolte" ja kindral Kureli rühma jäänuste vastu Abavas.

Mälestusmärk asub Striķu ja Lauku tänava ristmikul.

Traagiliselt verine sündmus, mis toimus sellel kohal, leidis aset rahuajal 24. veebruaril 1950. aastal Saldus, Striķu (tollal 5. augusta) tänaval, 33. ja 35. maja lähedal. Selle tänava 33. majas oli pärast Zemgale metsaprügade rühma koos peakorteripunkriga Īle metsades 1949. aasta märtsis toimunud hävitamist veel elus ja tabamata kolm metsaprügade rühma, sealhulgas rühmaülem ise, Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga), ja tema kaaslane Vilis Krusts. Nad lootsid veeta 1950. aasta talve Bergmanide kodus Salduses, kuid nad võeti kokku ja otsiti üles. Kaks maja piirasid umbes 30 tšekisti ja varahommikul toimus äge lahing. Tšekistid said mõlemast majast tule alla, kuid ülekaalukale kaotades püüdsid partisanid põgeneda lähedalasuvasse Veide metsa. Tšekistid tulistasid aga partisan Krusta juba maja trepil ja Krauja - umbes 80 meetrit edasi metsa poole.

Mõlemad majad pandi põlema, kusjuures elanikke paluti eelnevalt välja tulla ja lubati, et nende elu jääb puutumata. On teateid, et inimesed tulid küll välja, kuid nad tulistati siiski kohapeal maha. Nende inimeste hulgas, kes lasti maha või lämbusid suitsus, olid isa ja poeg Kursinski majast 35, kes olid toetanud partisane, aga ka Kursinski maja elanik Leontine Ezerkalni, kes ei teadnud oma majaomaniku sidemetest metsabrigaadidega, lasti maha.

Metsavendade punker asub Riia-Pihkva maantee (A2) ääres 76 km kaugusel Riiast ja 11 km kaugusel Võnnust (Cēsisest). Läti metsavennad olid kohalikest elanikest koosnevad väikesed relvastatud rühmad, kes võitlesid aastatel 1944–1956 Läti alal iseseisvalt NSVLi okupatsioonirežiimi vastu. Need olid inimesed, kes ei saanud või ei tahtnud elada Nõukogude Liidus ja kes olid sunnitud end metsades varjama. Kokku tegutses Lätis umbes 20 193 metsavenda. Punkri rajamisel võeti arvesse endiste metsavendade lugusid ja mälestusi elust metsades, kui nad end pärast 1945. aastat seal peitsid ja iseseisva Läti riigi eest võitlemist jätkasid. Punkris on relvastuse ja majapidamistarvete näitus. Siin võib tutvuda metsavendade isiklike asjade, relvade ja fotodega. Giidi jutustust täiendavad videointervjuud metsavendadega. Punkri juures asub pikniku- ja lõkkekoht. Võimalik on ette tellida lõkkel tehtud suppi ja veeta õhtu lõkke ääres välikino vaadates.

Ajaloonäitust „Põlev südametunnistus” eksponeeritakse Võnnu (Cēsise) lossiplatsi lähedal. See asub nõukogudeaegses ajutises kinnipidamisasutuses ning tutvustab Läti okupatsiooniaega,  tutvustab üllatavaid ja kangelaslikke lugusid sellest, kuidas inimesed režiimile vastupanu osutasid. Hoovi on rajatud mälestussein 643 Võnnu piirkonna elaniku nimega, kes hukkusid Nõukogude repressioonide tõttu, sh 1941. ja 1949. aastal küüditatud, mahalastud või surma mõistetud metsavennad. Näitus tutvustab Läti okupatsiooniaega aastatel 1939–1957. Temaatilised tsitaadid kohalikest ajalehtedest võimaldavad võrrelda kahe okupatsioonirežiimi poliitilist propagandat. Kuus ajutiseks kinnipidamiseks mõeldud kambrit on tänaseni säilinud sellisena, nagu need olid aastatel 1940–1941 ning sõjajärgsetel aastatel. Siin hoiti enne KGB Riia peahoonesse saatmist eeluurimise ja ülekuulamise ajal neid Võnnu piirkonna elanikke, kes olid kinni peetud nõukogudevastase tegevuse tõttu: metsavendi, nende toetajaid, noori, kes levitasid nõukogudevastase sisuga lendlehti ning teisi ”isamaareetureid”. Siin on kõik algupärane: raudustega kambrid, uste sisse ehitatud toiduluugid, puulavatsid, kinnipeetavate käimla, väike köök koos ahjuga, tavapärased nõukogudeaegsed õlivärviga kaetud seinad. 2019. aastal sai väljapanek Läti disaini aastaauhinna konkursil rahvusdisaini kategoorias kolmanda koha.

Sērmūkšis asub üks sajakonnast metsavendlusele pühendatud mälestuspaigast Lätis. Kokku leidis Lätis metsavendade tegevus aset enam kui 600 paigas. Sērmūkšisse on ajalooliste tõendite põhjal ehitatud Läti metsavendade punker, kus külastajad saavad pea algupärastes tingimustes ööbida: lavatsid, petrooleumilambid ning kütteseade sarnanevad nendega, mida kasutasid metsavennad. Külastused tuleb ette tellida. Sērmūkši metsavendade salga jaoks saabus saatuslik hetk 29. novembril 1946, kui hukkusid neli rühma võitlejat: Jānis Zīrāks, Reinholds Pētersons, Jānis Pīlands ja Anna Zariņa. Alfrēds Suipe jäi ellu, elas üle küüditamise, naasis Lätti ja nägi vabariigi taastamist. Tema pani ette, et Sērmūkšisse tuleks rajada mälestuspaik langenud kaaslastele.

Koduloonäitus on välja pandud Inešis Vecpiebalga mõisa veinikeldrisse. See tutvustab Teise maailmasõja sündmusi piirkonnas. Keldrikorrusel eksponeeritakse laskemoona, relvi, sõdurite olmeesemeid, lennukite jäänuseid, autasusid, lahingukaarte ja muid sõjaga seotud esemeid. Esimesel korrusel võib tutvuda ainulaadse kaardiga, millele on märgitud rindejoon. Vaatamata sellele, et kaart asus aastaid soos, on see hästi säilinud. Teisel korrusel eksponeeritakse museaale, mis on seotud ohvitseri Voldemārs Ozolsiga (1884–1949), kes teenis kuues sõjaväes. Seda väljapanekut täiendab oluliselt Mārtiņš Frīdvaldsi jutustus; tema tõlkis vene keelest Manfrēds Šneps-Šneppe raamatu „Pasaules “šaha spēles” un Voldemārs Ozols sešu armiju virsnieks” (Maailma malemängud ja Voldemārs Ozols, kuue armee ohvitser). Raamat on populaarteaduslik uurimus vastuolulisest, kuid silmapaistvast läti sõjaväekindralist Voldemārs Ozolsist. Tema lugu kätkeb Esimest maailmasõda, Läti Vabadussõda ja Teist maailmasõda. Mārtiņš Frīdvalds räägib ka Piebalga ja sealse mõisa poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest ajaloost. Ekskursioon kestab 1–1,5 tundi. Välja on pandud ka talunike tööriistad ja olmeesemed, ajaloosündmuste tunnistajate jutustused ja Ineši teatri ajalugu. Näitust täiendatakse regulaarselt uute leitud esemete ja tehtud avastustega Piebalga valla ajaloo kohta.

Luuletaja Broņislava Martuževa muuseum on rajatud tema sünnikodusse Indrānis Madona vallas. Muuseumi ekspositsioon asub renoveeritud aidas, kuhu on välja pandud audio- ja videomaterjalid rahvuslikust vastupanuliikumisest, luuletaja tööst põrandaaluse ajakirja väljaandmisel ning luuletuste ja laulude loomisel metsavendadele. Martuževa osales vastupanuliikumises selle algusest peale. Martuževside perekonnakodu Lazdiņas (maja ei ole säilinud) oli Läti Metsavendade Liidu juhi Pēteris Supe ja tema võitluskaaslaste peidupaigaks. Ka luuletaja peitis end viis aastat oma kodu keldris, kohtus metsavendadega, kirjutas luuletusi (sh pühendused metsavendadele Pēteris Supele, Vilis Tomsile, Smilga rühmale, Laivenieksile, Salnsile, Celmiņšile, Bruno Dundursile) ja laule. Nüüd esitab tema laule ansambel Baltie lāči. 1950. aastal andis ta koos Vilis Tomsiga välja põrandaalust ajakirja „Dzimtene" (Kodumaa). Luuletaja kirjutas käsitsi ümber 10 eksemplari ajakirja kõigist ilmunud 11 numbrist. Broņislava Martuževa, tema vend, õde, ema ja Vilis Toms arreteeriti 1951. aastal. Ta naasis Siberist 1956. aastal. Luuleaita tuntakse nii piirkonnas kui kogu Lätis, seda külastavad nii kohalikud elanikud kui turistid. Siin võib läbi luuletaja elutee tutvuda Läti saatusega.

Lubāna Turismi- ja Kultuuripärandikeskus asub Lubāna kesklinnas. Siin võib tutvuda mitmete näituste ja püsiekspositsioonidega, mis tutvustada piirkonna ajalugu, kultuuri, traditsioone ja sündmusi. Püsiekspositsioonid on pühendatud inimestele, kelle üle Lubānas eriti uhked ollakse. Need tutvustavad luuletajat, rahvusliku vastupanuliikumise liiget ja poliitvangi Broņislava Martuževat; Vabadussõjas osalenud poliitikut Hugo Celmiņšit; Läti sõjaväe esimest ülemjuhatajat Oskars Kalpaksit; fotograafi Alfreds Grāversit; ooperilauljat Jānis Zābersit; luuletajat Jānis Gavarsit; kunstnikku Rūdolfs Pinnist ning folkloristi ja pastorit Mārtiņš Celmiņšit. Giid tutvustab Karutapja ordeni kavaleride ja vabadusvõitlejate elu Lubānas ja selle ümbruskonnas ning nende puhkepaiku Lubāna vanal kalmistul. Keeled: läti, vene. Ette tellides pakutakse ekskursioonidele tõlget saksa ja inglise keelde.

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Näitus „Abrene ruumid” on üles pandud Viļaka kesklinna lähedale. See hõlmab ajavahemikku 1920–1960, kui Viļaka kuulus Abrene piirkonna Jaunlatgale haldusüksusesse ja oli Viļaka piirkonna ja Abrene rajooni keskus. Näitus asub Viļaka kõige huvitavama ja mitmekülgsema ajalooga hoones.

Algselt asus see māja kunagisel Marienhauseni turuväljakul, hiljem asusid siin korterid, bürood ja mitmesugused kauplused; Teise maailmasõja ajal tegutsesid siin Läti Omakaitse staap, Gestapo ja KGB. Näitusel eksponeeritakse esemeid, mis on pärit metsavendade laagrist Stompaki soos ning mis on seotud metsavendlusega Latgales, samuti on välja pandud Vabadussõjaga seotud dokumente ja fotosid. Kui tellida giidiekskursioon, tutvustab väljapanekut omanik Dzintars Dvinskis.

Metsavenna talu asub Eesti-Läti piiri vahetus läheduses, Vastse-Roosa külas.

1999. aastal rajatud Metsavenna talu pakub punkriturismi –võimalust osa saada metsavennaretke raames ühest Eesti ajaloo järgust koos metsavenna punkri külastusega. Metsavennaretke käigus saab peidikust otsida metsavendi, viibida punkris, kuulata tõestisündinud lugusid, laulda koos peremehega metsavennalaule ning süüa metsavennaeinet või pidurooga. Peamiseks atraktsiooniks on peente okaspuupalkidega vooderdatud punker, mis on kaevatud mäenõlva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnarid ja pisike laud. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses sajad vaprad, kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu.

Juurdepääs vaba, muuseumituba saab külastada raamatukogu lahtiolekuaegadel. Punkri asukoht on kaitseväe Nursipalu harjutusväljal liikumispiiranguteta alal, õppuste ajal tulistatakse lähikonnas erinevatest relvadest. Autotee on viimases lõigus paremat sõiduoskust eeldav, aga siiski ka sõiduautoga läbitav enamuse ajast. Punkri läheduses võib olla vesine. 

Lükkä (Nursi) punkrilahing toimus 28. detsembril 1945. aastal. Lahingu käigus tapeti üheksa metsavenda ja maapealne punker põles maha. Kolm meest suutsid piiramisrõngast välja murda ja varjuda. Lahingupaik leiti pärast pikki aastaid otsinguid 2008. aastal. Aasta hiljem avati Võru-Valga maantee ääres lahingu mälestuskivi. 2010. aastal tehti esmased väljakaevamised punkrikohas ja sisustati Nursi endises koolimajas lahingule pühendatud muuseumituba (metsavendade kirjutusmasin on praeguseks viidud Võrumaa muuseumi püsiekspositsiooni).

Muuseum asub Võru kesklinnas.

Muuseumi väljapanek tutvustab põhjalikult Võromaa ajalugu muistsetest aegadest kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Püsiekspositsioon annab muuhulgas ülevaate Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõja aegadest Võrumaal. Muuseumis on ka üks Eesti põhjalikeim väljapanek metsavendlusest sh interjöörina sisutatud metsavenna punker.

Ekspositsioonisaalis vahetuvad temaatilised fondiväljapanekud ja viiakse läbi ajalooteemalisi muuseumitunde.

Metsavendade matmispaika hakati kavandama 2013. aasta alguses, kui Kaitsepolitseiameti uurimise käigus selgusid Võru lähedalt Reedopalost leitud ühishauas olnute isikud. Tollase Vastseliina valla, Kaitseliidu Võrumaa maleva ja Kaitseministeeriumi koostöös valiti välja koht kalmistul ja tehti vajalikud korrastustööd. Kolmeteistkümne metsavenna matused toimusid 21. septembril 2013. aastal. Aasta hiljem avati siin skulptor Mati Karmini kujundatud mälestuskivid, mis kujutavad endast kivist kuuskesid. 2015. aasta hingedekuu esimesel päeval maeti veel neli metsavenda, kelle säilmed leiti Reedopalo salamatmispaigast ja avati lisaks mälestuskuused kolmes lahingus langenutele. Nende tegelikud hauad on tänaseni teadmata.

Saatse muuseum asub Kagu-Eesti ühes kaugemas nurgas Eesti ja Vene Föderatsiooni kontrolljoone vahetus läheduses. Saatse muuseumi uus püsiekspositsioon „Igal asjal on piir(id)“ avab poliitilise ja militaarajaloo taustal kultuuride kujunemise piirialadel nii, et külastaja innustub edasi mõtlema teemal „piirid meie ümber ja sees“. Näituse keskmes on Saatse piirkonna eripära koos Setomaa etnilise ja kultuurilise pärandi seni laiemalt tutvustamata tahkudega. Piirialadel kujunenud omanäolise seto kultuuri vaatlemiseks kasutatakse läbiva teemana piiride temaatikat nii sotsiaalsest, looduslikust, kultuurilisest, poliitilisest, majanduslikust kui ka sõjaajaloolisest perspektiivist.
 

Kindral Nikolai Reegi originaalilähedaselt taastatud juugendstiilis suveresidents (Reegi maja) asub Värskas Õrsava järve kaldal looduskaunis kohas.

Alates 2020. aasta juunist tegutseb majas Värska külastuskeskus, mille eesmärgiks on Värska piirkonna ainulaadse ajaloopärandi eksponeerimine ja tutvustamine. Ekspositsioon annab ülevaate 1920. aastatel siia rajatud Petseri Põhjalaagrist, Vabadussõja sündmustest ning ravimuda ja mineraalvee kasutamisest siinses kuurortpiirkonnas.

Põhjalaager asub Võrumaal, Värska alevikust lõunas, Õrsava järve kallastel.

Põhjalaager ehk täisnimetusega Eesti Kaitseväe Petseri Põhjalaager (II diviisi staap) rajati 1920. aastate teisel poolel ning see oli kaitseväe suvine väljaõppekeskus, kus harjutasid ratsaväelased ja suurtükiväelased üle Eesti. Siin olid barakid sõduritele, aga ka hobusetallid, ohvitseride elumajad, söökla ja uhke kasiino ehk laagri kodu. Laagri territooriumil asusid samuti spordi- ja mänguväljakud, järve kaldal aga suplushooned. Supluskohad olid eraldi nii ohvitseridele ja sõduritele kui hobustele. Laagri keskel asus nelinurkne loendus- ja paraadiplats. Järve teisel kaldal asus suurtükiväelaager, kuhu oli ehitatud saeveski.

Suur osa hooneid on nüüdseks hävinud, kuid sõduritele koduks olnud barakid ja mõned elumajad on säilinud. Objekt on vaadeldav väljast!

Värska talumuuseumist saab tellida Põhjalaagri teemaprogrammi.

Petserimaa Vabadussõja monument on Värskasse püstitatud skulptor Roman Haavamäe 1938. aastal valminud ajalooliste kavandite ja fotode järgi ning see on kõigist Eestis taastatud Vabadussõja monumentidest erilisema saatusega. Algselt pidi monument leidma koha 1940. aastal Petseri linna Vabaduse pargis, kuid Nõukogude okupatsioonivõim nurjas selle püstitamise koguni kahel korral – nii 1940. kui ka 1944. aastal. Esimest korda saigi monument tervikliku kuju alles 80 aasta hiljem juba uues asukohas Setomaa uues vallakeskuses Värskas. Monumendi küljel asetseb Petseri linna vapp, sest algselt koguti raha samba püstitamiseks annetustena Petseri linna elanikelt. Sambaga mälestatakse suurt arvu hukkunuid – mõningatel andmetel langes Petserimaal toimunud lahingutes ligi 350 võitlejat. Monument on umbes viie meetri kõrgune risttahukas, mille otsas seisab mõõka ja kolme leopardiga kilpi kandva mehe kuju.